Kommentaar

Roim perekonnas ei tohi olla eraasi  (10)

Heljo Pikhof, riigikogu liige, SDE , 17. september 2010, 06:59
Elame ülekriminaliseeritud riigis, kus karistusregistrisse on kantud üle poolte Eesti tööealistest elanikest. Üldsus on nõus riigikohtu järeldusega, et karistusi määratakse liiga kergekäeliselt, justiitsministeerium on lubanud juba sel sügisel alustada karistusõiguse revisjoniga.

Keda me aga ülepaisutatud karistusregistrist naljalt ei leia, on vägivaldsed kaasad ja kallimad. Sest karistusi jagatakse võõra vara näppimise eest, naine aga on oma (kas see tähendab siis omandust?), ja temaga võib teha mis tahes.

Just säärane, sajandite tagant pärit mõtteviis on ikka veel valitsemas meie ühiskonnas, mis käsib suu pidada kõige räigemastki koduseinte vahel toimunud vägivallast, ning kohtupraktikas, mis käsitleb perevägivalda otsekui tööõnnetust, leides sellele igasugu leevendavaid asjaolusid.

Naisetapp on tööõnnetus

Kohtulahendid on äärmiselt leebed isegi surmajuhtumite korral: aastatel 2006–2008 on 11 meest surmanud kodus oma naise ja kohus on neid vaadelnud õnnetusjuhtumitena. Vägivallatseja tappis kogemata, ettekavatsematult, kõlab põhjendus. Sest seni on tal läinud ju õnneks. See, et mees on oma naise vastu korduvalt käe tõstnud, ei saa kohtu silmis mitte raskendavaks asjaoluks, vaid hoopiski «tööõnnetuse» selgituseks.

Sõnum, mille seesugune praktika ühiskonda saadab, vastab halli möödaniku patriarhaalsetele stereotüüpidele: perevägivald on aktsepteeritud ja kahe inimese vaheline asi ehk siis – peksa palju jaksad, aga ära «kogemata» surnuks löö!

Muu Euroopa ei arva, et demokraatlikus riigis võiks inimese vastu suunatud vägivald olla kellegi eraasi ega püüa seda põrmugi kinni mätsida. Vastupidi. Prantsusmaal näiteks peetakse vägivallatsemist pereliikmete ja intiimpartnerite kallal teistest juhtumitest raskemaks. Rootsi seadustes on naise väärikuse jäme rikkumine eraldi kuriteoliik: kui on ära kasutatud teise inimese haavatavust või korduvalt vägivallatsetud, määratakse karmimad karistused.

Sarnaseid näiteid võib tuua siit nurgast ja sealt nurgast, kogu Euroopa on omaks võtmas põhimõtet, et riik peab sekkuma perevägivalda – hoolimata sellest, kas ohver esitab kaebuse või mitte. Ründaja ja ohver eraldatakse viivitamatult teineteisest. Jutt ei käi ju mingist narrusest, kui daamile mantli selga aidanud härrasmees tembeldatakse ahistajaks, jutt on inimõiguste rikkumisest. Euroopa tõlgendab perevägivalda just sedasi.

Eesti astub teist jalga ega ole pidanud vajalikuks mõisteid «perevägivald», «paarisuhte vägivald» või «kohtinguvägivald» seadustes eraldi esile tuua. Seega pole võimalustki käsitleda neid kui spetsiifilist kuriteoliiki.

Tervelt kümme aastat on ÜRO ja Euroopa Liidu kõikmõeldavad komiteed, komisjonid ja volinikud juhtinud meie tähelepanu sellele, et Eesti seadused ei kaitse naist perevägivalla eest. Vastuseks on Eesti lubanud välja töötada põhjalikud naistevastase vägivalla strateegiad ja tegevuskavad, ministrid kinnitanud lubadust oma allkirjaga.

Lang ja koduvägivald

Justiitsminister Rein Lang aga arvab, et praegune karistusseadustik annab naistele piisava kaitse. Soovituse peale meilgi välja töötada koduse vägivalla eriseadus tõdeb ta, et see olla mehi diskrimineeriv. Mis paneb ministri arvama, et kõik mehed on a priori vägivaldsed? Sest kuidas muidu mõista tema retoorikat, et ministeerium ei kavatse «kõigile meestele soopõhiselt ajujahti korraldada». Me ju võitleme võimu kuritarvitamisega, eeldamata, et igaüks, kes võimu ligi, seda vääralt pruugib. Ka ei sisalda alaealiste kuritegevuse ennetamine eelarvamust, et noorukid on laus-aliselt paha peal väljas.

Inimõigused on universaalsed ega ole sedamoodi piiratud, et kui need tagada ühele rahvastikurühmale, siis käib see teise arvelt. Keegi ei keela tegelda eraldi ka meeste vastu suunatud vägivallaga, kui selleks vajadus tekib. Käituvad ju naised ja mehed erinevalt – nii kurjategijate kui ka ohvritena, ja paljus on see käitumine tingitud soorolli-ootustest, mille keskkond neile ette kirjutab.

Kodus langevad kallaletungi ohvriks enamasti naised. Sõnades võrdõigusliku, sisuliselt aga meestekeskse ühiskonna surve sunnib paljusid neist leppimagi ohvriks-olemisega. Vägivald pere- ja paarisuhetes – mis pole muud kui ürgajast pärit võimu ja kontrolli kehtestamise mehhanism – pidurdab ühiskonna arengut tervikuna. Hirmu all elav naine lööb kahtlema sisimas enesemääratluses ega suuda oma lastestki kasvatada enda ja teiste väärikust austavaid inimesi.

On viimane aeg hakata suhtuma perevägivalda kui avalike huvide kaitsesse. See eeldab naistevastase vägivalla mõiste avamist ja spetsiifika täpsustamist seadustes.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee