Õhtuleht avaldab 70. sünnipäeva puhul artikleid arhiivist. Lugu ilmus ajalehes Õhtuleht 16. oktoober 2010. 

1869. aastal võttis Ungari arst Benkert kasutusele mõiste "homoseksuaalsus". Eestis anno 1869 jaanikuul Tartusse esimesele üldlaulupeole tõtanud keskmine tubli talupoeg ei mõistnud aga homoseksuaalsusest suurt midagi arvata. Sest see teema ei puutunud temasse. Heal juhul oli ta kuulnud saksa keelest tõlgitud terminit "himu oma enese soo järele". 

"Eesti oli agraarmaa, kus homoseksuaalne käitumine oli – vähemasti kui uskuda Magnus Hirschfeldi töid – levinud ennekõike aadli seas," arutleb Teet Veispak, homoteemat uurinud ajaloolane, praegu kunstikriitik.

Dotseerides: "17.–19. sajandi kohtumaterjalide põhjal võib üsna kindlalt väita, et homoseksuaalsed suhted ei olnud varasemas eesti talupojaühiskonnas arvestatavaks küsimuseks. Küll oli selleks inimese suhe loomadega, aga see oli iseloomulik kõikidele agraarühiskondadele." (Viimane tuleriidale määramine loomaga vahekorras olemise eest jääb Eestis 18. sajandi algusaastatele.)

Niisiis: kui kellelgi oli ärkamisaegsel Eestimaal homo-teemaga mingi suhe, oli ta suure tõenäosusega aadlik või muidu ühiskonna kõrgematesse kihtidesse kuuluv isik.

Viimaste hulka tuleb ilmselt arvata koolijuht Hugo Treffner, kelle veidrat käitumist kirjeldatakse nii Karl Ast Rumori kui ka Karl August Hindrey mälestusteraamatus. Direktor Hugo Treffneri külgelöömist koolipoisile kirjeldab ka Anton Hansen Tammsaare "Tõe ja õiguse" teises osas. 

Homoseksuaalsust ei afišeeritud 

Kuidas siis 19. sajandi Tsaari-Venemaal homoseksuaalidesse suhtuti?

"1845. aasta karistusseadustik nägi omasooiharuse eest ette 4–5aastast vangistust," teab Teet Veispak. 1903. aastal jõustunud karistusseadustik keelas vahelejäänud homoseksualiste heita türmi vähemaks kui kolmeks kuuks. Kui aga kohtu ette jõudnud loos tuvastati noorema kui 14aastase kuritahtlikku ärakasutamist, ootas ees 10–12 aastat sunnitööd.

"See karistusseadustik kehtis ka Eestis, kuni 1920ndatel aastatel kehtestati oma karistusseadustik," seletab Veispak.

Revolutsioon Venemaal homoseksuaalide teemat ei puudutanud. Kuigi varajasel nõukogude ajal nähti kohati vabaduse laienemist ka intiimsfääris.

Ajaloolane David Vseviov: "Oli parteiorganisatsioone, kes leidsid, et kommunismis on ka kõik naised ühised – kuna vara on ühine."

Aga kui revolutsiooni ajal ka kõlas üleskutseid seksuaalsele vabadusele ja loosungeid "Ei kodanlikule perekonnale!", nähti vabadust siiski valdavalt mehe ja naise vahelistes suhetes. "See ei tule nüüd küll ette, et keegi oleks kutsunud mehi üles armastama ka mehi," muigab Vseviov. Lisades tõsisemalt: "Varajasel nõukogude ajal ei esine homoseksuaalsus probleemina, sellest ei räägita."

Probleem ei olnud homoseksuaalsus ka Eesti vabariigis. Pärast oma karistusseadustiku jõustumist ei olnud täiskasvanute vaheline homoseksuaalsus enam karistatav.

"Kuid homoseksuaalsust ka ei afišeeritud, kuna valdava osa ühiskonna suhtumine sellesse oli tõrjuv," kinnitab Teet Veiskpak, et Eestis (kus ka homoseksuaalid ometi omavahel suhtlesid) ei tuntud sellist subkultuuri, nagu seda võis leida 18. sajandi Londonis. Või 15. sajandi Firenzes, Venezias, Roomas (18. sajandil nimetatigi homoseksuaalsust Euroopas Itaalia paheks).

Koonduslaager ja roosa kolmnurk

Teises maailmasõjas kokku saanud Venemaa ja Saksamaa kohtlesid omasooiharaid karmikäeliselt.

"Totalitaarsetes riikides vaadati homoseksuaale kui riigivaenlasi, kelle käitumine oli vastuolus ühiskonna funktsioneerimise printsiipidega, mille aluseks oli heteroseksuaalne perekond," lahkab Veispak. "Natslikul Saksamaal karistati homosid alates 1935. aastast kuni kümneaastase vangistusega koonduslaagris, kus nad märgistati roosa kolmnurgaga."

Kunagise Estonia tantsija ja hilisema Tallinna moemaja mannekeeni Garibaldi Kivisalu ning ajakirjanik Harry Liivranna vestlusest, mis ilmus kolm aastat tagasi Eesti Ekspressis, sai muu hulgas teada aga ka järgmist.

Liivrand: "Olen kuulnud, et Saksa-aegsetel tantsuõhtutel oli noortel saksa ohvitseridel menu nii noorte daamide kui noorhärrade hulgas. Vastab see tõele?"

Kivisalu: "Ega te ei liialda. Ütlen ikka, et minu elu lõppes 1944. Siis läksid junge’d Vaterland’i tagasi."

Liivrand: "Ja kus Saksa ajal kohtuti?"

Kivisalu: "Mina käisin kodupidudel. Näiteks Klaudia Maldutis ja tema abikaasa, tantsija Kalju Kõks organiseerisid oma suures korteris neid. Saksa ohvitserid, kes seal käisid, need lõhnasid jube hästi. Eierlikör’i (munaliköör – toim) jõime, prantsuse šokolaadi sõime – nagu muinasjutus."

Olukord Eesti NSVs

Kui inimesed oma intiimelu ei afišeeri, on kellegi homoseksuaalsust kohtus keeruline tõestada. Kui just pole kannatanut.

Harju maakohtu esimees Helve Särgava ei suuda meenutada oma praktikast ainsatki juhtumit, kus ta oleks pidanud rakendama kriminaalkoodeksi paragrahvi 118, mis karistas pederastia eest paariaastase vabadusekaotusega. Karmimaks läks lugu siis, kui oli kasutatud vägivalda või kannatanu abitut seisundit; või oli tegemist juhtumiga, kus kellegi sugukire ohvriks langes alaealine. (Samasisuline paragrahv – avastab Helve Särgava Õhtulehe võetud telefonikõne käigus seadustikku lapates – oli veel ka 1992. aastal avaldatud kriminaalkoodeksis.)

"Seda ma võin küll kinnitada, et kindlasti oli ta väga harva rakendatud paragrahv," mõtleb Särgava end tagasi ENSV aega. "See on puhtalt minu isiklik arvamus – aga ma arvan, et kui seda rakendati, siis tõenäoliselt just seadusesätte teise lõike alusel: pederastia eest teadvalt noorema kui 16aastase isikuga."

Teet Veispak pakub, et Eesti NSVs oli nimetatud paragrahviga peaaegu igal aastal keegi kohtu all. David Vseviovi teada määriti Nõukogude Liidus pederastiaparagrahv teinekord kaela ka dissidentidele.

"See võimaldas neid panna rubriigi alla "kriminaalkurjategijad"," selgitab Vseviov Nõukogude Liidu taktikat lubada endale minimaalselt puhtalt poliitilisi vange. "Et siis muu maailma silmis näida nii demokraatliku riigina kui võimalik."

Päris demokraatia tulek tõi juba kaasa ka üha julgemalt omasooiharusest rääkijaid ja nende juttu mõista püüdjaid.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis