Imbi Paju (Sven Arbert/Maaleht)

Soomes elav režisöör ja kirjanik Imbi Paju ütles usutluses Õhtulehele, et väide, nagu kõik soomlased vaataksid eestlaste peale viltu ei pea paika. Küll aga peaksid eestlased ise üle saama rahvuslikust masohhismist ja hakkama iseend ja oma rahvuskaaslasi väärtustama.

Milline on eestlaste kuvand Soomes? Kas soomlased iseloomustavad eestlasi ainult märksõnaga must tööjõud, vargad, prostituudid?

Kuna käin Soomes üsna palju esinemas, siis võin öelda, et eestlaste kuvand Soomes on rahva hulgas üldiselt hea. Soomes on umbes poolsada Soome-Eesti seltsi, kuhu on kogunenud Eesti kultuurist huvitatud ja kus õpitakse eesti keelt. Mulle on pigem räägitud eestlastest kui headest tööinimestest. Tegin möödunud aastal koostööd Soome metallitööliste ametiühingute ajakirjaga ja siis nägin, et seal suhtuti eestlastesse hästi ja nad on ametiühingute kaitse all.

Selliseid stereotüüpe stiilis "eestlased on.." aegajalt kasutatakse ja kahjuks leiab seda ka peavoolu väljaandes, kuid sellistel üldistustel on rahvust ahistav sisu. Ma olen sellistest lugudest küllastunud, seepärast valin hoolega, millistelt kanalitelt uudiseid kuulan, vaatan või loen. Hiljuti ilmus MTV3 ja STT korrespondendi Marjo Näkki satiiriline omaelulooline raamat "Hepoa Tallinnaan" (Hobu Tallinnasse). Teos räägib inglasliku huumoriga noore naisajakirjaniku tööst Eestis ja Baltimaades. See teos, nagu tema töö ajakirjanikuna, oli täiesti ksenofoobiavaba. Raamatu esitlusel rääkis ta vaimustusega oma tööst ja Eestist, et teda tasub ka Eesti ajakirjanikel intervjueerida. Marjo Näkki on alustanud ka tööd uuel tööpostil, Soome saatkonna pressiesindajana Eestis.

Kuna Soome meedias on viimasel ajal hüppeliselt kasvanud eestlaste peale näpuga näitamine, siis kas see on tingitud sellest, et eestlastega kaasnevad probleemid on ületanud mingi taluvuspiiri?

Kui ma vaatan poliitiliselt, siis on viimasel ajal näha hoopis kaht noort välisministrit Alexander Stubbi ja Urmas Paetit koos Põhjamaade kolleegidega ringi liikumas ja sõna võtmas. Kosmopoliitne Aleksander Stubb on püüdnud moderniseerida ka Eesti ja Soome vahelisi suhteid. Eesti president Ilves pole talle fennofoobist väliseestlane, nagu mõned poliitiliselt pseudovasakpoolsed soomlased on mõnikord väitnud. Hoiak, mis on pärandusena kaasa tulnud nõukogude ajast, kui pagulaseestlased olid Kremlile ohtlik rühm, kes tuletasid meelde Eesti okupeerimist ja "kõigutasid nö paati". Stubbi ajal on saadud aru, et vana stigamtiseerimine enam ei toimi. Kuid veel alles hiljuti veel pidi meie endine suursaadik Merle Pajula neid hoiakuid Soome välispoliitilises ajakirjas korrigeerima. Eesti töölised ja teiste ametialade esindajad leevendavad eelkõige Soome tööjõu probleeme.
 
Miks on nii, et Soome meedia, kes üldjuhul krimiuudistes rahvust ei rõhuta, toob eestlaste puhul alati välja nende rahvuse. Kas Soome kuritegude statistika on näidanud, milline on kõige kriminogeensem rahvusgrupp Soomes?

Ma ei oska sellele vastata, kuid kui selliseid statistikad hakataks rahvusgruppide alusel tegema ja meedias levitama, siis see olukord oleks hirmuäratavalt sarnane kunagise Natsi- Saksamaaga. Kuigi selliseid meedia poolt loodud üldistusi on märgata nii Soomes kui Eestis ja see teeb mind alati kõhedaks.

Kas Soome meedia suhtumises eestlastesse võib rääkida suure venna kompleksist?

Siin ma tahan öelda et ärgem olgem väiksed vennad. See tähendab, et tuleb väärtustada oma inimesi. Toon ühe näite: "Soome lahe õdede" esilinastusele järgnenud peol läks meil seltskonnas jutt Sofi Oksaneni "Puhastusele" ning üks tuntud Eesti tegelane kurtis, et kahju, et eestlased niimoodi ajalooga ei tegele. Seda ta ütles minu filmi esilinastusel, kusjuures samal aastal oli ilmunud minu ja Sofi ühine artiklitekogumik "Kõige taga oli hirm". See ongi väikevenna kompleks, kui ei märgata, kus viibitakse ja mis ümberringi toimub. Mulle meeldib avalikel esinemistel ja ka oma töödes, kaasmaalasi väärtustada, see teeb väärikaks.

Kuidas tundub, kas see kuvand, mis Soome meedias eestlastest luuakse, on soomlastele mõjunud?

Noh kui arvestada seda, et Helsingi ühte trepikotta oli kleebitud eestlaste vastaseid lendlehti, siis kusagil keegi on ikka mõjutatud. Samas võiks ka Eesti ajakirjandus jälgida, kuidas end väljendatakse, kui räägitakse mustlastest, venelastest, naistest või homodest. Maailm algab sõnast. Sõnasepad vastutavad selle eest, milliseid maailmu nad kokku klopsivad. Muuseas Rootsi meedia kirjeldas samuti omal ajal peale sõda Rootsi tööle läinud soomlasi sõnadega kurjategijad ja prostituudid. Praeguseks on soomlased end seal kehtestanud ja küsimus ongi enesekehtestamisest, kuid enne seda on vaja eneseväärtustamist.

Kas võib öelda, et ajapikku on kasvanud nende soomlaste hulk, kes eestlastele viltu vaatavad?

Mina arvan, et soomlased ei vaata eestlaste peale kõõrdi, kui kolletama kippuv ajakirjandus välja arvata. Eestlased ja soomlased suhtlevad ja käivad üksteisel külas, tehakse ühisprojekte, veedetakse ühiseid puhkusi. Hetkel paneb siin Soomes kõõrdi vaatama meie auväärne kirjanik Jaan Kaplinski, kes maailmainimesena levitab enne Helsingi raamatumessi, kuhu ta ise esinema tuleb, oma blogide kaudu Sofi Oksaneni ja tema teose "Puhastus" vastast madalat laimu. Soome rahvale on Sofi teos läinud väga hinge ja see on loonud empaatia Eesti ja eestlaste saatuse vastu. Nii et me ei pea koguaeg üksteiselt matti jalge alt ära tirima ja reetma, isegi kui selle protsessi juures on toeks mõni Soome professor. See on piinlik ja paneb kõõrdi vaatama.


Kuidas suhtud Sami Lotila kirjutistesse eestlastest, mida ta on avaldanud Õhtulehes?

Kui Sami Lotila ei kirjutaks Õhtulehes ja kui tema kirjutisi ei levitataks masohhistlikult Facebookis, ei teaks ma tema olemasolust midagi. Soomes pole ta mingi arvamusliider. Kui kollane Hymy, mille peatoimetaja ta on, avaldas kremlimeelse dotsendi mind ja Sofit laimava artikli, kus meid nimetati natsideks ja holokausti eitajateks, siis ei läinud see kellelegi korda. Lotila pole soomlaste mõõdupuu ega mõteteväljendaja. Mind huvitab hoopis nö "Lotila ilming" rahvusliku eneseviha kontekstis. Miks Õhtuleht teda üldse avaldab?! Lotila võib arvata ju mida tahes, kuid ajaleht vastutab selle eest, kas laseb oma rahvale näkku sülitada või ei. Miks selline sõim, kus Eestit nimetatakse "Soome räpaseks tagahooviks", mehi "räpaste aluspükste kandjateks" ja veel muude madalate väljenditega, miks need väljendid justkui suure kisaga omaks tunnistatakse?! Juudid on uurinud oma rahva eneseviha ilminguid, mis on mõnikord ulatunud selleni, et oma näost lastakse opereerida näiteks nina, et mitte juudina välja paista ja kui liikuda juutide siseringis esineb sealgi enesepõlgust. Seda on seletatud ka nö geto ilminguna, kus juutidele sisendati, et nad pole täisväärtuslikud inimesed, kuni nad seda ise ka uskuma hakkasid. Meil annab tunda okupatsioon, mis meie enesehinnangu alla viis. Seda eneseviha teemat tasuks mõne psühholoogiga arutada. Lotila ongi minu jaoks eestlaste eneseviha peegeldus, usk, et ei olda paremat väärt.


Mitmed eestlased on kommentaariumis mõnda eestlaste Soomes korda saadetud "kangelastegu" kommenteerides öelnud, et neil on Soomes häbi olla eestlane. Kas sina oled tundnud, selliste uudiste taustal , et sul on eestlane häbi olla.


Ma olen jälginud pigem seda, kuidas Soome meedia minu filme ja raamatuid kajastab ja see kajastus on olnud suurepärane. Käin oma möödunud aastal lõpus valminud filmiga "Soome lahe õed" mööda Soomet ja maailma esinemas. Tundsin end lausa kangelasena, kui möödunud aastal 30.novembril, Talvesõja puhkemise aastapäeval toimus Soome riigitelevisioonis Yle minu uue dokumentaalfilmi "Soome lahe õed" esilinastus ja see sai meedias suurepärase kajastuse. Enne seda näidati veel eelmist 2005 aasta lõpul valminud dokumentaalfilmi "Tõrjutud mälestused", mis on saanud pea iga kord pea pool miljonit vaatajat. Kõik Soome ajalehed on kirjutanud mu töödest ja inimesed helistavad ikka veel ja kui ma laevaga kahe sadama vahet sõidan, saan sealgi vaatajatelt/lugejatelt komplimente. Sest 2006 aasta lõpus ilmunud raamat "Tõrjutud mälestused" on ilmunud mitmes trükis ja on jätkuvalt populaarne. Terve aasta jooksul on korraldatud Soome eri linnades filmi "Soome lahe õdede" linastusi ja meie ühisel ajaloo teemal arutlusi. Kui mullu ilmus minu ja kirjanik Sofi Oksaneni ühine artiklite kogumik "Kõige taga oli hirm", käsitles Soome meedia väga sümpaatselt seda teemat, seda enam, et meie vastu korraldasid rünnaku Kremli meelsed äärmuslased. Mul pole kunagi Soomes või mujal häbi olnud olla eestlane, sest mind on lapsest saadik õpetatud armastama oma maad ja kultuuri ja seega vaatan ma kõiki kultuure uudishimuga. Kui ma mingite vastuoludega olen kokkupuutunud, siis on tulnud pigem kadedusest, mis pole niivõrd rahvusega seotud. See on seotud lihtsalt kadedate inimestega.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis