Elu

«Nii tore on päev mängides õhtusse saata!»  (1)

Jaanus Kulli , 16. september 2010, 06:59
MAAL: Lääne-Virumaale taluelu elama tahab Margus Prangel kolida nii kiiresti kui võimalik. Kas või juba sellepärast, et näidata pojale ka midagi muud peale linna liivakasti.  Tairo Lutter
«Maal üllatun ma iga päev kümme korda rohkem kui linnas. Sa näed iga päev midagi uut,» seletab läbi ja lõhki linnapoiss Margus Prangel, miks ta rajab Lääne-Virumaale oma talu ja kavatseb lähitulevikus maale kolida. Siiski loodab ta maaelu teatriga ühendada: «Teatrit on ka tore teha. On nii tore päev mängides õhtusse saata!» tunnistab näitleja.

Näitleja Margus Prangel kolib Virumaale talusse

Kui palju sinu kodu sind teatri poole vaatama suunas? Või üldse ei suunanud?

Ma ei tea, miks, aga kui teised lapsed jäid õue mängima, läksime me vennaga alati tuppa teleteatrit vaatama. Just teleteater oli see, mida nädal aega sai oodatud. Ja õde tassis meid alati India filme vaatama, siis oli just India filmide buum. Ning vanavanemate juures suviti maal olles käisime kindlasti rändkino vaatamas.

Samal aastal, kui me vennaga lavakooli sisse saime, astus õde muusikaakadeemiasse ooperilaulu õppima. Korraga olime kõik kolmekesi Eesti Muusikaakadeemiasse sisse saanud ja teatasime vanematele, et nüüd on nii…

Koolis tegid ka teatrit?

Meil oli kihvt punt, mille nimi oli Viljaveski selts. Tegime mingeid absurditeemalisi filme ja üritasime teha ka ühe lavastuse. Aga kooliteatrit pole ma rohkem teinud. Üheteistkümnendas klassis pidime korraldama jõulupeo ning millegipärast tuldi just minu juurde, et mina pean mängima jõuluvana. Mul õnnestus ennast täiesti näärivanaks närveerida. Olin enne esinemist joonud veel kodupeeti ja siis ma ütlesingi, et näete, lapsed, näärivana tuli. Aga see tunne oli vägev, kuidas ma suutsin kõikide vanemate klasside õpilased ja ka õpetajad ära organiseerida – kõik tulid klasside kaupa ette laulma ja luuletusi lugema. See oli esimene lavakogemus või siis kokkupuude mõnes mõttes teatriga enne teatrikooli.

Kas olid koolis hea õpilane?

Teist võimalust polnudki, sest ema oli samas koolis õppealajuhataja. Põhiliselt olid neljad-viied. Kuigi tegelikult oli mul pea ikka laiali otsas. Ma ei saanudki päris täpselt aru, miks koolis peab käima. Et 12 aastat nühid sa kaheksa tundi koolipinki, samas kui sa võiksid olla meistri käe all ja õppida seda, mis sind tõeliselt huvitab.

Sul on professionaalse koka paberid, mis tähendab, et oli hetk, kui sa enda tulevikku nägid supikulbi liigutamises?

See oli juhuslik valik. Minu vanaema oli sama ala esindaja, ta oli Eesti ajal laevakokk. Mina aga õppisin keskkoolis informaatikat ehk siis algelisi arvuteid, millele oleks justkui loogiliselt pidanud järgnema peda, ning minust oleks saanud matemaatikaõpetaja. Käisin juba ettevalmistuskursusel, kui ühel päeval nägin ühte esmakursuslast. Teadsin, et ta õpib sama ala, meie pilgud kohtusid ja mulle oli korraga kõik selge, rohkem ma sinna ei läinud.

Aga et pääseda sõjaväest – oli veel Eesti armee algusaeg ja räägiti igasuguseid lugusid –, läksingi kokakooli. Astusime sinna kolme klassivennaga, nii et meil oli seal igavesti vahva seltskond ja see kokakooli aeg oli väga lõbus.

Tahad öelda, et pärast keskkooli sa lavakooli peale üldse ei mõelnud?

See tundus liiga kõrge ja kauge maailm. Krjukov, Kibuspuu, Üksküla… Ja mis mõttes lähen siis mina samasse kooli?! Pealegi ei olnud sellel aastal vastuvõttu.

Nii töötasin ma aasta kokana Nimeta baaris, kuni ikkagi sõjaväkke sattusin.

Pärast mida sa ometi lavakooli astusid.

Vend oli mul Draamateatris lavamees ja sellepärast oli mu võimalus käia mõnikord proove vaatamas, mis mulle tohutult huvi pakkusid. Samas üritas vend minna pedasse kunsti õppima, kuid jäi esimesena kriipsu alla. Ütlesin siis talle, et sel aastal on sisseastumiskatsed ka lavakasse, et mine proovi. Tema vastu, et ei lähe ta kuskile, küll aga võiksin mina proovida. Nii me siis vennaga mõlemad üllatusime, kui eelvoorudes kokku saime.

Olevat olnud tige arutelu, et kas vend või mina. Vastuvõtukomisjonis istunud Andrus Vaarik rääkis hiljem, et arvamused jagunesidki pooleks. Et me oleme siiski sedavõrd erinevad tüübid, võeti mõlemad vastu.

Sind on kutsutud mitmesse Eesti filmi, viimati kehastasid telesarjas «Klass: elu pärast» taas Joosepi isa. Kas tunned ennast kaamera ees ja teatrilaval ühtmoodi hästi?

Kaameraga harjumine võtab natuke aega, aga mäng on mäng. Mulle väga meeldib filmi teha, teatris jälle on kõige põnevamad proovid.

«Klass: elu pärast» võitis juulis Roomas parima teledraamaprojekti auhinna ja parimaks teledraamanäitlejaks tunnistati Margus Prangel.

Võistlusprogrammi valiti millegipärast teine osa, kus just läbi Joosepi isa silmade sellele loole tagasi vaadatakse, ja meil läks tõesti hästi. Üritus ise oli päris glamuurne ja isegi Hollywoodi kollid olid kohal.

Mõne aasta eest tegid sa lavastajana debüüdi Linnateatris ja sel suvel tõid Viljandi lähedal Männiku metsatalus välja «Väikesed vanamehed». Miks sa näitlejana lavastajate mängumaale tükid?

Mõlemal korral on tehtud pakkumine. See on nii põnev väljakutse! Samas on see tohutu vastutus, sest sa võtad inimeste elust poolteist-kaks kuud ära. Üldiselt olen ma saanud inimestega laine peale ning kui veel pakkumine peaks tulema, võtaks vastu küll. Sest kui näitlejana mängid sa ühte osa, siis lavastajana ikka mitut.

Sinu abikaasa Piret elas töö pärast koos poeg Paul-Jasperiga aasta Luksemburgis. Kas selline külalisabielu sind kuidagi ka proovile pani?

Suhtlesime Skype´i vahendusel ja käisime hästi tihti teineteisel külas. Nii et pigem kinnitas ja kinnistas see periood meie abielu.

Oled läbi ja lõhki linnapoiss, mis vägi ajendas sind ühtäkki maale talu ostma?

Laste pealt see otsus tuli. Pärast poisi sündi sain aru, et pean väga kiiresti poja loodusesse viima. Et ma pean talle näitama ka loomi ja linde, putukaid ja lilli. Mitte ainult liivakasti linnas.

Maal üllatun ma iga päev kümme korda rohkem kui linnas. Sa näed iga päev midagi uut!

Kas võib arvata, et kunagi kaugemas tulevikus koos perega hoopis maale kolid?

Kiiremas korras ikka!

Kõlab ähvardavalt selles mõttes, et mis siis teatrist saab?

Esiteks – kui nüüd valida, on teater teisejärgulisem. Üha enam hakkab nii tunduma. Aga ma loodan, et need asjad annab ühendada, sest mul on ka linnas olemas koht, kus olla.

Samas: teatrit on ka tore teha. On nii tore päev mängides õhtusse saata!

Kui sa võidaksid kümme miljonit, mida sa siis selle rahaga teeksid?

Ehitaksin endale helistuudio, kus saaks trumme taguda ja bändi teha.

Gerda Kordemets: Margusel on näitlejana vägi sees!

Gerda Kordemets, telesarja «Klass: elu pärast» 2. osa režissöör: «Margus Prangel on üks tõepoolest väega näitleja. Omamoodi tõestuseks sellele on seegi, et ta ei olnud väga aldis seda väge näitama: pärast teatrikooli läks õige mitu aastat kogumis- ja küpsemisaega, enne kui Margus laval ühtäkki väga silma hakkas.

Selles mõttes meenutab ta mulle ühte vägevat seppa, kes tegi oma esimese uhkete lehtterasest pussnugade näituse alles pärast 15aastast tööd – ei tundnud end varem piisavalt küpse meistrina. Margusega on sama lugu: ta on andnud endale mõnusalt aega küpseda. Mis omakorda loob eeltingimused sügavuse tekkimiseks.

Margus on saladusega, mõistatuslik. Erakordselt orgaaniline, loomulik ja aus. Tema koht on kindlasti teatris, aga kindlasti ka – ja eriti – filmis. Filmitegemisel on tal veel üks uskumatu omadus: ta suudab teha järjest suure hulga duubleid, loomulikkust ja vahetust kaotamata.

Temas on jõudu suurteks, traagilisteks rollideks – see on üsna haruldane. Aga tema tegelaskujud ei ole ühesed, need on pigem tragikoomilised. Ja karged.

Margusel on jube hea huumorisoon. Tema naljad on tehtud surmtõsise näoga ja vähemasti mina lähen alati liimile, kuni... Marguse silmanurka ilmub pisike saatanlik tuluke.

Ma ei olnud üldse üllatunud, kui ta sai Roomas parima meesnäitleja auhinna. Muidugi, mõtlesin hoopis, nad nägid seda ka.

Marguse puhul ei imestanud ma ka siis, kui ta mulle rääkis – nagu muuseas, asja ennast vähendades –, et ta on professionaalne kokk, kes kasvatab ise oma köögivilja ning edendab suvekodus ühtlasi ka külaliikumist. Millegipärast tundus see nii loomulik, et ta kõike seda teeb.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee