Mehhiko lahe katastroof teel maailma suurimaks (12)

Aleksei Lotman riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised 8. juuni 2010 07:04
See kõik on kui üks kohutav déj?- vu. See oleks justkui juba olnud – mõnevõrra teisiti, aga siiski. Ja nüüd kordub kõik taas. Kuigi ei tohiks. Mitte kunagi.

Mehhiko lahes on naftat. See lause, mis üsna hiljuti tähendas eelkõige teenimisvõimalust õlifirmadele, sõidulusti autofriikidele ja – tõsi – ka ohusignaali keskkonnateadlikumatele, on nüüd saanud jätkuva ökokatastroofi tunnuseks. Sest nafta on sõna otseses mõttes lahes, mitte selle põhja all sügaval, kuhu ta tegelikult peaks jääma – nii kauaks kui võimalik.

Õlised linnud, kes meenutavad pigem naftaklompi.

Nafta poolt tapetud merikilpkonnad. Kilomeetrite viisi reostunud rannikumärgalasid. Hävinud töökohad kalanduses, jahinduses, turismis... Aga ennekõike on ikka ja jälle linnud, kalad, kilpkonnad ja muud mereelanikud õlikatku läbi piinarikkasse surma mõistetud. Miks küll?

Ikka veel lekib

Õnneks on küll viimasel ajal hakanud sealtkandist tulema ka pisut paremaid uudiseid. Väidetavalt on suudetud lõpuks lekkiv puurauk osaliselt sulgeda ja hakata naftat tankeritesse pumpama.

Kuid need on vaid esialgsed meetmed, lõplik lahendus tuleb alles leida. Liiati peab arvestama käimasoleva orkaanihooajaga. Ka seda ei tohi unustada, et leket pole teadaolevalt veel suudetud täielikult kontrollida, osa naftast voolab ikka veel merre.

Ent Mehhiko lahe katastroof ületab juba praegu märkimisväärselt merre voolanud nafta koguselt kurikuulsa Exxon Valdezi juhtumi, mida peetakse üheks hullemaks omasuguste hulgas.

Tõsi, viimatinimetatu ei olnud hull sugugi pelgalt merre voolanud nafta koguse tõttu, sest nii mõnegi supertankeri avarii korral on merre sattunud ka suuremaid õlikoguseid.

Kuid Mehhiko lahe puuraugust tuleb naftat aina juurde, äsja selgus järjekordse lekke peatamise katse läbikukkumine ja lekke pidamasaamise lootus nihkub üha edasi. Kardetavasti ületab merre voolanud õlikogus peagi mitte üksnes Exxoni oma. Aga paljud asjaolud on Mehhiko lahes Exxoniga sarnased, sest tegu on ökoloogiliselt väärtusliku ja tundliku alaga.

Isiklik kurb kogemus

Seniste tehniliste lahenduste mittetoimimine tähendab kardetavalt veel mitut kuud lakkamatut naftavoolu Mehhiko lahte. Ent juunis algab orkaanide aeg, mis võib tööd sootuks võimatuks teha ja pillutada naftat kõige erinevamates suundades Mehhiko lahe ja Kariibi mere rannikule.

Hoovused võivad selle nafta kanda sealt väljagi... Pole välistatud ka selle jõudmine Euroopa randadeni Golfi hoovuse kaasabil.

Igale mõistuse ja südametunnistusega inimesele on naftasurma määratud loomi valus vaadata isegi pildil. Kui oled aga seda kõike ka isiklikult kogenud.... Minu kogemus õliste lindudega piirdub meie mõistes enneolematu, kuid globaalskaalas paraku üsna tagasihoidliku Nõva katastroofiga ja sellest veel tagasihoidlikuma Sõrve reostusjuhtumiga. Meenub, mida tundsin Nõval pigikäkkideks muudetud linde korjates. Sel hetkel poleks reostajal minult küll mingit armu loota tasunud. Ja nüüd jälle!

Ja kui päritakse: «Kas teil rohelistel siis tõesti muud teemat peale energia polegi?», tahaks tõesti vastu küsida: «Kas teil naftahoolikutel mõistust ja südametunnistust üldse ongi?»