Eesti uudised

Vaese aja matus: ise kaevame haua valmis, ise viime lahkunu kalmistule, peielauda ei tee (61)

MAARIUS SUVISTE, 29. november 2010, 07:32
Foto: ALDO LUUD
"Pange ta kilekotti ja matke ise maha!" nähvati matusekorraldajale. "Kas teil papist puusärki ei ole?!" küsiti vanaema kirstu üle arutades. Ning ise kaevatakse haud ja oma autoga viiakse lahkunu kalmistule, kus on ka peielaud võileibade ja mälestuspitsidega.

Need on vaid mõned äärmuslikud lood praegusaja matustest. Hädas inimeste seis on sant mis sant. Valitsuse ettepanekul lõpetati eelmise aasta suvel riiklik matusetoetuse maksmine ja tõsteti matuseteenuse hinda: käibemaks tõusis 5%-lt 20%-ni. "Teenused kallinesid 15% ja inimestelt võeti ära matusetoetus 3000 krooni. Seega saate ise aru, kui suur tähtsus oli matusetoetusel," ütleb Valga ettevõtte Sinilill Grupp OÜ juhatuse liige Rando Rimm.

"Äravõetud riigitoetuse näol on nüüd matjate õlgadel suurem koorem," ütleb Viljandimaa Karksi-Nuia matusekorraldaja Maire Sala. "Matusetoetus oli nagu viimane austus lahkunu vastu, kes oli palehigis oma riiki ja rahvast teeninud."

Kesine peielaud pereringis

Võru Matusetalituse juht Andrus Rattasepp lisab, et omaksed tahavad lahkunu võimalikult ruttu maha matta: "Et oleks vähe külmkambripäevi ja vähem maksta."

"Millegi pealt ei hoita kokku, väga harva hauakaevamise pealt," räägib aga Maire Sala. "Kuna see kerge töö ei ole, siis leitakse tavaliselt ka see raha. Suuremalt jaolt kalmistutel ei lastagi omastel hauda kaevata, lastakse vaid rahakotirauad avada. Aga kui kaevavadki haua ja sõidutavad kirstu, mis saab selle vastu olla! Need on vaid mõned harvad korrad. Arvan, et asjaajamisel peaks ikka arvestama omaste soove."

Vallad aitavad, kuis jaksvad

Peielauad, kui neid tehakse, on nüüd pigem tagasihoidlikud. Praad ning koogitükike ja kohv, ütleb Väike-Maarja matusebüroo teenindaja Ester Ilves.

Üha rohkem mõeldakse teemal, keda peielauda kutsuda ja mida üldse pakkuda – mida vähem, seda odavam. Pole harvad juhtumid, kui peielaud tehakse ainult pereringis harjumuspäraselt kesisel söögilaual. Sala sõnul on aastas ehk kord peiesid peetud kalmistul, kui võileivalaud kaetakse kalmistupingile ja samas täidetakse ka mälestuspitsid...

Aga kust hädas omaksed raha võtavad? "Võetakse krediiti," sõnab Ilves. Kes pangast, kes headelt tuttavatelt.

"Üldjuhul raha lapitakse kokku," lisab Rattasepp.

"Kalkuleeritakse ikka odavamat teenust küsides," ütleb Maire Sala. "Vahel on nii, et kui arvet kokku lööd, öeldakse: "Ah, tal oli see raha olemas!" Tähendab, kõrges eas lahkunu on mõelnud järeltulijate peale ja ise matuseraha kogunud. Suur abi leinajatele on surmatõendi ja matusekulude kviitungi alusel lahkunu pangakontolt saadav raha."

Kui otse riigilt enam matusetoetust ei tule, siis omavalitsused ikka maksavad. Kui saavad.

"Linnades ei ole kohalik matusetoetus reegel, pigem valdades," märgib Sala. Omavalitsused, muidugi mitte kõik, maksavad matusetoetust enamasti tuhande-paari ringis. "Mõnele on see väike raha, aga mõnele elu ja surma küsimus," teab Rattasepp.

Näiteks Viljandimaa Halliste vald maksab 1000 krooni. "Rohkem võimalust ei ole, aga midagi ikka ju on," tunnistab valla sotsiaalhooldustöö spetsialist Elle Kutti. Põlvamaa Kõlleste vald maksab matusetoetust 2500 krooni. Enne oli 2000, aga kui riik lõpetas toetuse maksmise, tõstis volikogu summat 500 krooni võrra. "Loomulikult on see suur abi!" lausub valla finantsnõunik Helvi Nutt.

Tammepuidust kirstu eest 10 000 krooni

On ka olukordi, kui omaksed tahavad hüvastijätuks väga soliidset ja kallist ärasaatmist: kõvasti üle 10 000 krooni maksev tammepuidust kirst olgu olla, muu variant ei tule kõne allagi. Sala sõnul soovitakse üldiselt lahkunule siiski korralikku matust. "Mõeldakse ka kutsutud matuseliste peale, et mida nemad matuse korraldamisest arvavad."

"Kui lähedane kaob, siis püütakse see viimanegi hinge tagant ära anda," ütleb Ilves. "Tihti öeldakse nii: see on viimane, mis ta saab."

Kui palju matused maksma lähevad? Enamasti on nii, et omaksed lähevad matusebüroosse ja siis jutt algab sellest, kui suur õieti eelarve on.

"5000 kroonist 20 000 kroonini," räägib Rattasepp. "Maa peale pole keegi jäänud ega jää ka. Kõik saavad maetud."

"Täisteenuse korral algavad hinnad kusagil 6000 kroonist, mis ei sisalda peielauda," teatab Rimm.

"Tuleb ette, et hooldekodus omasteta lahkunu jääb üle matta vallatoetusega, millele lisaks saab vald küsida erandlikult riigitoetuse. Karksi vallas on see kokku 5500 krooni," ütleb Sala. "Ka sellisel puhul saab lahkunu korraliku kirstu, nimelise hauatähise ja leinakõne. 10 000 – 11 000 krooni eest saab siinkandis uhke matuse."

Eestis lahkub siitilmast umbes 40 inimest päevas.

Milliseid muutusi on läbi teinud matusekombed?

Peale igapäevase töö on Viljandimaa matusekorraldaja Maire Sala kogunud, jäädvustanud ja kirjastanud ka kalmistu- ja matmistavasid. Siin mõned tema tähelepanekud.

Külaühiskonnas olid olulised nii suremis-, matmis- kui ka mälestamisrituaalid. Tänapäeval jäävad tihti suremisrituaalid kõrvale. Inimene sureb hoolekandeasutuses, mitte omaste keskel.

Surnukartus on pigem kasvanud: põlvkonnad elavad omaette ja vanaema-vanaisa lahkumine tundub olevat pigem võõristav nähtus kui arusaamine, et see on elu lõpu loomulik kulg.

Kui varasematel aegadel peeti pühaks kõike seoses matustega, siis tänapäeval tehakse nende mõistetega isegi nalja.

Peaaegu kõikjal linnades, maakondades ja isegi haiglate juures on välja arenenud matusekontorite tihe, üksteisega konkureeriv võrgustik. Vajalikud toimingud korraldatakse nn vahendajatega ja lahkunut nähakse alles matusepäeval.

Omaste ring (noorpere) on mööda maailma laiali, matusepäev otsustatakse selle järgi, kuidas keegi kusagilt matusele jõuab.

Elulood saadetakse meili teel. Teinekord käib kogu matusekorralduse läbiarutamine meilitsi, nii et omastega kohtun alles matusepäeval.

Puhkpillimuusika on asendunud süntesaatorimuusikaga, ja sellega lepitakse.

Mõni aasta tagasi olin assisteerimas kiriklikku matust ühes maakohas, oli autoõnnetuses surma saanud noore poisi matus. Alguses lasti orelimuusikat, lõpuks mindi suurele maanteele ikka diskomuusika saatel. Noored ei tahtnud kurba matust!

Tuhastamismatus leiab üha enam poolehoidjaid. Urni sängitamine on psüühiliselt kergem ja emotsionaalselt lihtsam.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee