Elu

«Mul oli meeletu depressioon. Kui suhted halvenesid, jõin jälle.»  (28)

Rando Tooming , 7. detsember 2010, 06:53
 
Endine Ruja ja Linnu Tee kitarrist Raul Jaanson räägib allakäigust ja rasketest katsetest taas pinnale tõusta

«Kõige olulisem on minu jaoks püsida kaine ja võimalus muusikat teha. Aga et ma olen olnud selline tsüklivend, annan aru, et libastumised on kerged tulema ja osal vanadel tuttavatel on raske minusse uskuda ning andestada,» ütleb töötu muusik Raul Jaanson, kes käis läinud laupäeval heategevuskorras profifotograaf Kaupo Kikkase käe all endast pilte tegemas.

«Tere, piparkitarrist!»

«Ega ma muud tööd elus palju teinud polegi, kui muusiku oma. Autobussikoondises sai kunagi pärast sõjaväge töötatud ja mõni väiksem ots on vahepeal veel olnud. Laevadel mängisin veel sellises pundis nagu Nightstar. Aga siis läks sõrmega asi nässu,» räägib Raul. Teda tabas pillimehe õudusunenägu – karpaalkanali sündroom, mis tähendab, et käsivartel hakkavad närvikanalid ummistuma. Rauli vasaku käe sõrm ei kuulanud enam sõna ja kitarrimäng muutus võimatuks.

«Sõrme tegi üks Tartu kirurg korda, aga taastumine võttis kaua aega ja mul oli meeletu depressioon. Mängida ei saanud, sissetulekut ei olnud ja ma hakkasin hirmsasti jooma,» tunnistab mees. Joonud oli ta üsna kõvasti muidugi juba enne operatsiooni, nii et Nightstari liikmed soovitasid talle pika pausi tegemist.

Oma lavaristsed kitarristina sai Raul omal ajal koolibändis pidudel tantsuks mängides. Seejärel sai tehtud hooajatööd Võsu restoranis Neptun. Oli nõukogude aeg, kuurortlinnakeses puhkasid, patseerisid ja lõbutsesid turistid suurelt kodumaalt. Veel oli kõik korras, peagi võeti noor pillimees sõjaväkke aega teenima Saksa DVsse. Mingil hetkel kutsuti Raul juhuse tahtel ohvitseride orkestrisse pillimeheks. Algul trummimängijaks, siis kitarristiks. Elul polnud taas viga.

Edasi tuli juba Tallinna Autobussikoondise ansambel Koondis. «Sellele järgnes Viru hotelli teine korrus, kus jälle tantsuks sai mängitud. «Toona olid seal tuntud näod koos – Ain Varts kitarril, Karl Madis laulis. Sain tuttavaks sellise mehega nagu bassimees Vladislav Petšnikov (hüüdnimega Gulliver), kes mängis parasjagu Rujas. Mind kutsuti ka ja tegime Ruja Venemaa kavaga Viimsis kuu aja jooksul proove. Sain kava peaaegu selgeks, aga siis hakkas Alender tahtma mingit tuumavaba Eesti projekti. Sellist hästi lihtsakoelist, midagi pungi vaimus. Garšnek ja Petšnikov jälle tahtsid endist progerida ajada ning bänd läks omavahel tülli. Minu jaoks lendas tehtud töö sellega vastu taevast,» jutustab Raul oma kuulsusetust Ruja ajast. Alender soovis noort pillimeest siiski oma uude projekti, kus too mängis sisse ühe loo. «Siis läksid me teed lahku. Kadusin lihtsalt ära,» annab Raul mõista, et Alenderiga tal iseloom ei klappinud.

Siis sattus mees ansamblisse Mesmer ja kohe seejärel tänu Madis Lepasoole, kes tegi ta tuttavaks Indrek Pattega, ansamblisse Linnu Tee. «Linnu Tees mängin praegugi, aga me saame kokku umbes kord aastas. Tollal käisime Tartu levimuusikapäevadel, kus kohtusin ka Alenderiga, kes mu peale endiselt väga solvunud oli ­– ütles: tere, piparkitarrist!

Linnu Tee tegi oma esimese intellektuaalroki suunitlusega plaadi valmis, aga kõrtsis raha teenimiseks tuli ikkagi mängida teiste lugusid. Siis see asi lagunes meil kuidagi ära,» räägib kitarrist, kes on vahepealsetel aastatel mänginud veel ka näiteks rokipundis Nice Try.

Alkohol hävitas armastuse

Pillimehe elu lahutamatuks osaks on mängud paikades, kus alkohol voolab ojadena. Raul ei varja, et nagu paljud teised, otsis ka tema närvilisematel aegadel üsna sageli abi pudelist. Alguses ei toonud see kaasa kuigi palju probleeme. Mõni isik on aga kahjuks alkoholile vastuvõtlikum kui teine ja nii libises hinnatud kitarrist eneselegi märkamatult üha sügavamale sohu. Kuni tutvus laeval tööle asudes lauljanna Anne Adamsiga. «Hakkasin Viktor Vassiljevi soovitusel tema asendajana Rootsi vahet sõitval laeval mängimas käima ja üsna pea hakkasime Annega koos elama. Hiljem teiste laevade peal koos ka esinema.»

Ometi tekkisid ka koosellu pinged – muusiku kinnitusel üsna sageli pisiasjadest. Samas tunnistab ta, et võttis end Annega koos elama hakates kokku. «Üritasin üldse mitte alkoholi tarvitada, sest mul olid tõsised probleemid. Üheksa kuud pidasin vastu, aga kui suhted halvenesid, jõin jälle,» pihib Raul.

Anne ja Raul kolisid lahku, kuid elasid endiselt lähestikku ja käisid koos Meloodia laeval tööd tegemas. «Mul oli hing haige, hakkasin jälle tina panema ja muidugi metsikult. Indrek Patte helistas mulle ükskord, et tule Oleviste kirikusse, seal on üks Kanada pastor. Läksin sinna, istusin pingile ja kuidagi peitsin ennast ära. Pastor hakkas inimesi lavale kutsuma, üksteise järel. Vaatasin, et üks ja teine vajub pärast seda ära. Kui ta mind õnnistas, ei saanud ma midagi aru. Vaatasin, et üks paras kuradi teater käib. Mingi surts käis,» naeratab mees.

Ometi hakkas ta Olevistes Alfa-kursustel käima. Vahepeal langes tsüklisse, kuid tuli hiljem tagasi ja jätkas poolelijäänud kohalt. «Käisime Kersti ja Üllar Kuusega pühapäeviti Olevistes ülistustel esinemas. Tegin läbi Beeta-kursused. Siis tuli ristimine, võeti koguduse liikmeks. Üritasin abiks käia, näiteks remonditöödel. »

Odekolonn hakkab liigestele

Kõik sujus tsüklist tsüklini elava Rauli elus seni, kuni ta masenduses olles vanalinna peale jalutama sattus. «Piisas vaid Bermuuda kolmnurka – Woodstocki pubi, Kuku klubi ja (praeguseks suletud) Peldiku baar – sisenemisest, kui hakkasin mööda neid pendeldama lugematuid ööpäevi. Kunagi ei teadnud, kelle eest leiad. Vahel sai ka võõrastega joodud ja edasi mindud. Oli kaineris ärkamisi. Teinekord peitsin end Harjumäel põõsastesse, kui nii täis olin, et ei jaksanud edasi minna,» räägib ta.

Kõik oli käest ära. Mõnikord lõppesid tsüklid Balti jaama ümbruse urgastes ringi tuiates või ärkamistega võõrastes korterites. Vahel isegi siis, kui odekolonnigi jaoks enam raha ei olnud. Tsükli lõpetaski kitarristi sõnul paaril korral just odekolonnijoomine, sest see kurnas organismist viimase välja.

Elab vanemate kulul

Kirikus on Raul käinud seitse-kaheksa aastat. Viis aastat tagasi kutsus ema teda tagasi Loksale elama. Seal olles püsib Raul kaine, aga kuna tööd pole, kaldub mees aeg-ajalt taas raskemeelsusesse. «Ega ma seal rohkem kellegagi ei suhtle, kui ühe sõbra Aivar Jürimetsaga. Tal on oma väike stuudio ja ta hooldab minu arvutit ka. Selles stuudios viimistlen siis oma koduarvutis tehtud muusikat ja arranžeerin vanade bändikaaslaste poolt mulle vahel saadetud lugusid.» Poole aasta peale pidavat nii teenima umbes tuhat krooni. Vahel saadab ka autorikaitse muusiku kontole midagi – kolm korda aastas umbes kolmsada krooni. «Elan vanemate kulul. Deprekas on peal,» tunnistab töötu muusik.

Kuna Rauli tulevik on vältimatult seotud vajadusega olla kaine, vajab ta ka tulevaste töökaaslaste ja ümbritsevate inimeste mõistmist. Alkoholi pakkumine või selle tahtlikult tema käeulatusse jätmine võrduks talle noa selga löömisega.

Koos Indrek Pattega lõpetab Raul praegu laulja sooloplaadi salvestamist. «Täpselt üks keeruline soolo on mul veel sisse mängida, siis saab Indrek hakata plaati kokku miksima. Sellega läheb muidugi kõvasti aega.» Ja siis veel unistus: oma sooloplaat välja anda. «Olen uurinud, 500 plaadi tegemine maksab 10 000 krooni ringis. Äkki leiab mõne rahastaja, kes natuke toetaks. Kui saaks veel oma muusika esitamisest ära elada, siis rohkem mul polekski vaja,» ütleb Raul.

Ehk saab pildist plaadikaas?

Kitarrist Raul Jaansonist portreefotod teinud profifotograaf Kaupo Kikkas ütleb, et loomulikult on napilt pooletunnine pildistamine piltnikule modelli avamiseks riskantselt lühike aeg. Jää sulatamine, nagu ta ütleb, võtab tegelikkuses palju rohkem aega. «Töötan ikkagi tavaliselt nii, et stuudiosessioonile eelneb eellugu, mille käigus teen endale selgeks, keda ma pildistama hakkan ja mis on tehtavate fotode eesmärk. Räägin pildistatavaga, mõnikord joome tassi teed või kuulame kas või koos muusikat, kui tarvis,» selgitab ta. Kuidas fotograaf modelliga rahule jäi? Kaupo sõnul on portreefoto pildistamine tema lemmikvaldkond ja Rauli nähes oli ta meeldivalt üllatunud. «Tal on nii kihvt ja ilmekas nägu! Mõistsin paugupealt – mingit tilulilu pole siia vaja, punaseid või värvilisi kardinaid ega taustu, tema isikust saab parima tulemuse kõige lihtsamate vahenditega pildistades. Paar lahedat pilti sai kindlasti,» lubab fotograaf. Hiljem pilte silmitsedes tuleb tõdeda, et sai tõesti. Raul loodab, et saab mõnd laupäeval Kaupo tehtud fotot kasutada oma tulevase sooloplaadi vahelehe kujunduses.

Mis on «Help-Portrait»?

Portreeprojekt on osa ülemaailmsest liikumisest, mille on ellu kutsunud fotograaf Jeremy Cowart. Liikumine ühendab häid fotograafe üle maailma, kes tahavad oma oskuste läbi kogukonnale kingituse teha. Portreeprojekt kingib fotosid inimestele, kes vastavad vähemalt ühele järgmistest kriteeriumidest: vanemateta laps, üksikvanem (isa või ema) koos lastega, haige laps, haige lapsevanem, pensionär, sõjaveteran, paljulapseline perekond, töötu muusik või näitleja. Modellideks kutsutakse teisisõnu inimesed, kes tavaliselt ei saa end professionaalsetel fotograafidel pildistada lasta. Portreeprojektis osales 39 fotograafi ja 15 vabatahtlikku 12 stuudios. 166 fotosessioonil pildistati 74 inimest, ühte koera ja kassi. Ainuüksi Eesti Foto stuudios käis end pildistamas sadakond inimest, teiste hulgas 14liikmeline perekond ja lastekodulapsed, kelle soovile vastu tulles astus stuudiost läbi ja lasi end nendega koos pildistada ka laulja Lenna Kuurmaa. Eesti liitus 4. detsembril kogu maailmas ühel ja samal ajal korraldatava portreeprojektiga sel aastal esimest korda.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee