Elu

Uno Veenre: kolhoosi-bändid nautisid välisreise 

ÕL, 16. august 2010, 07:00
VABARIIGI ESINDUSANSAMBLI JUHT: Uno Veenre juhtis rahvamuusikakollektiivi, kes esindas tervet vabariiki ja keda toodi vaatama kõige auväärsemad väliskülalised.  Teet Malsroos
Kümneid kultuurikollektiive asutanud ja juhtinud Uno Veenre oli ka Kirovis hulk aastaid rahvamuusikaansambli juht.

"Meie ansambel sai tol ajal tegutseda tänu Kirovi kolhoosi võimalustele, sest niisugune kollektiiv vajas toetust pillide näol, rahvariideid jms, ka meie esinemiskulud kattis kolhoos," meenutab muusik.

"Samas esindasime meie Kirovit mitte ainult kolhoosi piires, vaid olime terve vabariigi esinduskollektiiv. Ka siis, kui saabusid väliskülalised teistest liiduvabariikidest või välismaalt. Indira Gandhi isiklikult surus mul kätt ja Valentina Tereškova suudles mind," näitab ta näpuga paremat põske, kuhu Nõukogude Liidu kuulus naiskosmonaut musi andis.

Suure rahvamuusikaansambli kõrvale tekkis justkui iseenesest väike sõsar Merimemmed. "Naised hakkasid käsitööd tegema ja küpsetama ning kui oli vaja esimest aastapäeva tähistada, siis palusid mind – tule, aita, meil paar naist mängivad pilli ka. Ega nad nooti tundnud, aga eks ma siis vilistasin ette. Mõtle, sellise vungi said sisse, et nemad ei tahagi enam laiali minna! Õppisime paar laulu selgeks ja tulime kohe kolhoosidevahelisel ülevaatusel laureaadiks."

Uno Veenrele meenub kolhoosiaeg kaunina eelkõige tänu esinduskollektiivile antud reisimisvõimalusele, mis oli lihtsale nõukogude inimesele kättesaamatu privileeg: "Oli palju ilusaid sõite. Nõukogude Liit ja rahvademokraatiamaad said peaaegu kõik läbi käidud, isegi kapmaad, nagu Norra ja Küpros – tolle aja kohta, no kujutage ette!"

Selleks et kollektiiv reisida saaks, tuli aga n-ö sisemeetmed tarvitusele võtta: "Kui esimene välissõit oli tulemas, siis leppisime kokku, et paneme käe südamele ja lubame, et mitte ükski ära ei karga! Ma ütlesin: kui keegi tahab üle hüpata, mingu mõne turismireisiga, aga kui seda meiega teete, siis on meil igasugused sõidud läbi!"

Napsune sai päevapealt töölt lahti

Kollektiiv oligi usaldusväärne, keegi ei hüpanudki üle. Ja nagu ikka, oli igal reisil kaasas n-ö tundmatu seltsimees, kes ametlikult oli grupijuhiks vormistatud. "Ega meid omapead lastud. Aga tore oli käia!"

Kolhoosiliikmeks registreeritud Veenre sai samu soodustusi nagu kõik oma töötajad – talongide eest soodushinnaga kaupa kolhoosipoest, kord aastas rätsepa juures priilt ülikonna õmmeldud, sööklas head-paremat.

"Ma ei puutunud otseselt tootmisega kokku, küll aga inimestega," meenutab Veenre. "Kui keegi tuli napsuse peaga tööle, lasti lahti päevapealt, ilma et oleks olnud etteütlemist või et esimene kord anname andeks. Kes vahele jäi, sellega oli lõpp – selles mõttes oli Kuul karm. Naistel, kes laulsid Merimemmedes, oli kord just õhtune vahetus lõppenud, kui tuli mitukümmend tonni kala sisse. Ei taha ööseks tööle jääda – hästi, aga homme ärge enam tööle tulge ka, öeldi."

Kuigi tööl viilimist ei sallitud, olid inimesed rahul, sest peale rohkete soodustuste nad ka teenisid Kirovis hästi. Kes tahtis veel rohkem teenida, võis ületunde teha, mäletab Veenre. "Ega igaüks, kes tahtis, Kirovisse tööle saanudki."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee