Kommentaar

Eesti vajab hädasti ellujäämisprojekti  (20)

Heljo Pikhof, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, SDE , 3. august 2010, 06:58
Projektipõhine Eesti vajab ellujäämisprojekti. Miks projektipõhine? Ikka seepärast, et projektilt projektile me ju liigume: NATO – Euroopa Liit – euro… Vahepeal aga laseme ohjad käest lootuses, et küll hobune ise kodutee kätte leiab, märkamata seejuures, et loom on juba ammu kalmistuteele ära pööranud.

Meie rahvastik kahaneb ja vananeb ning statistiliselt sünnib ühe naise kohta 1,6 last. Teravalt on sellele ohule osutanud Rein Taagepera ja Indrek Neivelt, selgepilgulised mehed mõlemad. Meie aga ei tee teist nägugi, oleme ametis üksteisele õnnesoovimisega järjekordse projekti eduka lõpetamise puhul ja tunnustuse kerjamisega vanematelt (euro)vendadelt.

Lapsepõlve püünispaelad

Tegelikult vajaks Eesti radikaalseid meetmeid, et sündimust pisutki suurendada. See eeldab mõistagi tõelist ühiskondlikku lepet ja palju avaramat sihiseadmist kui näiteks ühest rahvaloendusest teiseni.

Kui lapse enda vanem(ad) ei suuda tagada lapse arengut toetavaid elementaarseid tingimusi, peab ühiskond appi tulema. Samas lükati parlamendis valitsusliidu saadikute häältega järjepanu tagasi kõik sotsiaaldemokraatide ettepanekud, mis oleks leevendanud puudustkannatavate laste olukorda. Taotlesime muu seas lastetoetuse mahaarvamise lõpetamist toimetulekutoetusest, täiendava 450kroonise lapsetoetuse maksmist abirahata töötute lastele või vanemahüvitise lae langetamist, et tõsta üksikvanema lapsetoetust.

Need asjad jäid tegemata lihtsalt seetõttu, et hüva nõu tuli valedelt inimestelt ehk opositsioonilt. Rahapuuduse põhjendus on ju lapsik, kui mõelda, et jutt käib rahva ja rahvuse kestmisest. Ega raha ole ilmast otsa saanud, küsimus on vaid selles, mis otstarbeks seda kasutada.

Mis aga puutub veel sündimata lastesse, siis sündimus sõltub ju suuresti sünnitusealiste naiste arvust ja nende valikutest. Ent kui naise kõrval on tugi, lapsi armastav, oma perele ja kodule rõõmuga pühenduv mees, võiks meie 1,6 statistlist last naise kohta vabalt kahega korrutada. Asja kurbloolus seisneb selles, et vanemad ise tahaksid rohkem lapsi kui neid perre sünnib. Mis ei lase sellel heal ja loomulikul tahtel realiseeruda?

Jagatud rõõmud ja mured

Paljude perede majandusraskuste kõrval on peamiseks takistuseks töö- ja pereelu ühitamise keerukus. Jutt käib nii emadest kui ka isadest, nii naistest kui ka meestest.

Meie kõrgesti haritud naised tahavad ennast ka kutsetöös teostada. Kui mitme lapse kasvatamise koorem (pluss kodutööd) on valdavalt naise õblukestel õlgadel, ei jäta perekohustused talle jõudu isiksuse teiste külgede väljaarendamiseks. See teeb kahju nii inimesele endale kui ka ühiskonnale.

Mitmetahulisem on suhtumine mehe ja isa rolli. Pöördelistel aegadel hakati meest mõõtma eeskätt kui eduikooni või luksusauto paratamatut kaasannet, mis pani mehed omavahel nende parameetrite järgi võistlema. Või ka kõigele käega lööma, kui sa ei saa suuda olla teistest parem.

Nüüdismaailma kogemus näitab, et suhtumist mehelikkusesse saab muuta ja kujundada ka sotsiaalpoliitika vahenditega. Põhjamaad, kes isa vanemapuhkust on varsti juba paarkümmend aastat seadustanud, saavad tuua uskumatult ilusaid tulemusi. Isapuhkust võtnud mehed kogevad lastega tegelemisest saadavat rõõmu ja soojust, leiavad uue mõõtme või mõtte oma elule. Drastiliselt väheneb meeste riski- ja sõltuvuskäitumine, nad elavad tervemat-täisverelisemat elu, ka abielud on püsivamad ning lapsi sünnib rohkem.

Eesti isadest kasutab vanemapuhkust vaid kaduvväike osa, 3–4 protsenti. Samas on Eesti meeste keskmine (oodatav) eluiga üks lühemaid Euroopa Liidus, abielud aga hapramad.

Selle nimel, et meie pered oleksid tervemad, et sünniks rohkem lapsi, peab riik midagi ära tegema, sealjuures kohe ja käegakatsutavat. Ei seisne ju lastele suunatud sotsiaalpoliitika pelgalt vanemapalgas ja lasteaiakohtade vajaduse rõhutamises.

Sotsiaaldemokraadid käisid kevadsuvel välja vanemahüvitise maksmise senisest paindlikuma skeemi, mis laseks vanemapuhkust jagada sujuvamalt mõlema vanema vahel kuni lapse 8aastaseks saamiseni. Sedapuhku lükati väärt ettepanek tagasi ettekäändega, et kõik vajalikud rehkendused pole viimseni sooritatud. Tule taevas appi, mille tarvis on siis riigil ametnikearmee! Millal ometi lõpevad need poliitilised liivakastimängud? Kas alles siis, kui pärisliivakastid on pärismängijatest päriselt tühjaks jäänud?

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee