Foto: alamy/aop
Agnes Kuus 25. oktoober 2010 07:05
Kellelgi pole aimu, kui palju on naisi, kes peavad taluma sinisest silmast märksa võikamat koduvägivalda, muretseb Rapla naiste varjupaiga juhataja Ingrid Stahl. Tema kirjeldatud tõestisündinud jõledusi on raske uskuda.

Paljud naised kannatavad peresisest seksuaalvägivalda, kuid sellest rääkida ega abi otsida neist enamik ei suuda, tunnistab Rapla naiste varjupaiga juhataja Ingrid Stahl. "Kui juba sinikaid ja peksmisjälgigi varjatakse kiivalt, siis näiteks peres käiv seksuaalvägivallatsemine on täielik tabu," kinnitab ta.

Stahl leiab, et perverssuste all kannatavad naised elavad maailmas, kust nende hääl teisteni ei kosta ega ole ka kedagi, kes seda aitaks kuuldavaks teha. Nende naiste aitamise teeb Stahli sõnul raskeks see, et ohver ei suuda enamasti juhtunust kellelegi rääkida. Teiseks on peresisest seksuaalvägivalda väga raske tõestada, sest sellest ei jää enamasti mingit jälge.

Klaaslaud ja rulluisud

"Ma tahan, et noored naised teaksid: tegelik elu võib olla hullem kui filmis nähtud jõledused ja kõik see võib juhtuda siinsamas meie kõrval või lausa meie endaga," hoiatab Stahl. Oma sõnade kinnituseks jutustab ta paari äsja varjupaigast abiotsinu loo.

Praegu 37aastane naine hakkas endast viis aastat vanema mehega koos elama kõigest 15aastaselt, kuid nüüdseks on nende lapsed juba suured ja elavad omaette. Stahli sõnul on väljastpoolt vaadates tegu tavalise perega – elatakse kenas ridaelamus, mehel on hea töökoht ja palk.

Esimest korda varjupaika helistades oli naine väga napisõnaline, mainis vaid möödaminnes, et nende peres pole seksiga kõik korras. Iga järgmise kõnega muutus ta avameelsemaks, kuni lõpuks avanes. "Ta rääkis, et algul hakkas koju tekkima üha enam pornoajakirju ja -filme, mida mees üksi uuris. Sellele naine erilist tähelepanu ei pööranud, kuni ühel hetkel hakkas mees nõudma, et naine teeks nähtut järele," rääkis Stahl. "Vastasel juhul ähvardas mees kaasa rahatuna tänavale tõsta ja tunnistada ta tuttava psühhiaatri abiga teovõimetuks vaimuhaigeks."

Mehe tahtmised muutusid aina perverssemaks. "Ta ostis klaaslaua, heitis selle alla ja nõudis, et naine teeks laual alasti kõike, mis mehele pähe tuli. Veel meeldis pereisale võtta end alasti, tõmmata rulluisud jalga ja lasta naisel ennast peenistpidi mööda korterit sõidutada," kirjeldab Stahl naise alandusi.

Mees ähvardas, et kui naine peaks tema soovide täitmisest keelduma, sunnib ta kaasat kas või väevõimuga ja kutsub ka oma sõbrad kõike vaatama. Vähe sellest – mees omandas veel uue kombe naist keset ööd kägistades äratada.

Mees sõpradega pruudi kallal

"Raske öelda, mis toimub selle 42aastase mehe peas, kuid naise elu on muutunud tõeliseks põrguks, kust ta ei näe väljapääsu," tõdeb Stahl. "Politseisse ta minna ei suuda ega taha. Mehest on ta majanduslikult sõltuv. Praegu otsime lahendust. Ehk leiab talle koha, kus ta saaks elada ja uuesti alustada."

"Siis on meil üks 19aastane tüdruk, keda loodetavasti saame aidata," jätkab Stahl. Neiu elavat kokku endast veidi vanema mehega, kel on komme sõpru pummelungile kutsuda. Koos kuugatakse sisse nii õlut kui ka veini ning sunnitakse ka ainsat naisseltsilist jooma.

"Neiu aga kahtlustab, et jookidesse segatakse midagi hulka," ütleb Stahl. Ta on kuulnud vähemalt tosina Rapla kandi naise käest, et Türi mustlased kaubitsevat ümbruskonnas mingi odava uimaainega, mida alkoholiga segades saadakse eufoorilist tunnet tekitav rüübe.

"See näib ka ainus seletus, mille tüdruk oskas tuua sellele, et on lasknud end mehel ja tema sõpradel korduvalt grupiviisiliselt seksuaalselt ära kasutada. Sealjuures on tal juhtunust vaid mõni üksik võigas mälupilt ja pärast kohutav enesetunne, mida klaasitäis veini kuidagi tekitada ei tohiks," kirjeldab Stahl. "Tüdruk on viimse piirini meeleheitel, kuid põhjusteks, miks ta endaga nii teha laseb, on jällegi materiaalne ja ka vaimne sõltuvus."

Stahl lisab, et kõrvalisel on toda neiukest kaasatundmise asemel ilmselt väga kerge süüdistada. "Kuid selliseid tüdrukuid on palju, nad on hariduse, töö ja rahata ja veidi tibilaadsed. Aga see ei anna õigust neid ära kasutada ega vaimselt ja füüsiliselt hävitada." Tolle neiu aitamisel on Stahli sõnul juba tehtud väike edusamm. "Ta ei võta pakutud alkoholi enam vastu või oksendab selle kohe välja. Hea on ka see, et ta räägib juhtunust ja tahab sealt välja saada. Oleks ainult rohkem neid, kes ära kuulaksid," ohkab varjupaiga juhataja.

Küsitletu leiab, et hädaliste aitamise teeb keerukamaks see, et ükskõiksust on liiga palju sealgi, kus seda üldse olla ei tohiks.

"Näiteks helistas varjupaika üks purjus naine ja kurtis, et teda koheldakse halvasti ja ta tahab ära. Lõpuks oli ta nii täis, et ei suutnud enam rääkida. Telefoni võttis üle samas seltskonnas purjutanud mees. Rääkisin naisest kohalikule sotsiaaltöötajale, aga tema ainult muigas ja küsis, kas ainult purjus inimesed meile helistavadki," imestab Stahl.

Ta leiab, et hoolimata ohvri joomahaigusest peab inimest ikkagi aitama. "Tean naist, kes on endale kuuri vooderdanud vatitekkidest pesa ja viinud sinna ka konserve. Kui mees joomatuurilt tuleb ja märatsema kukub, elab ta mitu päeva seal, kuni olukord on rahunenud. Selle kohta aga arvatakse, et see on tavaline joodikute elu, see polevat kellegi teise asi," on Stahl nördinud.