Eesti uudised

"Ükskord ma juba peaaegu surin. Teist korda ma seda teha ei kavatse!" 

Silja Paavle, 27. november 2010 09:02
TUNDMATUSELE VASTU: Olles läbi murdnud kõigist bürokraatiatakistustest, jätkub Dzulieta ravi nüüd Saksamaal. Kuigi naine tunnistab, et tal on hirm, on ta tugev: olla täielikus ebakindluses tuleviku ees võõral maal on isegi tervele inimesele kurnav. Foto: Arno Saar
"Muidugi ma kardan! Aga see annab mulle mingigi võimaluse ellu jääda. Vastasel juhul on täiesti kindel, et ma suren," tunnistab Dzulieta Kerimjan, kelle jaks hääbub juba kaks aastat päev-päevalt aina olematumaks. Pereema ainus võimalus pärast ränka müokardiitset infarkti ellu jääda on leida endale uus süda.

"Kui arst ütles, et minu haigust ei ravi operatsioon ega tabletid, vaid ainult südame siirdamine, hakkasin lihtsalt nutma. Mul oli ju ainult üks korter, mida maha müüa. Rohkem pole mul midagi..." nuuksatab tallinlanna Dzulieta Kerimjan (48).

Selleks et endale uus süda saada, peab olema palju raha ja pealehakkamist – et leida riik, kus arstid oleksid nõus selle ülikeeruka lõikuse ette võtma, seletanud arst ahastuses naisele.

Dzulieta elu pöördus pea peale kaks aastat tagasi, kui ta sõitis Armeeniasse sugulastele külla. Jõululaupäeval tabas naist ränk infarkt.

Haiglaarve tasumiseks müüs korteri

"See oli nii raske, et arstid ütlesid: olen veel elus ainult tänu imele! Mind ei tahetud algul haiglassegi võtta, sest arvati, et suren nagunii. Lõpuks valvearst võttis mu ravile omal vastutusel," meenutab tervelt neljaks kuuks võõrsile haiglasse jäänud naine. Juba siis poetasid arstid, et naise elu päästaks vaid südame siirdamine.

Tallinnas arsti juurde minnes kordas siinne tohter taas: "Operatsioon ja tabletid ei aita. Vaja on südame siirdamist!"

Kui Dzulieta oli juba valmis käega lööma – raha ju lihtsalt pole –, siis südikas tuttav kirjutas haigekassale avalduse ja vastus tuli rõõmustav. Kuna Eesti ravivõimalused olid ammendatud, lubas haigekassa kinni maksta Dzulieta elu päästmise välismaal. Kuid naise murekoorem kahanes vaid poole võrra, sest ka sõit võõrsile ju maksab. Samuti peaks seal endale siirdamise eel- ja järelravi ajaks ulualuse üürima.

Raha Dzulietal aga pehmelt öeldes pole. Pärast ema infarkti on pere pidanud elama väga kokkuhoidlikult. Töö on ainult pereisa Davitil, kuid autojuhina teenib ta kuus kõigest 4000 krooni ringis. Dzulieta töövõimetuspension on 3825 krooni. Pärast üüri maksmist ning toidu ja ravimite ostmist just palju järele ei jää...

Ainuüksi arstimitele kulub naisel üle 800 krooni kuus. Lisaks on kaasa diabeetik. Elutoakapil on terve pakk retsepte, millega Davit oleks pidanud endale rohtu ostma, aga ta on selle naise pärast tegemata jätnud. "Mees ütleb, et kõik peab hästi minema. Ja arvab, et mul on ravimeid rohkem vaja kui temal," ohkab Dzulieta. Kuigi südames Dzulieta tahaks, jaksu tal töötegemiseks kahjuks pole. Tema südames on elujõudu järel juba vähem kui kolmandik. Sellest ei piisa teinekord sellekski, et jaksaks terve päeva jutti ärkvel olla. Enne haigestumist töötas tubli naine kokana.

Pisaraterohke teekond

Dzulieta ohkab kogu oma nõrgast südamest ja näitab lisaks korteriperemehega sõlmitud kokkulepet kuhjunud üürivõla tasumiseks. "Ta on hea ja arusaaja inimene. Ütles, et maksame siis, kui lapsed ka töökoha leiavad," nuuksatab naine.

Pisaraid on valanud Dzulieta haiguse ajal palju. Kuigi nutt teeb tema niigi nõrga olemise veel jõuetumaks. Jõudu ei andnud raske saatusega pereemale ka see, et tema esimene raviarst Eestis teatas külmalt, et tema ülesanne on patsiendile vaid tabletti anda. Paiga, kust endale uus süda saada, pidavat naine ise leidma.

"Nutsin jälle kodus ja mõtlesin: nüüd aitab! Ei ole mulle rohkem päevi antud... Aga mees ütles, et peab olema ka mingi teine võimalus," räägib Dzulieta.

Pärast seda üleelamist vahetas naine arsti, kuid paiga, kust abi saada, pidi ta ikkagi ise leidma.

Kuigi Dzulietat uuriti ka Helsingis, ei peetud Soomest uue südame saamist tõenäoliseks. "Et Eesti ei ole Skandinaavia organidoonorisüsteemiga liitunud, oleks mul pidanud süda Eestist kaasas olema. Arst ütles, et tõenäosus Soomest doonorisüdant saada on nullilähedane," räägib Dzulieta.

Lõpuks leidis ta Berliinist südamekeskuse, mille arst Jevgeni Potapov ütles Dzulietale juba mitu kuud tagasi: "Su seisund on nii tõsine, et peaksid juba siin olema!" Aga kohe polnud kuidagi võimalik Saksamaale kihutada. Esmalt tuli leida võimalus hankida laevapilet, sest lennukisõidule ei peaks tema kopsud vastu.

Et teadmatusele vastuminekuks tuge leida, otsis Dzulieta üles ka Kristin Aavakivi – tartlanna, kes sai endale uue südame neli aastat tagasi Itaaliast.

Usub enda paranemisse

Dzulieta tunnistab, et ootas Kristiniga kohtumist südamevärinal, sest kartis kõige rohkem, et näeb enda ees väetit invaliidi. "Aga Kristin on nii elujõuline ja rõõmus! Miski tema välimuses ei viita nii rasketele üleelamistele," ei jõua naine ära imestada. Tema silmadesse tekib Kristinist rääkides eriline säde.

"Kristin ütles mulle, et küll saab kõik korda!" naeratab Dzulieta. See mõte annab talle jõudu elada, sest teha on elus ju veel palju. Näiteks lapselapsi kasvatada.

Ja seepärast lausub ta täie kindlusega, et usub enda paranemisse. "Ükskord ma juba peaaegu surin. Teist korda ma seda teha ei kavatse! Mõtlen nii, nagu mu sõbranna ütles: kui midagi juhtub, juhtub see ainult selleks, et edasi saaksid asjad vaid paremaks minna," lausub ta.

Kuid tunnistab vaikselt, et kardab eesootavat väga.

"Aga see annab mulle mingigi võimaluse ellu jääda. Vastasel juhul on täiesti kindel, et ma suren," ajab Dzulieta selja taas sirgu.

Eestis napib südameid

"Eestis ollakse tulevikus valmis ka ise südant siirdama," kinnitab Põhja-Eesti regionaalhaigla kardioloogiakeskuse juhataja professor Margus Viigimaa . Tema sõnul ei ole juba praegu muret spetsialistide ega tehnilise varustusega – asi on hoopis doonoriorganite nappuses. "Eesti on väike ning Põhjamaadele omaselt on siin noorte inimeste suremus ning liiklustraumade sagedus langenud. Ühest küljest on see muidugi hea, kuid teisalt piirab organidoonorlust," nendib ta. Samas üritavat Eesti siiski liituda Põhjamaid ja ka Euroopa riike ühendavate doonorlus- ja siirdamisorganisatsioonidega.

Miks üks infarkt on hullem kui teine?

Sellele küsimusele vastata on keeruline, nendib kardioloog Margus Viigimaa. Kuid üks on selge – kui infarkti põhjustav südame pärgarteri tromb tekib südame suures arteris, eriti vatsakese pärgarteri peatüves, ei pruugi ohver seda suure tõenäosusega üle elada. "Kui südamelihasest on hävinud 40%, ei pruugi ülejäänud süda hävinud osa tööd üle võtta ja inimene sureb. See juhtub sageli juba enne haiglasse jõudmist – kodus või kiirabiautos," nendib doktor.

Aastas siirdatakse maailmas 5000 südant

Kardioloog Margus Viigimaa sõnul on südamesiirdamist vaja peamiselt kahel laialtlevinud põhjusel (nii väidavad üle maailma kogutud ja tänavu avalikustatud andmed).

38% juhtudest on põhjuseks isheemiatõbi. Selle raskeim vorm ongi infarkt. Tõbisel ummistuvad arterid ja südamelihas jääb piisava verevarustuseta. Viigimaa sõnul saab isheemiatõbe ennetada tervislike eluviisidega. Samuti saab seda tõhusalt ravida – kui esimese tunni jooksul pärast infarktiohu ilmnemist jõuab haige haiglasse, on ravitulemus kõige parem. Tähtsad on esimesed kolm tundi – kui siis jõuab arterit sondeerida ja verevoolu avada, õnnestub suurem südamekahjustus reeglina ära hoida.

"Kui rindkerre tekib tugev valu ja surumistunne, mis üle ei lähe, tuleb kohe kutsuda kiirabi! Meie inimesed kipuvad liiga kannatlikud olema," nendib Viigimaa. Kusjuures infarkt pole sugugi eakate mure – üpris sageli tuuakse haiglasse ka kõigest 20–30aastasi mehi.

Eakamatele paneb arst aga südamele, et kindlasti on infarktiohuga tegu siis, kui keele alla pandud nitroglütseriinitablett valu leevendab. "Siis on kriitiline piir käes! Südame verevarustus töötab siis võib-olla veel väikese verenire toel, mis võib kohe-kohe katkeda."

53% – kardiomüopaatia. Tegu on südamelihase haigustega, mis võivad Viigimaa sõnul olla nii pärilikud kui ka elu jooksul omandatud. Toda tõbe olevat raskem ära hoida, sest see on sageli seotud ka inimese immuunsüsteemi ning teiste teguritega.

Ülejäänud põhjused südame siirdamiseks olevat juba haruldasemad – Viigimaa sõnul näiteks klapirike (3%) ja geneetilised kaasasündinud südamerikked (samuti 3%). Igal aastal siiratakse arsti väitel maailmas uus süda umbes 5000 inimesele.

Aita Dzulietat

Kui soovid Dzulietat toetada, et ta saaks Berliinis maksta üüritoa eest ja süüa osta, saad teha ülekande tema pangakontole 221014346092 (Dzulieta Kerimjan).

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee