Silmade ümber juba kanavarbad, kuid hing noor ja väga tahaks Tallinnas laupäeva õhtul mitte muresid õlleklaasi uputada, vaid lihtsalt tantsida. Peokohtade valik on kahjuks väike, ent seevastu rabav.

Karja Kelder: "Mehed, tantsida tahaks!"

Karja Keldris saab pidada tõelist säästupidu – sissepääsu eest raha ei nõuta, kolm Paulanerit võrdub kaks ja laval sõrmitseb Sulo malbelt kitarrikeeli: "Mu tüdruk, ei luba ma sind läbi elu..." Kauneid sätitud piigasid on mitu laudkonda (sünnipäevalised?). Kes neid aga tantsule paluks? Mehi küll liigub, aga.... Ühte tassitakse parajasti trepist alla nagu laulusalmis "sõbrad mind nüüd hauda kannavad".

Teist, kel tuttmüts viltu silmile vajunud, toimetatakse jällegi välja. Baarileti ääres seisavad kaks ehtsat säästupruuti, kes pole midagi tellinud ega suusajopesidki seljast võtnud. Vahivad lembelüürikut niiskete silmadega ja nõksutavad puusi: saaks ainult tantsida! Aga kellega? Hoopis suurem melu käib kõrtsi ukse taga. Tühjad pudelid veerevad iidsetel munakividel, kellelegi lubatakse "lõuksi sõita", laenatakse üksteiselt suitsu ja hoiatatakse taskuvaraste eest. Et lauad on lähestikku, pakuvad ka õllega liialdanud naised siin kahjuks vaatepilti, mida nähes lambaema "Lammas Shauni" multikas tavaliselt tallebeebi silmad katab.

Kannu Kõrts: "Mägiste vanem ei lähe koju, enne kui on tapelnud!"

Kannu Kõrts särab tuledes nagu Crown Liquor Saloon keset kõnnumaad. Rustikaalne on kõrtsi väljanägemine ning head tugevat talupojatõugu külastajadki. Kõrvallaua seltskond näikse otse Ümera jõelt tulnud olevat ja peab parajasti Mägiste vanema sünnipäeva. Kramplikult naeratades hoiab vanem Vello pruut kahe käega laual lillevaase püsti: edasi-tagasi seerivad sõdalased müksivad alailma lauda ja pisemad joogisarved ongi juba pikali. Valju häälega ja žestikuleerides räägitakse meestejuttu ("Krt mu relakas on teist nädalat Tartsi käes, no ei too tagasi!").

Meestele sekundeerivad võimsad tursked naised, ja neid on palju. Miks nad kõik aga tütre rõivakapist number väiksemad piduriided selga on ajanud?

Tantsupõrand täitub alles siis, kui kõlama hakkavad tuttavad lummavad helid. Jumala eest, ongi Meie Mees! Diskor laulab millegipärast laulule kaasa: "Sekspomm, sekspomm, mul isa demineerija..."

"Öäää, öäää!" üürgavad sõjasulased taustaks – meloodia ju tuttav. Tantsupõrandal tapluseks siiski ei lähe.

Müraki! põrkavad kunagistelt EPA pidudelt tuttavaid jõulisi pöördeid tegevad paarid külgepidi kokku, põrnitsevad üksteist vihaselt, hõõruvad haigetsaanud kohti, kuid keerutavad rahumeelselt edasi. Kes arvas, et tantsule palumine käib siin nagu Ina Aasamaa raamatus "Käitumisest", peab pettuma. "Noh, teeme ka midagi?" haarab mehemürakas sõbrannal käest. Sõbranna jõuab teha vaid "kääksti!" ning läinud ta ongi. Tagasi tulevad mõlemad õhetavate ja higistena. Kuid rahulolevatena. Sõbrannal puudub üksnes klassikaline must käejälg kleiditagumikul. Joob kulinal klaasitäie vett ja juba rebib verivärske tuttav ta taas tantsupõrandale.

Põrand müdiseb ja tolmu lendab, kui viimanegi sõbrannade laudkond tantsima läheb. Küll omavahel, sest kõik mehed, kel jalad veel vähegi kannavad, on juba põrandale veetud. Möll on sellest hoolimata äge – mitte niisama jahus tammumine, vaid tõeline kolhoosi lõikuspidu.

Sossi Klubi: "Lõpuks ometi!"

Sossi Klubis jääb juba sisenemisel suu lahti. Siin on tõeline Imede Õu. Kui palju erinevaid seltskondi, kui palju eri vanuses ja rahvusest inimesi, kõik heatujulised ja lõbusad. Veidrikke ja härrasmehi. Võid olla umbes seitsmekümneaastane, punases minikleidis, kepsutada rõõmsalt üksinda tantsupõrandal ning see näib täiesti loomulikuna. Ka ülikonnastatud mees ei tundu siin nagu sipelgasiil kassinäitusel. Täna pole siin ka naljakates lõhikutega pintsakuis okupatsiooniaegseid, naisesilma jaoks ebameeldivalt puusi vonksutavaid meespeotantsijaid, kellega pahaaimamatult tantsupõrandale minnes murrad nii kontsad kui ka jalad.

Vaat kus võib tutvuda välismaise mehega, mitte mõne telestaari kombel oma "ihu iludusi" kahtlases deitimisportaalis reklaamides! Kui kaaslane läheb baarileti äärde joogivarusid täiendama, tekib tantsulepalujatest lausa järjekord. Ning kõik noogutavad innukalt, kui teatad, et vihkad kudumist ja oled taimetoitlane. Siiski keeldun, kui vitaalne vanahärra mind sõrmega kutsudes tantsule palub. Ei tea ju, kas ta ei viitsi viisakalt kummardada või lihtsalt ei jaksa enam. "Vegaard on Norrast," tutvustab aga sõbranna silmade särades uut tuttavat. Ja meie ohkame nagu Puškin Oneginist lummatud Tatjana kohta kirjutades: "Aeg kätte jõudis. Ta armus..."

Ööklubi Amigo: "Meid rünnatakse! Ma kordan: meid rünnatakse!"

Amigo on laupäeva õhtul täpselt niisama rahvast täis nagu 1994. aastal. Juba kaks aastakümmet kehtib ka tore reegel – naistele kella 23ni sissepääs tasuta. Seepärast voorivadki enne kella ühtteist klubisse ainult naised. Nii verinoored lärmakad tibid, blondeeritud milfid, silmad kui röntgenid ("Teie kuusissetulek? Automark?") ning Sodankylä ketrusklubi memmed, kel samm ikka kepsakas, hoolimata sellest, et terve päev jõuluturgudel möllatud.

Muusika on kurdistav, kole plekine tümps taob otse kõrvade vahele. Vestelda pole võimalik. Seepärast vahivadki mehed lihtsalt ringi, neiud aga väänlevad tantsupõrandal: "Olen nii-i sänsua-aalnee...!"

Naised on oma reviirid märgistanud käekottidega ning hoiavad jahisaagil kindlalt kaelast kinni: "Minu oma! Ära puutu!" Midagi on küll pöördumatult muutunud. Kui varem istusid naised kombekalt, ootasid tantsulepalumist ja kütiliinil tegid kontrollringe mehed, siis nüüd ründavad naised kõike, mis liigutab. Mitte ainult ei alusta ise vestlust, vaid haaravad käest, kutsuvad tantsima, emblevad. Kus on zoovoliniku silmad? Sulaselge ahistamine ju. Ehk need on kurikuulsad Viru linnud? Aga vaevalt küll naistel, kes iga päev kehaga tööd teevad, nii käestlastud väljanägemine ja Seppälä pidupluusid üll oleks.

Ööklubi Cellar: "Otsin kainet naiskaaslast!"

Suur osa Tallinki hotelli kundedest oleksid nagu menufilmi "Napapiirin sankarit" stilisti käe alt tulnud. Oh väljaveninud kampsunivarrukaid, neid, mis lõppeda ei taha. Ja veelgi enam väljaveninud maikasid kampsikute alt paistmas. Mõned "Oriveden Auto" punakollased joped lisaks. Kõik, kes üksteist somaallasteks ei sõima ega peaga ukseklaase ei purusta, on automaatselt tunnistatud džentelmenideks ning võivad rahulikult oma longero-klaaside taga tukkuda.

Aga mida lähemale tantsupõrandale, seda rohkem kohtab siin tõsiseid tantsumehi, jalg rütmi kaasa põntsutamas, teksad kõvasti kaenla alla krousitud ja vaadisuurune vats nahkpihikut pingutamas. Klubi ise on igati nett – muusika ei tapa kõrvu, leidub mõnusaid nurgataguseid ja istumispaiku. Aga vaat jalga keerutada pole tantsulõvidel kellegagi. Vabu daame ju leidub, kuid mõned neist lihtsalt istuvad ja põrnitsevad klaasistunud pilgul õlletoopi, teised jälle kakerdavad üksteist toetades ringi ja otsivad "vessat". Kui küps neiu, kes näeb välja nagu purupurjus Tarja Halonen, mu abikaasa õllega üle valab, otsustame lahkuda.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis