Elu
Vaata galeriid!

Aasta isa Urmas Kruuse: "Igaühega peret luua ei saa, ainult selle üheainsaga." (12)

Rando Tooming, 15. november 2010, 06:56
TUNNUSTUS: Aasta isa tiitlit vastu võttes ütles Urmas Kruuse, et temale on see tunnustus ühiskonna kõrgeim, mida ta eales võinuks saada. «Maailma juhivad lapsed oma rõõmu, mure ja kallistustega.» Tartu linnapeal on kaks tütart, kaks poega (pildil pesamuna Konradiga) ja kaks täiskasvanud kasupoega.  Tairo Lutter
"Ma tahan kõigile oma lastele, Kerstinile, Ranerile, Jolandrale ja Konradile – kasupoistele Kristjanile ja Raidole – öelda, et mul on väga vedanud, et ma olen saanud koos nendega kasvada ja neilt õppida." Need sõnad pühendab Urmas Kruuse aasta isaks valimise puhul oma lastele. Peale oma nelja lapse kahte kasupoega kasvatanud Tartu linnapeale on perepeaks ja isaks olemine ainumõeldav elamise viis.

Nädal tagasi pühapäevaõhtul. Eestimaalaste pilgud on naelutatud teleriekraanile, käib saade "Tantsud tähtedega". Tartu linnapea Urmas Kruuse (45) viibib koos pere kahe noorema liikme, 10kuuse poja Konradi ja 2aastase tütre Jolandraga kodus Tartus. Abikaasa Katrin (41) koos vanema poja Raneriga (20) abistab samal ajal Tallinnas tantsusaate stuudios pere vanimat tütart Kerstinit (22), kes surfarist tantsupartneri Johannes Ahuniga võistleb.

Televiisor Kruusede kodus mängib, ehkki Urmas tegeleb lastega ega saa pilku jäägitult ekraanile kinnitada. Igal vabal hetkel vaatab ta siiski telerit, ärevus hinges.

Samal teemal

Hetked, mille pärast tasub olla isa
15. november 2010, 06:56
Lastetute suhtes ei tohi ülbeks muutuda
15. november 2010, 06:56

Kui kohtunikelt saatest saatesse kõrgeid punkte saanud Kerstin ja Johannes rahvahääletuse põhjal välja langevad, tunneb Urmas pettumuskibedust. Mõtleb isegi, et kui nüüd tunneks mõnd võlurit, vahetaks mõne isikliku õnnestumise Kerstini saatesse edasijäämise vastu. Ta teab, kui hingega tütar on asja juures olnud.

Urmas saadab Kerstinile lühikese tekstisõnumi: "Ma armastan sind!"

Järgmisel päeval helistab Tartu linnapeale Eesti Naisliidu liige Siiri Oviir ja teatab, et Urmas on valitud kandma austusväärset aasta isa tiitlit. "Mulle tuli kohe see pühapäevane uitmõte meelde, see võluriga," ütleb Urmas. "Ega see naisliidult saadud sõnum alguses päriselt kohale jõudnud. Eriti kui mõtlesin oma ameti ja vanuse peale, ei oleks osanud sellist tunnustust iial oodata," kirjeldab Urmas esimesi emotsioone.

Ometi peab ta seda senise elu jooksul tähtsaimaks talle antud tiitliks ja ühtlasi ka suureks edaspidiseks kohustuseks. "Tegelikult olen perekonda pidanud kogu aeg nii iseenda kui ka laiemalt võttes selgrooks, mis kõiki teisi asju püsti hoiab," kõneleb Kruuse.

Isalt sai kindlameelsuse

Kui aasta tagasi aasta isa tiitliga pärjati kunstnik Heinz Valku, olid Kruused samuti Estonia saalis. "Mäletan, istusime abikaasa ja Jolandraga mitme sõjaväevormis mehe lähedal ja kuna poeg Raner oli parajasti Kuperjanovi pataljonis aega teenimas, püüdis tütar võõraste vormis meestega suhelda, ju nad tundusid talle vormi tõttu kuidagi lähedased. Aga mäletan eelkõige oma rõõmu, kui Heinz Valk tiitli sai, sest tema oli inimene, kes Nõukogude Liidu lagunedes süstis inimestele usku õigetesse väärtustesse," meenutab Kruuse.

Perekonna tähtsust mõistis Urmas Kruuse juba vanematekodus kasvades. "Mul on 13 aastat vanem õde ja 9 aastat vanem vend. Elasime viiekesi ühisköögiga korteri kahes toas, aga ema oli terve lapsepõlve meie jaoks kogu aeg olemas. Tema hoidis peret koos. Isalt sain jälle selgroo, oskuse endale kindlaks jääda ka olukordades, kus keegi teine minuga samamoodi ei mõtle. Ka töö tegemise harjumuse sain emalt-isalt," meenutab staažikas linnapea vanemaid.

Lapsest kuuldes tuli metsik energia

Turvaline kodu istutas Urmasesse soovi võimalikult varakult, keskkooli lõpuklassides, pere luua. "Need asjad on mul väga hästi meeles. Mulle tundus, et olen suuteline olema pereisa ükskõik kellega. Tahtsin kellegi eest hoolitseda ja lapsi saada. Realistlik elu pani asjad muidugi paika. Võid armuda ja korvi saada. Siis armud uuesti ja saad jälle korvi. Ühel hetkel mõistsin, et igaühega peret luua ei saa, ainult selle üheainsaga," muigab ta.

Oma üheainsa tundiski Urmas ilmeksimatult ära, kui õige aeg saabus. "Kui Katrinit esimest korda nägin, käiski välk läbi. Ta jäi silma ja eristus teistest," räägib Urmas abikaasast silmade särades üle kahekümne aasta hiljemgi.

Õige pea sündis noorde perre tütar Kerstin ja aastake hiljem poeg Raner. "Kui sain teada, et saan isaks, tuli mulle metsik pauer sisse. Selline tegutsemistahe, mida enne ei olnud. Minu jaoks tähendab perekond sellest hetkest peale energiat. Loomulikult ei saa elu olla kogu aeg ilus. On hästi raskeid ja väga ülevaid ning pidulikke hetki, kuid olenemata sellest on perekond olnud minu elu mõte."

Urmas Kruusele ei ole traagika perekonnas pelgalt sõnakõlks – ta on seda lähedalt näinud. Varsti pärast Kerstini ja Raneri sündi suri abikaasa Katrini õde, kellest jäid maha kaks väikest poissi, 8- ja 13aastane. "Mitte nii väikesed kui meie lapsed (Kerstin oli viiene ja Raner neljane – toim), aga ikkagi. Mina olin see, kes ütles Katrinile: me peame need lapsed enda juurde võtma, mis neist muidu saab," meenutab Kruuse. Otsus ei sündinud tema kui noore perekonnapea jaoks sugugi ratsionaalsetest kaalutlustest lähtuvalt.

Kasulaste perre tulekuga tekkis oma laste saamisega paus. Nagu Urmas ütleb, jõud võeti ära. "Meil oli korraga ikkagi neli last, sealjuures mõlemad poisid olid vanemad kui meie lapsed, see oli keeruline meile kõigile. Ainus eesmärk oli õpetada lapsed iseseisvaks," sõnab Urmas. Ta ei ole kunagi püüdnud kasulaste puhul trügida täitma nende kadunud vanemate rolli. Ehkki vanem poiss on Urmase kinnitusel talle ükskord öelnud: "Isa, sa oled mulle palju õpetanud."

Abikaasale tänulik luksuse eest olla isa

Kasupoisid kasvasid suureks, lendasid pesast välja ja elavad nüüd oma elu, kuid suhtlevad Kruusedega siiani. Suureks ja iseseisvaks kasvasid ka Urmase ja Katrini enda lapsed. Tartu linnapea ja ta kaasa oleksid saanud hakata noorte, elujõuliste ja tervete inimestena elama iseendale. Ometi otsustasid nad selle asemel hoopis veel ühe tüdruku ja poisi vanemateks hakata.

Kui paljud temavanused mehed saavad nii-öelda teisel ringil lapsi endast tunduvalt noorema naisega, siis Urmas Kruusele tundub see variant võimatu. "Mõistan, et püüeldakse parema armastuse poole, aga minu enda jaoks kuulub kaasa väljavahetamine samasugusesse absurdimaailma nagu abieluvaralepingud või muu säärane. Abielu mõte on teineteise kõrval seismises kuni surmani, mitte mõtlemine, kuidas võimalikult kasumlikult lahutada," laiutab ta käsi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee