Kommentaar

Rahulolematus tõega  (3)

Peeter Olesk, vaatleja , 29. mai 2010, 08:58
Tartu Ülikooli omaaegne professor, dr. med. Aili Paju (1938), on avaldanud raamatu «Minu ülikool. Väljavõtteid päevikust aastatel 1963–1993». See on ühtaegu päevikulised märkmed, mälestused ja mõtisklused.

«Südamelt ära» mitte kaanefotoks, vaid kergenduseks. Põgusaks lugemiseks raske raamat, sest muutuv otsekohesus pole jõukohane mitte igaühele. Siinkirjutaja näiteks niisugust raamatut kokku ei paneks, sest ma ei pea päevikut ja enamik minu kirjavahetusest pole minu päralt.

Vale valelt arvelt

Kahju küll, kuid mõnikord on vale ilusam. Tahad tõtt, pead ilust loobuma. Professor Aili Paju on kirjeldanud sellist kogemust oma raamatus lehekülgedel 245–253 ja need on vaprad leheküljed. Seevastu leheküljed 300–303 on külaeidelikud, ehkki tõde polnud kole. Jutuks tuleb seal Tartu Ülikoolis usuteaduskonna taastamine 1990–1991. Professor Aili Paju järgi sai asi alguse tema jutuajamisest professor Leo Normetiga, kelle nõu võttis omaks ka vastne rektor professor Jüri Kärner. Nõusolekust kuulnud, rääkis professor Aili Paju soodsast tuulest edasi Hando Runnelile, et too omakorda kutsuks algatuse taha Ain Kaalepi kui ülikoolis klassikalise filoloogia erialana taastamise veendunud pooldaja ja EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi professori Toomas Pauli.

Ootamatult iseloomustanud Hando Runnel mõlemat negatiivselt ja andnud mõista, et «pole ülikoolil vaja mingit usuteaduskonda! Vastu vaatas uskumatult väiklane ego!». Usuteaduskond kummatigi taastati. Professor Aili Paju tunnistab, et tema «üllatus oli suur, kui nägin usuteaduskonda taastava komisjoni nimekirja. Sinna oli sättinud ennast ka Hando Runnel! Näed, kuidas kootakse enesele selga soe vest ajalukku...».

Vastava komisjoni moodustajana ning tegevjuhina võin mis tahes kohas tunnistada, et Hando Runnel ei sättinud ennast komisjoni ühelgi viisil. Komisjoni esimeheks oli loogiline nimetada korraline professor, kelleks sobis ilma ühegi vastuväiteta dr. Sulev Vahtre. Siinkirjutaja oli välistatud, sest kuigi Eesti Kirjandusmuuseumi direktor ja rektori nõunik, polnud saladus, et olen ateist. Hando Runnel oli vajalik kui humanitaar, kes tunneb isiklikult teoloogide erinevaid põlv- ja koolkondi. Ei mingit vestikudumist!

Professor Aili Paju väidab (lk. 302), et ta jälgis asjade kulgu hoolega. Olnuks see nii, oleks ülemal-osutatu jäänud ära (või välja).

Õigus teisel pool tõtt

Vaevalt hakkab keegi neist, keda professor Aili Paju käesolevas raamatus puudutab, kirjutama n.-ö. alternatiivseid mälestusi. «Minu ülikool» on temperamentne, kirglik juba loomu poolest. Oletan vaid, et teda tabab sama saatus, mille said dotsent Sulev Maramaa (1925) mälestused pealkirjaga «Arstlik dilemma» (Tartu, 2004). Ta jäi vajaliku tähelepanuta, ehkki pälviks seda tänagi. Dotsent Sulev Maramaa töötas lahtise profiiliga terapeudina, kelle doktoritöö jäi kinnitamata, mille «tulemusena» ta kaotas õiguse kandideerida professuurile. Tal on elule omad etteheited, mida ei peida ära. Ses mõttes on tema mälestused väga siirad.

Samas on kahju, et professor Aili Paju «Minu ülikoolis» pole lahti kirjutanud mitut probleemi, mida ta kindlasti tunneb ja väga lähedalt. Need probleemid pole sugugi puhtspetsiifilised. Üks neist on taastusravi kujunemine nii iseseisva valdkonnana kui ka interdistsiplinaarsena. Ma ei ütle midagi uut, kui kordan, et elu- ja töövõime taastamine puudutab eranditult kõiki, ning seda enam on kahju, kui vähe nood kõik asja tegelikult tunnevad. On niisugune väljend nagu «isegi viin ei maitse enam». Kuidas sa taastad seda tunnistava inimese töövõime?

Olgu – jätame käraka ära ja asendame ta jalutuskäikudega kolm korda päevas, koer kaasas. Ükski arst ei kirjuta apteekrile, et andku haigele digitaalses vormis välja koer! Eriti pööraseks läheks lugu siis, kui meie suurtes kaubamajades hakataks ravikoeri müüma ilma retseptita!

On teinegi probleem, nimelt vahe farmaatsiatööstuse rohtude ja loodusravi piiril. Professor Aili Paju tunneb seda piiri, kuid on küllalt kidane kirjeldama, mismoodi ta ise läks loodusravi poolele. Kas tolle mineku kirjeldamine oleks liiga suur tükk?

Üks on kindel: professor Aili Paju «Minu ülikool» pole kuidagiviisi lakutud. Tunnistan, et mina ei lugenud teda õlgu kehitades. Iseasi, kas säärane raamat teeb autori õnnelikuks? Just autori. Lugeja võib oma õnne otsida ka mujalt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee