Homme 50. verstapostini jõudev Eesti Draamateatri näitleja Viire Valdma on praegu kadestamisväärselt õnnelik inimene. Mitte sellepärast, et ees ootab suur sünnipäev. Viire on lihtsalt meeletult armunud.

Seda ülestunnistuslauset ei pea temalt ootamagi. Armumisest kõnelevad ta säravad silmad, see on kuulda ta häälest. Viire kordab juba kuskil varem öeldut, et teda hoiavad vormis armastus, hea seks ja õnnetunne. Kuigi Eesti üks pikimaid naisnäitlejaid ütleb, et küpsus sobib talle, kihistab ta nüüd pidevalt naerda nagu teismeline tütarlaps.

"Inimesed, kes su ellu peavad tulema, tulevad varem või hiljem," usub Viire, kelle ellu esimesena, juba lavakooli aegu astus näitlejast laulja Toomas Urb. Minevikuks on saanud ka üle kümme aasta kestnud kooselu ujumistreener Olav Lukiniga.

Nüüd seisab ta kõrval aga keegi, kelle olemasolus, vaadates korrakski Viirele näkku, pole pisimatki kõhklust. Kuigi esikus hüvasti jättes kihistab Viire taas tütarlapselikult naerda: "Näe, isegi meesterahva kingi pole kusagil näha!"

Kas esimene suurem juubel, see arv, mis sulle homme kalendrist vastu vaatab, viib sult unerahu või toob hinge hoopis küpse naise rahulolu?

Arvan, et ikka seda viimast. Mis ma selle rahutusega peale hakkan? On muidki asju, mille pärast südant valutada ja mida sa ka muuta saad. Vanust aga mitte. Ma arvan, et küpsus sobib mulle.

Näed endiselt väga hea välja. Kas see tähendab, et sinu kunagi kusagil öeldud mõte, et vormi aitavad kõige paremini säilitada armastus, hea seks ja õnnetunne, toimib ikka veel?

(Naerab.) Ikka, ja ma usun, et veel teist samapalju. Need on nii olulised asjad. Need hoiavadki meid värske, reipa ja vajalikuna.

Vähemalt kõrvaltvaatajale tundub – ärme räägime sinu pikkusest, mis sinu jaoks on vist väga äraleierdatud teema –, et sa oled iseseisev ja tugev naine, kes kahe jalaga maa peal seisab ja saaks siin elus ka üksi hästi hakkama.

No vot, nüüd see tuleb. Et läheme isiklikuks. Eks ma ju näen selline välja küll. Ja ma püüan seda õigustada. Naljaga öeldes. Kui tuleb üksinda hakkama saama, siis küllap ma ka saan. Eks iga inimese hinges ole unistused, et kõrval oleks keegi, kes annaks kindlustunde, säilitades sealjuures teise iseseisvuse. Ideaalis võiks see nii olla.

Võib-olla on see kõrgele seatud latt, aga minu arust täiesti täidetavad nõudmised. Sellised inimesed on minu kõrval olemas. Kuigi minu tugevus on just selles, et olen pidanud üksinda hakkama saama ja et ma olen ka saanud. See on nii normaalne, et sa ei saa püssi põõsasse visata. Ilmselt olen ma selle geenidega kaasa saanud, et nõrkust ei ole vaja kellelegi välja näidata. On mulgi hetki, kui ma ennast magama nutan, aga ega ma sellepärast õnnetu ole.

Kui tihti sa nutad ja kas seda keegi siis ka näeb?

On ette tulnud, aga mitte tihti. Rohkem olen ma ikka olukorraga leppija tüüp.

Nüüd on su kõrval keegi salapärane mees?

(Naerab.) Ikka on. Kuigi inimene vajab ka üksinda olemise aega, et edasi minna. Sa mõtled oma elu üle järele ja sa teed mingeid uusi otsuseid ja valikuid.

Tormata ühest suhtest teise ei saa kindlasti olla eesmärk omaette. Inimesed, kes su ellu peavad tulema, tulevad varem või hiljem.

Ühtpidi seisad sa kahe jalaga maa peal, aga samas, olen ma aru saanud, oled sa ka ebausklik.

Ma võin ju mõelda, et kui ma nüüd mingi asja prügikasti viskan, läheb soov täide. Kuigi järgmisel hetkel on see mul meelest läinud. Jah, särki ei jäta ma tagurpidi selga ning unenägude raamatu võtan vajadusel hommikul lahti või helistan teinekord mõnele kolleegile, et mida see või see tähendab. Aga kauaks need asjad mind painama ei jää.

Oletame, et pool elu on sul seljataga. Mida sa sellest perioodist ennekõike esile tõstaksid?

Ma küll väga loodan, et pool on seljataga. Eks ikka lapsepõlvest ja kodust kõik asjad alguse saavad, neid aegu meenutan ma alati meeleldi. Nagu ka Draamateatri aega, kus on olnud väga produktiivsed aastad.

Mu elus olnud ja praegugi mu kõrval seisvad inimesed on mulle väga olulised, iga suhe väärib mäletamist. Ei ole seda, et ma midagi tahaks ära unustada – et seda pole mu elus olnud. Ei taha küll pikalt rääkida lastest või lastelastest, aga loomulikult on ka nemad väga olulisel kohal mu elus. Mulle on vaimsed ja terve mõtlemisega sõbrad laste näol kõrvale kasvanud, ja see on vaid puhas rõõm.

On olnud ka kehvemaid perioode, kui eneseleidmisega oli rohkem tegemist, aga just küpsusega on hinge siginenud rahu.

Olid väga selgelt Draamateatris Mati Undi näitleja. Tunned, et pärast oma lavastaja lahkumist oled saanud teatris vähem tööd?

Oli tõesti periood, kui ma tundsin, et mis nüüd edasi saab. Aga mingi aja pärast tundsin, et olen just tugevamaks muutunud, sain korraga töötada paljude erisuguste lavastajatega.

Tean, et ilma Matita on kuskil üks tühi koht, aga sellest tuleb lihtsalt üle saada. Pealegi olin ma mullu Draamateatri enimmänginud naisnäitleja ja seega ei tohiks nuriseda. Muidugi võiks olla põnevamat ja huvitavamat tööd ning suuremaid rolle.

Sel suvel tegin ma Kuressaare Linnateatris kaasa Tiit Palu lavastuses "Rääkivad kivid" ning Palus tundsin korraga ära midagi matilikku. Just siis, kui ma proovide ajal julgesin mingeid hullusi välja pakkuda.

Sinu lapsed, poeg Tom-Olaf (25) ja tütar Maria (27), nüüd juba täiskasvanud inimesed, ema jälgedes ei astunud. Tunned sa sellest pigem rõõmu või on jäänud kuskile sisemusse ka midagi kripeldama?

Ma pole isegi mõelnud sel teemal. Nende valikud on täiesti teiselaadsed. Võimalik, et Marial isegi käisid mõned mõtted peast läbi. Nad küll käivad väga palju teatris ja teatriarmastus on neil olemas. Nad vaatavad meeleldi minu etendusi ja arvustavad meeleldi mu töid, ning nende arvamustega ma ka arvestan.

Sügis on ukse ees. Mida see sulle tähendab? Vabaduse piiramist ja suuremaid kohustusi? Proove?

Praegu pole küll kahjuks näha, et proove tuleks. Kuigi mul on piisavalt mängida ja repertuaaris on mul palju tükke. Nii et muretsemiseks pole veel põhjust. Loodan, et mõne rolli siiski saan, sest kõik koosseisud pole veel määratud. Aga et ma tegin kaasa suvelavastuses, siis nüüd tunnengi, et on vabaduse aeg. Saan olla koos oma lastelastega, saan minna seenele ja lihtsalt olla. Mulle meeldib sügis ja vihm, see on selline küps aeg.

Kui sulle korraga vaataks kalendrist vastu vaba päev, kohe mitte ühtegi kohustust pole kaelas – mida sa siis sellise päevaga ette võtaksid, kuhu läheksid?

Vaatan koduaknast pilvi ja lennukeid. Ent ikka on midagi teha, koristada, pesu pesta, igapäevased toimetused. Kuid ma võin tõesti ka mitte midagi teha. Ent seda ei saa pikalt olla. Näiteks eelmine aasta oli mul kolm vaba päeva ja ma sõitsin Otepääle suusatama. Kuna mul oli pikk kooselu ujujast elukaaslasega, siis juba aastaid käin ma Nõmme ujulas ujumas. Sügisel lähen metsa. Kui ma ei taha midagi teha, siis ka ei tee. Sellepärast ma süümekaid ei tunne, et issand, kuidas ma selle päeva käest lasin.

Oled eluaeg kirjutanud luuletusi. Kui paljud neid peale sinu veel lugeda on saanud?

Väga vähesed. Tütar ja poeg. Aga nüüd jõuavad 39 luuletust avalikkuse ette. Ning koos luuleraamatuga ilmub plaat, millele ma nad ise peale olen lugenud, muusikapalad luuletuste vahele on teinud mu poeg. Ning raamatus on pildid minu ja looduse kooskõlast. Aga muidu kirjutasin ma neid tõesti sahtlisse.

Kas sa need 39 luuletust valisid välja 39, 139 või 339 luuletuse seast?

Sahtleid koristades ma neid aeg-ajalt ikka leian.

Seega on neid ikka rohkem kui 39. Sellesse raamatusse on mahtunud aastatel 1987–2010 kirjutatu. Kuigi ma luuletasin enne, kui lugema ja kirjutama õppisin, nagu ema teab rääkida.

Millest need luuletused kõnelevad?

(Naerab.) Nüüd kõik arvavad, et Valdma on lolliks läinud: inimestevahelistest suhetest ja tunnetest! See on tundeluule. Ma poleks neid avaldanud, kui poleks olnud inimesi, kes ärgitasid neid avalikkuse ette tooma.

Kindlasti ootavad paljud sinu andunud fännid ka su elulooraamatut.

Elulooraamatut kirjutades pead olema väga aus ja ma vähemalt ise arvan, et olen oma loomult aus inimene. Kui ma kunagi tõesti meeltesegaduses peaks otsustama, et nüüd läheb mu huvitav elu kaante vahele, tuleb arvestada, et ma ei käi sellest raamatust läbi üksi. Mängu tulevad igasugused kooselud, mille puhul tuleb igaühega eraldi kokku leppida, kas me räägime sellest või mitte.

Mulle väga meeldib Andrus Kivirähki lause näidendist "Vombat", et "see, kes elab kõige kauem, kehtestab oma tõe". Nüüd ongi nii, et igaüks, kes kirjutab oma elulooraamatu, kehtestab ka oma tõe. Aga ma ei saa seda teha. Ma ju austan neid inimesi, kes mu elus on olnud, ma ei ole ju üksi.

Ma olen küll elanud väga kirevat ja toredat elu, aga ma ei näe mingit põhjust seda ilmarahva ette tirida. Ja kui sa ei suuda seda kõike avada, pole minu meelest ka muinasjuttudel mõtet. Avameelsena teeks ma aga nii mõnelegi haiget.

Seega ma loodan, et elulooraamat jääb minust tegemata. Aga kust ma tean, kauaks mulle selget mõistust on antud... (naerab).

Kas sa vanaduse ees hirmu ka tunned?

Me ju kõik võime rääkida, et ah, peaasi, et hing on noor. Aga eks mingitel hetkedel, kui ma nüüd jälle päris aus olen, ei taha ma seda mõtet lõpuni mõelda. Tegelikult polegi põhjust väga palju ette mõelda, sest nii kutsudki kurja karja. Ei ole mõtet fantaseerida sellel teemal.

Aga eks ma ikka olen mõelnud, milliseid rõõme ja rahulolusid vanadus toob ning et kas ma saan hakkama. Põhiline, et ei tuleks mingit haigust. Mulle tundub, et kui sa neid mõtteid endale ligi ei lase, siis nad ka ei tule.

Kuidas sa homset päeva tähistad? Suure pauguga või peidad ennast kuskile nurka?

Eks ole peidetud ka. Aga seekord on tõesti põhjust sugulastele, sõpradele ja kolleegidele pidu teha. Mis tähendab, et 3. oktoobril etendub Draamateatris "Piparkoogimehike", lavastus, mida ma ise oma sünnipäevaks palusin. See on lühike ja lööv ning lõpeb sõnadega, et nüüd on pidu. Seekord on see etendus täiskasvanutele ja küllap me tekstis ka mingeid muudatusi teeme.

Samal päeval on raamatu ja plaadi esitlus. Nii et seekord tähistan suurejooneliselt, sest kui mina ka ei pidutse, kes siis veel, on mulle öeldud. (Naerab.)

Viire Valdma

Sündinud 29. augustil 1960 Paldiskis.

Lõpetas TRK lavakunstikateedri X lennu 1982. aastal.

Töötanud 1982–96 Vanalinnastuudios.

Alates 1996. aastast Eesti Draamateatri näitleja.

Mänginud telelavastustes: "Rudolf ja Irma" 1985, "Pildikesi Paunverest" 1986, "Kohtume alleel" 1989, "Kummaline missis Savage" 1990, "Linnapea" 1998, telesarjas "Õnne 13".

Mänginud filmides: "Ideaalmaastik" 1980, "Musta katuse all" 1982, "Püha Susanna ehk Meistrite kool" 1983, "Nipernaadi" 1983, "Varastatud kohtumine" 1989, "Regina" 1990, "Agent Sinikael" 2002, "Vanad ja kobedad" 2003, "Jan Uuspõld läheb Tartusse" 2006, "Sügisball" 2007, "Kuhu põgenevad hinged" 2007.

Preemiasadu tabas Valdmat aastal 1987, kui ta pälvis noore näitleja preemia lavastuste "Lõunavaheaeg" ja "Preili Julie" eest, ning lõppes mullu, kui president tunnustas näitlejannat Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Poeg Tom-Olaf (25) ja tütar Maria (27), tütrelapsed Mark Samuel ja Theresa Maria.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis