PEAAEGU 15 KILOMEETRIT: Lumevangi jäänud inimeste sõnul oli kinni jäänud sõidukiterivi umbes 15 kilomeetrit pikk. Oletatavasti oli Padaorus lumetormi jäänud inimeste arv 600 ringis, kellest eile õhtul kell 16.30 oli vaid 137 end Viru-Nigula spordihoones evakueeritavana registreerinud. Väga paljud jäid jonnakalt autot valvama ja ootama lootuses liikuma pääseda. Foto: Tairo Lutter
Maria Karumets 11. detsember 2010 08:57
"Meil polnud vett, tekki ega süüa! Mitte midagi ei olnud!" kurtis eile õhtul lumetormi Monika eest Viru-Nigula spordihoonesse evakueeritud Natalja, kes oli neljapäeval kella 18 ajal alustanud liinibussiga Tallinnast Narva sõitu, kuid jäi koos teistega Tallinna–Narva maanteel Padaorus teadmata ajaks lumevangi. Veel eile õhtul polnud tuisule lõppu loota, autoderivi seisis ja lumevangis inimesed kartsid, et tuleb veeta veel üks õudne öö.

"Jäime siia seisma neljapäeva õhtul kell kaheksa, eile toodi meid kella neljast päeval siia (Viru-Nigula spordihoonesse – toim). Helistasime bussist erinevatesse ametitesse ja meile öeldi, et abi tuleb, aga keegi ei teadnud, millal," rääkis evakueeritud Natalja. Tal oli seljas vaid kleit, õhukesed sukad ja kõrge säärega saapad. "Natuke oli öösel bussis külm küll, olen õhukeselt riides, aga bussijuht pakkus meile teed ja hoidis bussi soojana," rääkis Natalja.

"Tahtsin töölt koju saada, tulin Rakverest bussi peale ja jäime siin kinni. Kogu aeg öeldi, et kohe hakkame sõitma, aga lõpuks oligi kell juba kümme hommikul ja siis toodi meid siia," seletas Väino, kohvitass käes ja vorstileib näpus, kes oma sõnul oli kogu olukorrast väga põnevil.

Päästjad külmunud

"No mul on siit tegelikult ainult kümme kilomeetrit koduni, olen seda maad jalgsi käinud küll. Proovisin nüüd ka: kõndisin üle kilomeetri orust üles, aga nägu hakkas nii põlema! Tuisk oli nii vastu, et ei jaksa minna lihtsalt." Viru-Nigula spordihoone seina ääres seisis üks mees väga sirge seljaga, aga tema silmad tahaks justkui vägisi kinni vajuda. Tema on vangivalvur, kes oli teel koju Tapale. "Meil sai autol küte otsa ja istusime 16 tundi, terve öö külmas autos. Tõmbasime kapuutsid pähe ja jopihõlmad kinni," rääkis väga väsinud mees, kel tuli samuti külma, nälga ja janu kannatada. "Väsinud olen muidugi, aga ei ole hullu, ma olen harjunud oma töö tõttu kaua pikalt üleval olema," rääkis vangivalvur, kes oli eile kella 16.30 ajal järjest 36 tundi üleval olnud.

Veel eile kella 17 ajal ei näinud Padaorus jõhkral lumetuisul lõppu tulevat. Lund oli orgu kogunenud nii palju, et see ulatus rinnuni, rääkimata ülisuurtest hangedest. Autoderivist, mis ulatus peaaegu 15 kilomeetrini, oli suure lume alt näha vaid üksikute autode katuseid. Lumetorm jättis autode, veokite ja liinibussidega sõitnud hätta, neid oli umbes 600 inimese ringis – neist ainult 137 oli registreerinud end Viru-Nigula spordihoones evakueeritute hulka. Sinna veeti neid kaitseväe soomukitega – vaid need suutsid tohutus lumehunnikus edasi liikuda. Spordihoones pakuti inimestele suppi, võileibu, teed ja kohvi. Väga paljud hättajäänutest aga ei soovinud autot maha jätta. Üks vabatahtlik Rakvere mees sõitis oma mootorkelguga autode vahel ning koputas autodele, et uurida, ega keegi pole külma autosse magama jäänud.

Rõõmsad veokimehed

"Neli tundi olen siin väljas olnud – ei ole hullu, käin end vahepeal autos soojendamas," rääkis päästeoperatsiooni üks juhte väljas tuisu käes seistes, olles ilmselgelt läbikülmunud. Üks päästemeeskonna liige oli aga niikaua väljas olnud, et ta nägu oli peaaegu täiesti härmas, lumine ning lõug nii külmunud, et ta ei saanud enam korralikult rääkidagi.

Meeskond teadis seisaku põhjuseks välja tuua ühe veoauto, kes oru põhja toppama oli jäänud.

Hämardub. Traktorid vuravad lund lükates edasi-tagasi. Soomukid veavad omas tempos hädasolijaid mõne kilomeetri kaugusele spordihoonesse sooja. Rohkem kui kahe meetri kõrguse lumevalli tagant ilmuvad nähtavale kaks meest, kilekott näpus, põsed ja nägu rõõmsalt õhetamas,justkui polekski olukord Eesti mõistes katastroofi vääriline. "Lasime päästemeeskonnal end päeva ajal Viru-Nigulasse viia, käisime poes ja tõime süüa," ei hädaldanud kaks veokimeest. "Teate, poest alkoholi ei saagi! Kriisiolukord, siis ei anta – isegi õlut mitte!" Kilekotis olnud saagiga – suur pudel Kellukese limonaadi, pakk präänikuid, keefir – astuti rõõmsalt edasi. "Rekkani on siit umbes kilomeeter – küll me sinna jõuame," lehvitasid mehed veel rõõmsalt, kuniks lumetuisk inimkujud taas endasse haaras.