Eesti uudised

Eesti jalgrattatööstus: jupid välismaalt ja kokkupanek siin ehk «Made in French»  (15)

Maarius Suviste , 12. juuni 2010, 08:56
NUMMERDATUD SÕIDURIISTAD: Jalgrattad pidid olema registreeritud ja numbriga. Numbrimärk oli kas ees või taga või nii ees kui ka taga.  Aldo Luud

Jalgratas oli Eesti ajal kallis: 1930. aastatel maksis see kaks töölise kuupalka!

Samal teemal

Mis on ühist King Alfredil, Columbusel, Titaanil ja Kaljul? Pealtnäha mitte midagi, kuid tegelikult on see vaid väike valik omaaegse Eesti jalgrattatööstuse aust ja uhkusest. Raudhobu maksis toona kaks töölise keskmist kuupalka.

Kui Türil peeti mõnda aega tagasi väljanäitust vanadest jalgratastest, olid seal esitletud 40 näidet 1920.–1940. aastate kondimootoritest ja tolleaegsest rattatööstusest. 19 neist uunikumidest kuulub ratta-ajaloohuvilise Valdo Prausti kollektsiooni, kel on kodus lausa 240 iidset jalgratast. Mees kogub ja taastab neid viimased 25 aastat.

«Poolteist aastat tööd, teiste tööde kõrvalt muidugi,» ütleb 1929. aasta meesteratta Rudoni kõrval seisev Praust, kui kaua säärase iluduse taastamine aega võttis.

Aastatel 1890–1910 Eestis velosipeed veel laialt levinud ei olnud. Ratas oli küllaltki kallis liiklusvahend: enne sõda maksis see 100–200 rubla, mis oli rohkem kui lihttöölise pool aastapalka.

Kodumaal valmistatud jalgrattaid oli tollal vähe liikumas, peamiselt olid need sisse toodud Saksamaalt ja Inglismaalt. Üsna levinud olid Vene impeeriumi suurimas rattatehases Riias tehtud Rossijad.

Omamaiseid jalgrattaid häbeneti?

Aegamööda hakkasid eestlased ise rattaid putitama. Aastatel 1920–1935 tekkis palju väiketööstusi, kellest enamik tegeles osade sissetoomise ja kokkupanemisega. Parimal juhul valmistati raame, porilaudu ja sadulaid, lisaks tegeldi nikeldamise ja värvimisega.

Praust esitleb 1922. aastast raudhobu, mis kannab uhket nime – King Alfred. Ratas on kokku pandud inglise päritolu tüüpdetailidest, eripäraks on tagapiduri puudumine. Kollektsionäär pajatab, et 1920. aastatel oli säärane tollipoliitika, et jalgrattaosade sissetoomine oli odavam kui terves tükis ratast sisse tuua. Sestap oli nii, et jupid toodi piiri tagant (enamasti Inglis-, Saksa- ja Prantsusmaalt) ja siin pandi ratas kokku. Ja müüki läks see kõlava välismaa nime all.

«Omamaiseid jalgrattaid häbeneti, kuna see oli kodukootud asi. Lääne värk oli aga mõnus värk,» ütleb Praust. «Noore riigi häda ongi see, et üritatakse läänemaailma kopeerida.»

Sestap olid ratastel ka uhked välismaised nimed: Royal, Niagara, The Lyon Cycle, Columbus, Imperator, Dollar U.S.A. jt.

Kuid juhtus ka apse. 1930. aastatest on säilinud originaalne rattasilt «France», kuid kohalikul valmistajal polnud vist inglise keele oskusega eriti kiita, sest märgil on veel väikselt kirjas «Made in French», õige oleks «Made in France». Nii saigi reedetud, et ratas pole teps mitte Prantsusmaalt pärit.

1930. aastate teisel poolel tuli muutus – siis oli Eesti jalgratas juba auasi.

«Noor vabariik oli sünnivaludest üle saanud,» põhjendab Praust. Siis oli suurem osa kondimootoritest algusest lõpuni kodumaal tehtud: raam, pedaalid, kodarad, sadulad jne. Ka rattakumme tehti Eestis, neid valmistas Tallinnas Koplis Põhjala kummitööstus.

Kohustus: rattanumber ja rattamaks

Jalgratas oli Eesti ajal kallis. 1930. aastatel maksis see töölise 1–2 keskmist kuupalka (120–180 krooni). Sama aastakümne teisel poolel suurenes kondimootorite arv plahvatuslikult – 1940. aastal oli Eestis üle 200 000 raudhobu. Hästi minev kaup oli kaubaveojalgratas, mis oli ratas nagu ratas ikka, aga ees suur ja kõva alus, millega suuremaid-väiksemaid asju vedada.

Jalgrattaga sõitsid põhiliselt noored, vanemad inimesed ei õppinud rattasõitu tihtipeale ära. «Aga ratast ihaldati küll! Väga! Kes vähegi tööinimene oli, sel olid rattad all,» ütleb Praust.

Tol ajal liikusid Eestis ka täienisti importrattad (kõrge tollimaksu tõttu kallimad kui kodumaised), põhiliselt Läti, Rootsi, Inglise ja Saksa toodang. Kuid ka välismaised tootjad kohandasid oma siin müüdavad rattad kohalikele eripäradele vastavaks – näiteks veljed ja porilauad olid neil nikeldatud, mis Lääne-Euroopas oli millegipärast üsna haruldane.

1930. aastate keskpaigast kuni 1940. aastate alguseni oli Eestis viis suuremat rattategijat, kellest neli olid Tallinnas. ETK metallitehas jõudis kuni sõjani valmistati 10 000 jalgratast, marginimed olid Original, Eteka, Lux, Olympia. Originali tooteseeria oli luksuslikumaid – Torpedo vabajooks, pehmekattega sadul ning mitmed osad nikeldamise asemel kroomitud.

Otto Saare metallitööstus jõudis ka ca 10 000 rattani; nimed olid vahvad: Original S, Baltik, Ideal, Rex, Omega. ARE metallitööstuses valmis sõjaeelseks ajaks ca 4000 ratast, markideks Titaan, Kalju, Kotkas, Sport, ARE Tehased.

Kas vana rattaga sõitu saaks?

Veidi väiksemad tegijad olid Rudolf Niibo, kes tegi oma nime järgi Rudonisid (Valdo Prausti arvates üks ilusamaid jalgrattaid!), ja Tartu rattatööstur Karl-Gustav Reinhold, kelle rattad kandsid nime Ilmarine.

Suuremad eraettevõtted riigistati 1940. aastal. Otto Saare tehasest sai Säde, Arest Kiir, Reinholdist Tempo. ETK rattatööstus jätkas tootmist enam-vähem endisel kujul kuni 1941. aasta augustini, mil tööstus purustati.

Millal Eesti jalgrattatööstus lõplikult pillid kotti pani, pole Valdo Praustil täpselt teada. Kuid igatahes aastatel 1948–49 oli Säde veel tegutsenud – tal on sellest ajast pärit kaks velosipeedi raami, mis kannavad mõlemad numbrit veidi üle 10 000.

Nõue jalg-ratturile: sõida otse, mitte loogeldes!

Alljärgnevalt mõned Eesti ajal Tallinnas kehtinud nõuded jalgratturile.

Iga jalgratas peab olema varustatud numbriga, signaalkellaga, punase refleksklaasiga ja pimedal ajal laternaga.

Jalgrattal võib sõita ainult sõidu- ja jalgrattateedel. Kõnniteedel ei tohi jalgratast ka käekõrval ajada.

Jalgratturid peavad sõitma üksteise järel, kõrvuti sõitmine on keelatud. Sõita sirgjooneliselt, mitte loogeldes.

Sõitmisel on keelatud vabastada käsi juhtimisseadiselt ja jalgu pedaalidelt. Ka igasugune muu akrobaatika on keelatud.

Väravatest ja varjatud kohtadest ei tohi jalgrattal välja sõita, vaid peab väljuma jalgratast käekõrval ajades.

Võidusõitmine avalikel teedel ja tänavatel on keelatud. Linnas ei tohi sõita kiiremini kui 15 km tunnis.

Paremale pöördudes sõita väikeses kaares, vasakule – suures kaares.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee