Eesti uudised

Indrek Tarand: vanad ebaausad trikid kaovad aeglaselt (32)

Margo Pajuste, 23. detsember 2010, 06:53
 ARTUR SADOVSKI (POSTIMEES)
Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand nendib, et Eesti valitsusel on Brüsselis hulk tööd tegemata näiteks raudteeühenduse alal. Samuti leiab Tarand, et partokraatiast läppunud riigikogu vajaks hädasti tuulutamist.

Mida peate oma lõppeva aasta suuremateks saavutusteks Euroopa Parlamendis?

Raske küsimus, sest individuaalsaavutuste mõõtmine on üksnes kvantitatiivne: palju sõnavõtte, resolutsioone, raporteid jne. Asja sisu mõõta on hoopis keerulisem! Aga parlament kui institutsioon proovis viimati suuremat rolli mängida Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmisel, selles, kuidas parlamenti eelarve tegemisse kaasatakse. Kui varem ei saanud Euroopa Parlament enam kui 60% eelarvesummade kohta midagi öelda, siis nüüd ta Lissaboni leppe järgi justkui saab. Aga komisjon ja nõukogu muidugi ei taha nii palju voli ära anda. Lõppkompromiss oli mõne meelest lahja ja ei garanteeri edaspidiseks piisavaid õigusi.

Aasta eest saatsime tagasi SWIFTi, USA ja ELi vahelise leppe, millega oleks USAle antud ligipääs ELi kodanike isikuandmetele ilma nende käest üldse küsimata. USAs taibati esimest korda, et tegutseb mingi Euroopa Parlament, ja nüüd järsku miski, mis oli juba kokku lepitud, nende pärast ei tööta.

Väikesed olulised töövõidud

Tasahilju tegelesime ka IT-agentuuri Eestisse toomisega, aga siin oli parlamendi roll täiesti marginaalne: üks komitee käsitles seda korra muu hulgas. Selles osas soovitan inimestel hetke kriitiliselt mõelda, kui meil poliitikud hakkavad IT-agentuuri oma isiklikuks võiduks kuulutama: see on väga suur, pikaldane ja eeskätt riikide vaheline protsess.

Isikliku juurde tagasi tulles: kõige tähtsam, et olen saavutanud nende inimeste usalduse, kellega olen koos tööle sattunud. Koera hända kergitades – mind on usaldatud juhatama parlamentide ühiskomitee istungit hoolimata sellest, et ma ei kuulu suurematesse fraktsioonidesse ega ka ühiskomitee büroosse.

Kuidas ELi välisteenistuse käimajooksmisega rahul olete?

Ei ole rahul. Välisteenistusest tuleb kindlasti suur asi, aga seni on seda tehtud kaua ja lahjalt. Ükskõik, kelle sa juhtima oled pannud, lase tal teha ja toimetada. Praegu on Ashtonil tohutu pinge peal: mine sinna, tee seda, juhata seda koosolekut, aga samas teenistust teha tal pole lubatud õieti, see venib... Enne peaks panema paberile, mida hakatakse tegema, ja siis nimetama, kes hakkavad tegema. Aga juhtus natukene vastupidi.

Kõige taustal veel see idaeurooplaste vingumine, et neid ei võeta sinna ametisse. Mina olin vist ainuke raudse eesriide tagune veli, kes ei kirjutanud alla petitsioonile, mis kutsus rohkem idaeurooplasi välisteenistusse võtma. Euroslängis oli asja nimi "geograafiline tasakaal". Ma ei saa seda filosoofilises plaanis jagada. Kui meil on kümme väga head sakslast, siis me ei pea neist kaheksat ukse taha jätma, sest on kvoot bulgaarlasele, eestlasele, rumeenlasele ja lätlasele.

Eesti ja ELi ühine huvi

Eesti eurotsooniga liitumisel saite ka sõna sekka öelda?

Kevade poole oli see parlamendis arutusel. Inglise konservatiivid küsisid kogu aeg, et kuulge, me pidasime teid normaalseteks inimesteks, kas te pole tähele pannud, mis euroga toimub. Tuli rääkida kogu aeg, miks me tahame ja miks see meile kasulik on. Igas asjassepuutuvas komisjonis ja fraktsioonis arutati vastavate variraportööride ja nõunikega; Padar sõi isegi raportööriga lõunat ja veenis teda, et kõik on väga hästi.

Üleeuroopalist õhinat see küsimus muidugi ei tekitanud. Kui suur teie majandus on? Viis korda väiksem kui Kreeka eelarvedefitsiit? Okei, andke minna!

Kuidas Eesti saadikud ja eurokoridorides liikuvad kõrged Eestist pärit ametnikud koostööd teevad, et midagi meile soodsat välja ajada?

Komisjon toimetab tegelikult omasoodu ja meie omaette. Individuaalses plaanis on muidugi teine asi, ma tunnen Siim Kallast ja Henrik Hololeid, ma võin nendega iga kell rääkida ja usun, et teistega on samamoodi.

Teisalt, komisjon peab esindama mingit üldeuroopalikku ideed ja parlamendiliige peab justkui esindama oma partei ideed. Siin tekibki see küsimus, et kuidas üldse ühist asja ajada. See oleks justkui sohk, kui komisjon hakkaks ajama miskit Eesti huvi – ei tohi!

Kuid Eesti huvi võib kokku langeda Euroopa huviga, võtame raudteeühenduse näite. Euroopal on vaieldamatult infrastruktuuri arendamise ja turgude avamise vajadus ja meie tahaks ju ka oma transpordialasest pimesoolest välja saada. 2010 võis ses asjas justkui mingit idanemist märgata. Kuid ma nägin siin kuu aega tagasi Mecklenburg-Vorpommerni delegatsiooni esitlemas oma põhja-lõuna vahelist raudteeühendust, mis jookseb Göteborgi–Aarhusi liinile välja. Kuni me pole häält teinud, läheb kogu raha sinna ja meile öeldakse, et tulge seitsme aasta pärast uuesti. Koordineeritud ja efektiivse Eesti-poolse tegevuse puudumine on toonud nõrga tulemuse. On tarvis rohkem peale käia ja lobida, nii koridorides käsi surudes kui ka suuri esitlusi ja kära tehes! EPs on selles asjas tarvis toetada Vilja Toomastit, kes on transpordikomitee liige.

Kallas võib ju tegutseda, aga ega tema üksi ei saa seda asja ära otsustada. Tal peaks olema laual Eesti ja Läti valitsuse taotlused, et me tahame sellist asja teha, niipalju saame panustada ja nii palju taotleme tuge. Minu teada on see kõik praegu puudu.

Kas raudteeühenduse asjus on rong juba läinud või jõuaks valitsus veel midagi teha?

Talle võib järgmises jaamas veel peale jõuda, aga tuleb tegutseda. Mina valitsuse asemel unustaks ära mingid Leedu ja

Pakri tuumajaamad ning tegeleks jõukohaste ja vajalike asjadega.

Kui nüüd koduse poliitilise elu juurde minna, siis kas see tundub kaugelt kõvasti teistsugune?

Eesti puhul meeldib mulle natuke primitiivne võrdlus jalgpalliga. Kui Arsenal saab tappa, sest ta mängib halvasti, ja ütleme, et võidab Tottenham, kellest seda üldse ei ootaks, siis korralik fänn plaksutab ka selle peale, kui vastasvõistkond mängib hästi. Aga meil ei hakata võõra idee peale üldse mõtlemagi, sest see on automaatselt loll ja vale. Uus idee peabki tunduma loll, sest me oleme teistmoodi harjunud. Ent kui me seda isegi ei aruta, on see väga vale.

Riigikogu on viimase kuue aastaga täielikult loovutanud igasuguse tahtmise midagi teha. Siin, europarlamendis, toimetavad inimesed selle nimel, et parlamendil oleks mingi roll: te peate küsima meie käest ja arvestama sellega, mida me hääletusel otsustame. Eestis on vastupidi. Kurb.

Aeg maha ja uuesti

Teine asi – see süsteem, kust Eesti parteipoliitikud tulevad, on ikka täielik petukaup. Aastakäikude kaupa ei midagi säravat. Ja ei hakkagi tulema, sest neid on valesti õpetatud. Ühel hetkel tuleb öelda: stopp, sõbrad, vaadake, mis me oleme teinud! Ja ei peagi hakkama süüdlast otsima – et see on sinu või hoopis sinu pärast.

Kahjuks kaovad ka vanad ebaausad trikid aeglaselt – miks peaksid EP liikmed riigikokku kandideerima? Nad ei hakka ju seal tööle. Mind ei veena sellise ebaeetilise sammu õigustuseks toodav "maailmavaate" toetamine.

Õnneks läheb märtsis asi hoopis huvitavamaks. Ei tule küll raju muudatust, aga riigikogu tuleb teistsugune, kui Postimees oma graafikus näitab.

Nii...?

Postimehe loos oli kirjas, et küsitletuist 9% kavatseb valida üksikkandidaate, aga graafikus seda ei olnud, seal olid ikka neli erakonda. Nii ei tohiks manipuleerida.

Väljastpoolt parteilist masinat riigikokku tulijate potentsiaal tuua debatt parlamenti tagasi on väga suur. See saab olema nende teene Eesti ees. Saja aasta pärast öeldakse ehk, et läksime küll tupikusse, aga saime õigel hetkel tagasi. Et 2011 üritati südametunnistusega poliitika renessanssi!

Süsteem on ju nagu on, kas nad üldse sisse saavad?

Süsteem on puudustega, aga ka seda saab parandada, kui on võimas soov olemas. 2002. aasta omavalitsuste valimisel oli veel karmim see kompensatsioonimandaat, nii et minu mäletamist mööda Isamaaliit ja Mõõdukad said mõlemad 6 või 7% hääli, aga kumbki ei saanud ühtki kohta. Siis seda muudeti. Teine näide, et meil on lahtised nimekirjad tagasi. 2009. aasta valimistel andsid kodanikud selge signaali ja riigikogu enamus sai sellest ikkagi aru. Väga hea! Ehkki muie tuleb peale küll, kui samad parteilased, kes kinnise nimekirja kiituseks kauneid kõnesid pidasid, nüüd siis hoopis vastupidise vile nokast valla lasid.

Ma ei ole näinud, et ükski partei tahaks olemasolevat korda muuta. Nad on õppinud kodanikkonda pelgama. See on bolševistlik instinkt.

Meil šeff teab ja ütleb, nagu asjad on. Kolmandik Eesti elanikkonnast on praegu sellise feodaal-süsteemi vastu, mis on veel vähemus. Aga kui asja õigesti arendada, siis äkki lähebki nii, et kodanikud ütlevad, kuidas asjad peavad käima.

Lahtiste nimekirjade puhul kardetakse populaarseid nimesid ja nägusid, et asi läheb peibutuspartideks kätte. Asjata! Inimesed oskavad oma seisukohaga kandidaadil ja pardil vahet teha küll. Loogiline on, et ma hääletan seda venda või õde, sest tal on selline seisukoht, mitte sellepärast, et ta oli nooruses väga kõva laulja või sõudja.

Hariduses peab olema radikaalne

Riigikogu järgmine koosseis vast selliste kardinaalsete muutustega veel hakkama ei saaks?

Pigem 2015. aasta koosseis, sest 2011 pole veel muutusteks kriitilist massi. Meil ei tule üle kolmandiku inimesi ju kahjuks valimagi. Ma loodan küll, et 2011 on niipalju uusi tegijaid, kes hakkavad jaurama, et nüüd on vaja asju teistmoodi arutada. Nii nagu on põhiseaduses ette nähtud, et rahvas valib oma esindajad, kes moodustavad valitsuse. Aga parlament arutab, millisele teele me sõidame. Ka seda, kui palju me sellele teele kotiga raha kaasa anname.

Teil on ka hariduse vallas uusi ja huvitavaid ettepanekuid?

Haridussüsteemile tuleb tekitada samasugune poliitiline kokkulepe nagu riigikaitsele. Mina promon hariduskontsepti nimega EESTI – Environmental engineering, Economics, Science, mille all on matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia; Technology ja Information. Sellele tuleb teha eelisseisund! Ülikoolide juristide ja politoloogide ületootmine, kutsekoolide ebapopulaar-sus ja alarahastatus ning gümnaasiumi õppeprogrammi jäikus – kõik see ei aita kaasa hariduse ja noorte arengule.

Valitsus peab igal kooliastmel senisest enam tähelepanu pöörama täppisteaduste, infotehnoloogia ja miks mitte ka suuremate keelte õpingute soodustamisele. Muu hulgas aitab see konkreetselt kaasa tööpuuduse vähenemisele, elukvaliteedi paranemisele ja soodustab talente Eestis elama. Meie omariiklusele on ohtlik signaal, et lisaks juba võõrtööl olijaile tahab veel pea 80 000 sinna putku panna.

Neis küsimustes peabki olema radikaalne nii õpilaste kui ka õpetajate seisukohalt. Muidu ei juhtu mitte midagi, vaid jääbki nii, et õpetajad saavad vähe palka – miks nad peaksidki rohkem saama, nii on ju alati olnud!

Üks asi, mis mind Eestis murelikuks teeb, isegi solvab – me oleme harjunud kambakesi nõrgematele liiga tegema. Just seesama õpetajate näide. Siia juurde lasteaiakasvatajad, medõed. Kuna nad on intelligentsed inimesed ega tule poliitikuile aiateibaga vastu pead andma, siis kotimegi neid. Ja seejuures peab meie keskpanga asjamees saama rohkem raha kui Bernanke (USA föderaalreservi, meie mõistes keskpanga president – toim), sest ta on ju sama kaliibri mees, eks ole.

Erakondade rahaasju inspekteerima teid vennaga siiski ei lastud, nagu te soov oli.

Küsimus oli selles, et kuna keegi ei tahtnud erakondi kontrollida, siis me oleksime tulnud ja teinud ära. Kindlasti ei kohtleks me kedagi paremini või halvemini. Muidugi on dokumente massiivselt, aga ega ma mõelnudki, et me kahekesi seda ööd läbi teeme, võtaks ikka eksperti ja asjatundlikku nõu juurde.

Ettepaneku mõte oli näidata, et poisid, teil on tegelikult valus koht olemas. Eesti on ju väike, kõik teavad, mida on tehtud. Oma parematel hetkedel te ju tahate sellest süsteemist välja saada. Küsimus on selles, kuidas keegi Kristen Michal koputab ükskord Peetruse juures väravale. Ja siis kuuleb, et "aga, pojake, mis sa peasekretärina tegid?".

See kord, mis vastu võeti, teile ei meeldi?

Parem kui paljas vesi, aga... Jõks ei oleks pidanud aknast välja hüppama, sest tema rääkis eelnõust, kus oleks olnud tegelik kontroll. Aga nüüd on hoopis pehmem variant. Ja lõpuks on kellelgi jälle jube ebamugav taevatrepil seista. Pole hea, kui kedagi kontrollib seesama keegi.

Kuidas on võimalik, et sellise töötuse juures on Reformierakond nii populaarne?

Soome, Rootsi, Norra, Saksa ja Austraalia absorbeerivad ära meie töötuse. Suur osa töötuist on seal ja nad töötavad. Kui Eesti talendid tuleksid koju Helsingi bussipargist, siis sõidaks seal linna peal ainult kaks bussi. Järelikult, Reformierakonna populaarsus on mõnel määral teenimatu, sest Skandinaavia ja veel mõned riigid, kus meie inimesed tööl, aitavad meie valitsust või õieti päästavad ta välja.

Teine asi, et ei saa salata – mõned asjad on tulnud valitsusel väga hästi välja. Kas kogemata või meelega, seda mina ei oska öelda. Näiteks see raamatupidamistrikk, et me ikkagi saame euro. Võtsime Eesti Energiast raha, silusime raamatupidamise korda – olimegi pardal!

Viimaks, osaliselt põhineb Reformierakonna edu pettusel: pronksmehe teisaldas Aaviksoo (IRL) ja korra tagas Pihl (SDE). Aga Postimees laseb seda kõike näida Reformierakonna tööna.

Kas ka teie meelest lähevad kaks suurt, Reform ja Keskerakond, aina enam teineteise nägu?

Esialgne Reformierakond oli ikka hoopis teine kvaliteet. Meenutagem korraks nimesid – Kallas, Kirsipuu, Mereste, Kiisk. Mis neil nüüd kõrvale panna on? Alates Kallase-Savisaare sobingust 2001 on tegemist ühe mündi eri külgedega lihtsalt. Meie, suur partei, paneme teile, ettevõtjad, koolid, MTÜd, katust. Ja maailmavaade on meil selline paindlik, et sellesse mahub nii raudtee privatiseerimine kui ka natsionaliseerimine. Maavanemad, kantslerid, koolidirektorid, keskkonnainspektorid, kõik olgu meie vihmavarju all.

Ja teised parteid, erilise kurvastusega nimetan Isamaaliitu, nüüdset IRLi, olid täitsa mängust väljas, sest seal oli palju inimesi, kellele tundus seda tüüpi tegevus vastuvõtmatu. Aga ühenderakonnas võitis paraku väide, et kui tahame konkurentsis püsida, peame ka sohki tegema.

Rohkem riigimehelikkust! Saa või tappa valimistel ja ole natuke aega ilma võimuta, aga ära arva, et sohimäng on kasulik!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee