NAPALMITÜDRUK: 38 aastat tagasi Lõuna-Vietnamis napalmirünnakus raskeid põletushaavu saanud Kim Phuc (47) elab juba aastaid Kanadas. Ta on asutanud sõjaohvrite abistamiseks omanimelise fondi. ÜRO tegi temast oma hea tahte saadiku.
Aadu Hiietamm 29. mai 2010 08:58
Sõnapaari «Vietnami sõda» kuuldes meenub paljudele vanematele inimestele 1972. aastal tehtud emotsionaalne foto, millel näeb väikest alasti tüdrukut põgenemas napalmirünnaku eest. Nüüd, 38 aastat hiljem, kohtus pildil kujutatud Kim Phuc Londonis ühe oma elupäästja, Briti teleajakirjaniku Christopher Wainiga, vahendab BBC.

Sõjakoledusi ehedalt kajastava foto napalmirünnaku alla sattunud väikesest Vietnami tüdrukust Kim Phucist tegi 8. juunil 1972 Lõuna-Vietnamis Trang Bangi küla lähistel agentuurile AP töötanud piltnik Nick Ut.

Just tänu paljuski sellele fotole avanesid maailmale üle kahe miljoni inimese elu nõudnud Vietnami sõja koledused. Pilt sai maineka Pulitzeri auhinna.

Sündmuskohas oli peale fotograaf Nick Uti ka Briti telekompanii ITN reporter Christopher Wain koos võtterühmaga. Ta mäletab seda päeva hästi. «Sel hommikul sõitsime Trang Bangi külla, kuhu kaks päeva varem olid tunginud põhjavietnamlased või Lõuna-Vietnami punapartisanid. Nad kaevusid ja valmistusid vasturünnakuks. Keskpäeva paiku ilmus taevasse kaks Lõuna-Vietnami pommitajat,» meenutab Wain.

Napalm pani riided põlema

Paljud külaelanikud peitsid end samal ajal templis. Nende seas oli ka üheksa-aastane Kim Phuc. «Me arvasime, et seal on ohutu, kuid siis nägin ma lennukeid. Need olid väga lähedal. Ma kuulsin langevate pommide häält. Korraga põles kõik ümberringi. Mind valdas hirm ja ma jooksin tule eest ära. Minu riided põlesid,» meenutab lapsena üle elatud õudust Kim Phuc.

Christopher Wain oli koos võtterühmaga umbes 400 meetri kaugusel kohast, kuhu lennukid viskasid neli napalmpommi. «Kuumuselaine oli selline, nagu oleks avatud ahjuuksed. Siis nägime Kimi ja teisi lapsi. Nähes täiskasvanuid, hakkasid nad karjuma,» räägib Wain 38 aasta tagusest sündmusest.

Kimi nägi teel jooksmas ka Vietnami fotograaf Nick Ut. Tema tehtud fotost on saanud üks kuulsamaid sõjapilte.

Väike Kim jooksis seni, kuni Christopher Wain ta peatas. Telereporter valas tüdruku põletushaavadele vett, püüdes neid nõnda jahutada. Nick Ut viis raskete põletushaavadega tüdruku esimesse Saigoni lastehaiglasse, kus töötasid Briti arstid. Fotot teel jooksvast alasti Kimist nägi seejärel kogu läänemaailm. Kõik tahtsid teada, mis temast sai.

Mõni päev hiljem, pühapäeval, leidis Christopher Wain tüdruku sama haigla väikesest palatist. «Ma küsisin haiglaõelt, kuidas temaga on. Vastuseks kuulsin, et homme ta sureb,» meenutab ta karmi vastust. Kolmkümmend protsenti tüdruku kehast oli täis raskeid põletushaavu.

Seitseteist operatsiooni

Telereporter ei tahtnud sellega leppida ja viis väikese patsiendi plastilisele kirurgiale spetsialiseerunud haiglasse, kus tüdruku elu suudeti päästa. Kim lebas haiglas 14 kuud, talle tehti 17 operatsiooni. Aasta pärast napalmirünnakut käis Kimi haiglas vaatamas Saksa nädalaajakirja Stern fotograaf Perry Kretz.

Vietnami sõda lõppes kommunistide võiduga ja USA vägede lahkumisega Lõuna-Vietnamist. Saigon nimetati ümber Ho Chi Miniks. Kim kadus pikaks ajaks avalikkuse vaateväljast, kuni 1984. aastal aitas Perry Kretz tal tulla Saksamaale. Ajakirja Stern raha toetusel opereeriti teda veel kord Ludwigshafeni kliinikus. Põletusarmid on tal siiski tänaseni alles ja tuletavad ennast sageli ka valuga meelde.

Kommunistliku Vietnami võimud tegid Kimist oma propaganda tööriista. Tüdrukul tuli jagada USAd hukka mõistvaid intervjuusid, kuigi konkreetselt kannatas ta Lõuna-Vietnami lennukilt heidetud napalmipommi läbi.

Võimude toetusel sai Kim minna Kuuba pealinna Havanna ülikooli õppima. Seal tutvus ta Vietnamist pärit kaastudengi Bui Huy Toaniga, kellega hiljem abiellus.

Põgenes koos mehega Kanadasse

1992. aastal läksid nad pulmareisile Venemaale. Tagasiteel Moskvast Havannasse tegi lennuk tankimiseks vahemaandumise Kanadas. Noorpaar kasutas võimalust ja palus seal poliitilist varjupaika.

Kim Phuc elab Kanadas Torontos ja on õnnelikus abielus. Tal on kaks last, 1994. aastal sündinud Thomas ja 1997. aastal sündinud Stephen.

ÜRO tegi Kimist oma hea tahte saadiku. Naine asutas 1997. aastal Kim Phuci fondi, mis osutab meditsiinilist ja psühholoogilist abi sõjaohvritele.

Kui ühe oma elupäästja, fotograaf Nickiga kohtus ta uuesti juba 1989. aastal Havannas, siis Briti telereporterit Christopher Waini nägi ta pärast 1972. aastat taas alles selle kuu keskel Londonis.

Christopher Wain on alates 1999. aastast pensionil ning ta ei mõelnud kunagi Kimiga uuesti kohtuda.

«See oli üks paljudest lugudest, kuigi väga kole. Tõenäoliselt kõige koledam, millega ma oma elu jooksul olen kokku puutunud. Siis, kui ajakirjanduses tõusis taas huvi Kimi saatuse vastu, tundsin, et teda kasutatakse ära. Just sellepärast loobusin ma kümme aastat tagasi kohtumisest Kimiga Oprah Winfrey telešõus,» rääkis Wain BBCle.

Nüüd on pensionil telereporter oma varasemat arvamust muutnud. Ta ei loe enam Kim Phuci foto ohvriks.

«Hoolimata kõigest, mis tal on tulnud üle elada ja kannatada, on Kim naine, kes jätab väga sügava mulje,» ütles Wain pärast äsjast kohtumist Kim Phuciga.

Vietnami sõda

1950ndate aastate lõpul puhkenud Vietnami kodusõtta sekkusid 1964. aastal Ameerika Ühendriigid.

USA sekkumise ajend oli nõndanimetatud Tonkingi lahe intsident. 2. ja 4. augustil toimus seal väidetavalt kaks Põhja-Vietnami aluste rünnakut USA aluste vastu, pärast seda võttis kongress vastu resolutsiooni, mis andis õigusliku aluse konflikti sekkumiseks.

Sõda toimus NSV Liidu ja Lõuna-Vietnami punapartisanide toetatud kommunistliku Põhja-Vietnami ning USA ja tema liitlaste toetatud Lõuna-Vietnami vahel.

Sõja tipphetkel võitles Vietnamis 536 000 USA sõjaväelast. 1973. aastal tõmbas USA oma väed sealt välja ning 1975. aastal vallutasid kommunistliku Põhja-Vietnami väed Lõuna-Vietnami pealinna Saigoni. 1976. aastal loodi ühtne Vietnami Sotsialistlik Vabariik, kus võimule said kommunistid.

Vietnami sõjas hukkus või jäi teadmata kadunuks 58 226 USA sõjaväelast. Eri andmetel hukkus 1,9–5 miljonit vietnamlast.

Vietnami sõda oli erakordselt julm. USA heitis ühtekokku seitse miljonit tonni pomme. Kasutati ka napalmi ja keemiarelva.

Vietnami sõja vastu protestiti jõuliselt ka USAs endas. Seda tegid eriti üliõpilased, kes keeldusid sõjaväkke minekust.