Kommentaar

Sada protsenti kunstnik  

Olev Remsu, kirjanik , 13. august 2010, 07:02
Ega vist naljalt leia teist sedavõrd kunstile andunud inimest, nagu oli Jaan Paavle. Ta elas ainult ja ainult oma taiestele, tal polnud perekonda, tema kaaslasteks olid vaid kolleegid, kellega ta tegevus- ja etenduskunsti harrastas. Paavle isegi ööbis koos kunstiga: ta oli nimelt tarbekunstimuuseumi valvur.

Jaan Paavle 22.04.1940 – 09.08.2010

Talle ei meeldinud muuseumi nimetuse esimene pool – sõna tarbe lõhnas tema jaoks liiga maiselt. Ta elas pilvedel, järgis eluaegse kirega oma ainukest armastust.

Oma loometee algul oli ta siiski hea seltsiinimene, nende noore perekonna korter oli Tallinna vanalinnas boheemkonna lävimise paigaks, kus kohtusid kõik toonased noorpoeedid ja noorkunstnikud, kel marssalikepp pitsitas paunas.

Hiljem Paavle pettus seltskonnas, tajus ümbruskonna kitsarinnalisust ja enesekehtestamissoovi kunstivälisel teel ning jäi täiesti üksikuks. Pööbel ajas ta karvad turri, eraklikkus oli Paavle teadlik valik. Mitte miski ja mitte keegi ei tohtinud häirida tema absoluutset pühendumust. Ta oli kunstimunk, kes elas igati iseloomulikus paigas – väikekodanlusevastases protestilinnaosas Kalamajas, katusekambris, akendega hoovi poole. Nagu Pariisis suurte kunstimässude ajal.

Paavle jõudis välja anda kuus luulekogu, neist esimene, 1972. aastal ilmunud «Vabaarmastus» oli paljulubav, temast loodeti väärilist järglast esimesele kassetipõlvkonnale.

Ta isikunäitused ja animatsioonitöödki näisid suure algusena, aga...

Paavlele oli täiesti võõras enesekordamine, ta lihtsalt ei suutnud mingit asja mitut puhku teha. Kriitikaks nimetakse seda mõnikord oma käekirjaks, kuid seda võib kutsuda ka eneseplagieerimiseks, mida Paavle põlgas. Käsitöölise kombel nikerdamine polnud tema jaoks. Paavle teadis kunsti definitsiooni – kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Ja eelkõige tahtis ta üllatada iseennast, muidu kaotas ta igasuguse huvi asja vastu.

Paavle magas ja lõi, lõi ja magas, vahel pidutses boheemlase kombel, et pingeid maandada.

Minu meelest ta algul nagu kannatas selle üle, et ta ei sarnanenud mitte kellegagi. Pärast harjus ära, veelgi hiljem leidis, et eripära ongi tema trump, ja hakkas seda rõhutama.

Pole juhus, et lõplikult leidis Paavle end tegevuskunstis. Püüab ju see žanr ühendada elu ja kunsti, seega istus talle nagu rusikas silma peale.

Paavle elu oli enne tegevuskunstigi kunst ja tema kunst pooleldi elu.

Kui nüüd keegi küsib, mida ta kõige selle eest sai, siis on küsija asetanud ennast teisele poole barrikaadi – sinna, kus põhimotiiviks on omakasu. Budistina ei hoolinud Paavle suurt ei mammonast ega kuulsusest, kuigi omajagu kuulus ta ju oli.

On kahte liiki tuntust. Ühed tuntud inimesed on need, keda kõik tunnevad-teavad. Teised on need, keda vaid vähesed valitud teavad, nimetagem seda elitaarkuulsuseks.

Juba mitmendat päeva on Kuku kohviku ühe laua taha kogunenud kunstnikud, kirjanikud, videoinimesed, kes kõik räägivad Jaan Paavlest. Lood on peamiselt lõbusad, kuid naljast vaatab vastu lugupidamine isesorti lahkunu vastu, julguse vastu olla iseloomulikult originaalne.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee