Eesti uudised

Telesaate abiga isa leida lootnu: nii tõsiseid teemasid ei jäeta lihtsalt pooleli (92)

Katrin Pauts, 30. oktoober 2010, 08:58
OTSIB ISA: Valdo Paddar soovis Venemaa avarustesse kaotatud isa leida telesaate abiga, kuid juba tärganud lootus kustutati peagi. Ent otsinguile käega löönud ta pole.  Erakogu
Valdo Paddar läkitas abipalve teele kohe, kui kuulis telesaatest "Sind otsides". Sellest päevast on möödas üle aasta. Esialgsest vastusest sai Valdo aru, et tema isa hakatakse otsima. Siis kirjavahetus soikus. Miks, Valdo teada ei saanudki.

"Olin esimesi, kes üleskutsele reageeris ja kirjutas – veel siis, kui Kersna saadet tegi," ütleb Valdo Paddar (48). Algul tuli kirjale paljulubav vastus ja mehes, kellele on suureks unistuseks kohtuda kordki oma bioloogilise isaga, tärkas lootus, et kohtumine saabki tõeks. Kuid kirjavahetus telesaate toimetaja Iiris Saluriga katkes.

Valdo ootas, kirjutas uuesti. Aga selgitust, miks tema isa otsima ei hakatud, ei tulnudki. "Nii tõsiseid ja delikaatseid teemasid ei jäeta lihtsalt pooleli," on Valdo haavunud. "Igal inimesel on soov ja õigus näha lähedasi, kes seletaks ära paljud küsimused, mis on varsti juba 50aastasele mehele tähtsad," rõhutab ta. Arhiivid on tänapäeval aga tavakodaniku ees suuresti lukku langenud, tõdeb ta. Ühest küljest mõistab Valdo, et igaühe saatus ongi kõige suurem ja tähtsam temale endale, aga ometi... Kripeldus hinges ei rauge.

Oma isa on Valdo püüdnud ka ise otsida, tuhlanud Eesti arhiivides, aga sõitnud ka kaugele Venemaale. Kahjuks põrkus ta pahatihti vastu bürokraatiamüüri. Ta lootis, et rahvusringhäälingul on otsingute jätkamiseks rohkem finantse ja võimalusi. Ka on nn kolmandal isikul Valdo meelest lihtsam võtmeisikutele läheneda ja neile delikaatseid küsimusi esitada. "Okas jäi hinge," nendib ta ETV keeldumise kohta mõrult.

Hämar aeg ja hämarad teod

Valdo, kes 90ndate algul Soome emigreerus, on kurb, et sündis ENSVsse. Ta usub, et stagnatsiooniaegne õhkkond oli ka põhjuseks, miks ema ta kahepäevase vastsündinuna loovutas. Sõjaväekooli kursandist isa oleks vaevalt saanud Leningradi ja Tallinna vahet sõita. Et vallasemana last kasvatada oli tollel ajal taunitav, otsustaski ema väikese poja lapsendamiseks anda.

Valdo on omal käel dokumente uurides teada saanud, et tema adopteerimine võttis vähem kui nädala – vastsündinult võeti minevik, talle anti uus elu. Valdo on jõudnud ka Tartu sünnitusmaja arhiivi ja lehitsenud oma sünni aegset sünnituskulgude päevikut: "Sinna kantakse mõndagi olulist, vaevalt seda enamik sünnitajaid teab... Olen näinud silmast silma toonast sünnitusmaja juristi, sama juuditari, kes vormistas, trükimasin põlvedel, lapsest loobumise akti. Muide, see oleks täna juriidiliselt kehtetu ja oli seda ka toona! Miks? Kuna last oli juba üle kahe korra rinnaga toidetud ja, nagu olen aru saanud, oli pärast seda vaja juba erilisi toiminguid, et loobumisakt siiski vormistada."

Jurist on nüüdseks siitilmast lahkunud. Valdo meenutab, et kohtumisel tihkus too nutta, vaatas isa otsivale mehele sügavalt silma ja kinnitas, et ei mäleta... Samal ajal on Valdo välja uurinud, et juristi 34 tööaasta jooksul vormistas ta haiglas vaid kuus adopteerimist.

Isa, eesti verd ja nimega mees, oli Valdo andmetel kõrge Nõukogude Liidu sõjaväelane – otse keskkoolipingist astunud eesti poiss Leningradi kõrgemasse mereakadeemiasse ja tõusnud karjääriredelil kontradmiraliks. Valdo usub, et eakal mehel oleks rõõm teada, et tal on poeg. Aga et isa Venemaa avarustesse kadumisest on möödas juba ligi 50 aastat, tuleb ajaga võidu joosta.

Kas keegi teab midagi?

Valdo ütleb, et on elus teinud ja näinud palju. Ta loodab kogu hingest, et leiab isa enne, kui on liiga hilja. Valdo on enda teada Eestimaal kõik niidiotsad leidnud ja neile järgnenud.

Kuigi Valdo kasvas üles teadmises, et on oma vanemate lihane laps, leidis ta 11aastaselt pesukapi riiulist dokumendi, kus oli kirjas, et tema sünnijärgne nimi oli hoopis Elmo. Sel hetkel sai paljugi selgeks – miks tundis ta emaga suheldes kummalist võõristust, tajus, et midagi on valesti. Ta oli lapsendatud!

Mõnikümmend aastat tagasi otsis ja leidis Valdo ka oma pärisema, Ingridi. Pärimistele isa kohta vastas ema, et too ei pruugi poja olemasolust teadagi. Emalt õnnestus teada saada isa eesnimi – Are. Mõlemad, Valdo ema ja isa, õppinud üheskoos Tallinna 16. keskkoolis ja lõpetanud selle 1961. aasta kevadel. Are sõitis peagi Venemaale, 1962. aasta mais sündis tal kooliõega poeg. Ema andis lapse ära.

Nüüd elab Ingrid, kes abiellus lõpuks Are pinginaabriga ja sünnitas abikaasale kaks poega, uut elu. Valdo püüdis isa leida kooli vilistlaste hulgast, leidis aga vaid kaks Aret, kellega muud tema käsutuses olevad andmed ei klappinud. Siiski pole ta lootust kaotanud.

Toimetaja: tundsin, et see lugu ei vii kuhugi

Kuigi telesaade lugu teha ei võtnud, ehk oskab aidata mõni lehelugeja? Kas keegi tundis 1961. aastal Tallinna 16. keskkooli lõpetanud Aret, kes hiljem sõitis Venemaale ja tegi seal sõjaväelasekarjääri?

"Sind otsides" toimetaja Iiris Saluri mõistab otsija meelehärmi, kuid usub, et Valdo lugu on kahjuks üks neist, mis kuhugi välja ei vii. Alguses püüdis Saluri looga tegelda, varsti aga tundis, et see viib ummikusse. Otsinguid raskendab, et Valdo teab isast vaid eesnime.

Tundus ka, et pärisema ei soovi Valdo otsinguile väga kaasa aidata. Salurile näis, et tegemist võib olla stsenaariumiga, millega ta on saadet tehes korduvalt kokku puutunud: ema on lapsele isa kohta vassinud.

Mis puutub Valdosse, siis tema pole otsinguile käega löönud. "Olen üsna veendunud, et mu isa on veel elus," ütleb ta. Ja loodab ja otsib edasi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee