Eesti uudised

Leidke meid üles!  (33)

Agnes Kuus , 28. oktoober 2010 07:00
UUS NIIDIOTS: Teel Tartust Elvasse kadunud Reili Huiki otsib lähedaste palvel peale politsei ka SA Kadunud. Selle nõukogu liige Aare Rüütel loodab, et juhtumisse toob selgust täpsem teave maanteevägistaja Guntars Kaziksi kohta.
Paratamatu? Iga aasta lisab ligi 20 teadmata kadunud inimest

Päise päeva ajal haihtus pereema. Korraks värsket õhku hingama läinud Soome turist ei naasnud iialgi kaaslaste juurde. Tööle läinud tuntud kunstnik kadus jäljetult. Kuhu need ja kümned teised inimesed kaovad? Tihti jäljetult ja igaveseks…

Neile ja veel kümnetele tänavustele inimeste kadumise juhtudele on viimased nädalad toonud kurba täiendust. Äsja haihtus nagu õhku veel kaks noort meest, üks Tartust, teine Pärnust. Lähedased on murest murtud, avalikkus tahab teada, miks inimesi ei leita.

Aastas jääbki kadunuks 20 inimest

Mõni juba kahtlustab, et kadunuksjäänute enneolematu hulga taga võib olla Eestis kanda kinnitanud kuritegelik organiröövlite jõuk, kes doonorelunditega hangeldab.

Samal teemal

«Ei, nii see ei ole!» võtab politsei- ja piirvalveameti kriminaalpolitseiosakonna leitnant Sergo Eelmäe lugejatel tuure maha.

Ta kinnitab, et teadmata kadunud inimesi on tavapärasel hulgal, tänavu kolmandas kvartalis isegi mõnevõrra vähem kui varasematel aastatel. Keskmiselt otsib politsei aastas 130–140 kadunud inimest, kellest enamik ka leitakse.

«Kadumisena lähevad arvesse ka need juhtumid, kus inimene tuleb koju vaid mõni tund pärast «kadumist»,» märgib Eelmäe. Neid, kelle saatus jääb teadmata, lisandub iga aastaga ligi 20. Seega olevat kadumiste viimase aja rohkus Eelmäe sõnul pigem tunnetuslik. «Sõbrad panevad info üles sotsiaalvõrgustikesse, kus see hakkab kasvama nagu lumepall,» selgitab ta üht võimalikku põhjust, mis tekitab aeg-ajalt tunde, nagu oleks kadunud inimesi väga palju.

Politsei taasloomisest saati on Eestis kadunuks jäänud 457 inimest. Ühtki kadumisjuhtu ei jäeta Eelmäe kinnitusel lõplikult kõrvale ka siis, kui aktiivne

uurimine on ummikusse jooksnud ja kuid või isegi aastaid pole uusi niidiotsi leitud. «Nii mõnigi kadumisjuhtum leiab lahenduse alles aastaid hiljem, kui leitakse juhuslikult metsast riidetükid või inimluud,» tõdeb Eelmäe.

Ta toob näiteks aastaid tagasi kadunud kurjategija, keda politsei otsis koos välispartneriga. Kõik juhtlõngad olid kontrollitud, kõigiga räägitud, varjatult jälgitud… Tulemus oli ikka null. Läks paar aastat ja Pärnumaalt leiti luustik, mis osutuski tolle mehe maiseks jäänuseks.

Leitnant Eelmäele meenub ka teine juhtum, kus alles aeg tõi selguse. «Mees läks välismaale ja kadus. Lähedased olid paanikas, politsei käivitas otsimise. Pool aastat hiljem tuli mees ise välja. Tema enda jaoks ei olnud ta kadunud olnudki!»

Miks mees lähedastega nii hoolimatult käitus, polnud enam politsei asi uurida. «Kui täiskasvanud inimene on leitud elusa ja tervena, pole politseil rohkem midagi teha,» ütleb Eelmäe.

Ka tänavu otsustas üks mees samamoodi talitada – lahkus sõnagi lausumata kodust ning oli ajal, kui pere murest hullus, psühhiaatriahaiglas närve kosutamas. Eelmäe sõnul ei saa inimest sellise käitumise eest kuidagi karistada.

«Muidugi võiks kaduda tahtev inimene oma plaanist vähemalt politseidki teavitada, kuid see võib jällegi nurjata tema plaani lähedasi muretsema panna või võlausaldajate eest peituda,» arutleb küsitletu.

Avalikust taga-otsimisest harva kasu

Kuigi iga kadumine on eriline ja iga juhtumit peab Eelmäe sõnul eraldi uurima, on paljudel juhtudel kadumise taga siiski ka sarnane muster, mis sõltub inimese taustast, harjumustest ja ka aastaajast. «Kevaditi ja suviti kipuvad teismelised jalutama minema, sügiseti on metsaeksimise hooaeg,» ütleb Eelmäe.

Pööraseid lugusid inimkaubanduse võrku kadunuist või välismaale seksiorjaks meelitatud ja seal haihtunud naistest politseil rääkida pole. «See ei tähenda, et selliseid juhtumeid kindlasti polegi olnud, aga neil puhkudel võib kadunu taust olla keeruline ning lähedased ei hakkagi teda otsima. Või siis kardetakse, et kadunul on endal parajasti midagi hämarat käsil,» selgitab Eelmäe.

«Statistikat, kui palju keegi on tänu neile petta ja haiget saanud, ei ole. Politseid nad samas väga ei sega ka, kui nad viitavad mingile kohale, kus kadunu võib olla. Siis saab lihtsalt üks geograafiline punkt veel läbi kontrollitud,» räägib Eelmäe.

Sihtasutuses Kadunud teadmata kadunuid otsiv ekspolitseinik Aare Rüütel usub, et kadumisi võib olla märksa rohkem, kui inimesed või ka politsei teavad. «Iga juhtum ei jõuagi politseini või siis pole juhtumi asjaolud piisavad uurimise algatamiseks,» sõnab Rüütel. Ta toob näiteks, et vanemate palvel otsivad nad noormeest, kes on kadunud 23. augustist. «Politsei ei võtnud asja uurida, kuna ta võis ise minema minna. Kui ta aga nädalaga välja ei ilmu, anname selle asja ikkagi politseile üle,» lubab Rüütel.

Meeldetuletamine toob uusi vihjeid

Kadunute isiku avalikustamise vajalikkuses ta ei kahtle. «Inimesed ei saa õhku haihtuda! Iga kord, kui meedias räägitakse mõnest kadunust, keda ka meie otsime, saame uusi vihjeid ja infot,» kinnitab Rüütel.

Lähedaste palvel otsib ta teiste seas ka Reili Huiki (17), kes sõitis 2006. aasta veebruaris Tartust Elvasse, et kohtuda lapsehoidjatööd pakkunud mehega, kuid jäigi kadunuks. «Meid aitaks info, millist hoonet või maja Tartust Hellenurmeni kasutas tol ajal üürimiseks või peatumiseks Guntars Kaziks,» viitab Rüütel mehele, kes nelja maanteel hääletanud tüdruku vägistamises kaks nädalat tagasi süüdi mõisteti.

Tänavu kadunud

Jaanuaris leiti Koeru hooldekodust poole kilomeetri kauguselt hangest asutuse 67aastane hoolealune, kes oli pärast aastavahetust jalutama läinud. Samal kuul läks kodust Luigelt sõnagi lausumata uitama Johanna Liisa (12). Tuttavate juures redutanud tüdruk leiti elusa ja tervena nädal hiljem.

Aprillis kadus Soomes Turus saarlasest ehitaja. Nädal hiljem selgus, et sõpradega poodi läinud mees oli seal jäänud hüdraulilise laadimisplatvormi alla ning hukkunud. Tallinna lähedal jäid kadunuks merejääle suusatama läinud isa ja poeg, kellele võis saatuslikuks saada jääalune hoovus. Meeste auto leiti Kaberneeme poolsaare tipust.

Juunis jäi Tartus kadunuks Soome turismigrupiga siia saabunud Simo Tyrväinen (65), kes veetis aega Püssirohukeldris, astus siis korraks välja ja haihtus. Emajõel olnud kalamehed olid näinud kadumisööl jõe lähedal ebakindlalt liikunud meest.

Juulis ajas lähedased hirmule nooruke eestlanna, kes kadus Austraalias ühest rannast. Neiut otsiti 72 tundi, kuni ta ise endast märku andis, väites, et ei tea enda otsimisest midagi.

19. augustil nähti viimati dekoratsioonikunstnik Ain Nurmelat, kui ta Tallinnas kodust lahkus ning väidetavalt tööle läks. Pärale ta aga ei jõudnud. Lähedaste teada võis Nurmelal olla elu- ja rahamuresid.

Pereema Siiri pidas 11. septembril 35. sünnipäeva ja sõitis järgmisel hommikul Jõgevale. Sestpeale ei tea keegi temast midagi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee