Kommentaar

Ingrid Rüütel: teenin Eestit kõige paremini oma tööga (34)

Ingrid Rüütel, rahvaluuleteadlane, PhD, 22. mai 2010 09:02
Olev Remsu intrigeeriv arvamusavaldus Õhtulehes "Kas Ingrid Rüütel astub lõpuks varjust välja?" nõuab ilmselt vastust. Ja järgnevas ta selle ka saab.

Remsu esineb kui perekonnasõber, kes teab mitte üksnes seda, mida me omavahel räägime, vaid oskab ka mõtteid lugeda. Paraku pole ta seda kunagi olnud ja tema mõttemõlgutused kuuluvad kindlasti vaid kirjandusliku ulme valdkonda. Ühtede maharahustamiseks ja teistele vahest pettumusegi valmistamiseks pean ütlema, et ma ei soovi ühelgi juhul minna poliitikasse ega kandideerida ka presidendivalimistel.

Usun, et teenin eesti rahvast kõige paremini selle tööga, mida olen teinud kogu elu, mida teen ka praegu, mida oskan teha ja teen hästi. "Varjust välja" astun aga vaid siis, kui minu arvamust küsitakse või mind sõna võtma ajendatakse. Ise sekkuma ei tiku. Ka abikaasa ei naase enam tegevpoliitikasse, tal on küllalt huvitavat tegemist ÜRO mittekoosseisulise eksperdina. Ja ekspresidendina see ei sobikski.

Poliitilisi ambitsioone pole

Ühele netikommijale vastuseks võin siiski öelda, et keeleprobleeme mul pole. Minu töö on nõudnud keelteoskust, esinemist väliskonverentsidel, rahvusvaheliste konverentside korraldamist ja juhatamist jne, nii et saan piisavalt hästi hakkama nii inglise, soome kui ka vene keelega. Aga see selleks.

Mul pole kunagi olnud poliitilisi ambitsioone ning ma pole ka soovinud, et mu mees poliitikasse läheks. Kui ta oma sõprade soovitusel Tallinna mineku kutse vastu võttis, olin kategooriliselt selle vastu. Olen sellest kirjutanud ka varem ja mu tollased kolleegid teavad seda väga hästi. Ma ei läinudki Tallinna kaasa, vaid jäin koos lastega Tartusse. Isegi hiljem, kui Keele ja Kirjanduse Instituudi juurde loodi rahvamuusika sektor, mille juhatajaks mind valiti, olin enamiku aega Tartus, kus elas ja töötas ka üle poole meie sektorist (viimase saamisloo ja tegevuse kohta soovitan lugeda artiklit "30 aastat rahvamuusika sektori sünnist" Eesti Kirjandusmuuseumi viimases aastaraamatus).

Lisaks sellele, et meie kodu, minu töö ja laste koolid olid Tartus, oli üks põhjusi kindlasti minu isa ebaõnnestunud poliitiline karjäär. Kartsin, et mu mees on sama naiivne ja heausklik nagu mu isagi, kes arvab, et kui ohjad enda käes, võib ka halvas mängus halvimat vältida, ning veendub liig hilja, et see ei õnnestu. Isa astus esimeses nõukogude valitsuses olles välja kollektiviseerimise ja eriti nn põletatud maa taktika ehk siis hävituspataljonide tegevuse vastu, mistõttu ta ka järjest tähtsusetumatele ametikohtadele tagandati.

Muuseas jõudis ta kommunist olla kõige rohkem paar kuud, kui pärast Nõukogude Liiduga ühinemist sotsiaaldemokraatlik partei ära keelati. Ja kui mõned tema kaaslased üksteise järel lihtsalt kadusid, ehk siis KGB poolt vaikselt likvideeriti ja lõpuks ka meie sugulased küüditati ning tema ei suutnud selle vastu midagi ette võtta, oli ta täiesti ahastuses ning veendunud, et tema on järgmine, kes kaduma peab. See töö usaldati aga teistele. Ta jäeti sõja ajal Eestisse ja tal polnud valikut. Nii et maailm ei ole must-valge ega ka puna-sinimustvalge. Mina olin siis viieaastane ning rohkem ma oma isa ei näinud. Ja need, kes ikka soovivad näha teda rippumas võllapuus, olgu siis lauldes või anonüümsetes kommentaarides, võiksid jääda rahule, teades, et ka ta maised jäänused on kuskil kodumaa mullas juba ammu ära kõdunenud.

Mis puutub minu mehesse ja tema poliitikukarjääri, siis aeg ja olud olid teised ning võtsid lõpuks sellise pöörde, et paradoksaalsel kombel sai ta just tänu oma kõrgele ametipositsioonile ehk siis Ülemnõukogu esimehena kujuneda üheks Eesti iseseisvuse taastamisprotsessi juhtfiguuriks. Sest just Ülemnõukogu kui tolleaegne ametlik võimuorgan osutus selleks, keda aktsepteeris nii Moskva kui ka lääs. Ja vaid totalitaarriigi seest, tema enda struktuuride kaudu, koostöös teiste iseseisvusmeelsete poliitiliste jõudude ja kogu rahvaga sai võimalikuks sellest liidust lahku lüüa ning ka lääneriikide tunnustus pälvida.

Rahvaliit on esimene ja ainus partei, mille liige ma olen olnud ja mille liikmeks ma jään, kui see peaks praeguses sisemises lõhestatuses ellu jääma. Tegevpoliitik ma ei ole tahtnud olla, aga ideoloog küll.

Ma kirjutasin ka omal ajal Rahvaliidu eellase Maarahva Erakonna programmi rahvuspoliitika ja kultuuripoliitika peatüki. Sirbis võrreldi siis eri erakondade kultuuripoliitikaid ning leiti, et meie oma oli parim. Osalesin ka "Eesti kultuuripoliitika põhialuste" väljatöötamises. Meie erakonda kuulus ja kuulub praegugi silmapaistvaid kultuuritegelasi, eriti rahvakultuuri vallast.

Rahvaliidust ja teistest

Mis puutub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja Keskerakonda, siis sotsiaalpoliitikas ning osalt majanduspoliitikas on neil Rahvaliiduga tõepoolset palju ühist ning neis valdkondades on alati võimalik koostööd teha. Kuid Rahvaliit on paremtsentristlik erakond, kelle oluline sihtgrupp on maarahvas, eelkõige maaettevõtja.

Rahvaliit pole tööpartei, nagu seda on valdavalt Euroopa sotsiaaldemokraadid. Lisaks on Rahvaliit rahvuslik-konservatiivne erakond, mida pole ei sotsiaal-demokraadid ega veel vähem Keskerakond. Rahvaliidu programmi olulised alusväärtused on "sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud areng ning eestluse elujõud, mis rajaneb eesti keele, kultuuri, hariduse, perekonna ja rahvusliku kapitali toetamisel". Samas soovib Rahvaliit, tegemata rahvuse püsimisele ohtlikke järeleandmisi kodakondsuse-, migratsiooni- ja keelepoliitikas, tagada kõigi Eesti rahvusgruppide ja kogu elanikkonna heaolu ning kodurahu.

Asjade praegune seis

Seega on Rahvaliidu põhimõtted mulle lähedased ja erakond on neid ka oma tegevuses järginud. Siduda kogu Rahvaliitu Villu Reiljani vastu algatatud süüdistustega on sihilik ja pahatahtlik, kuid paraku osutunud edukaks ja hästi peale läinud. Paratamatult tekib küsimus: kellele see kasulik on olnud?

Rahvaliidu praegune situatsioon on enam kui kurb. Tegelikult ei algatanud seda erakonna sisulist hävitamisprotsessi mitte sugugi noored, vaid eelkõige mõned "vanad", kes eelmistel riigikogu valimistel sisse ei saanud. Kõige tõhusamat ja järjekindlamat tööd Rahvaliidu lõhestamisel on teinud Jaak Allik, kellel oleks ammu aeg sotsidega liituda. Noortele anti võimalus erakond madalseisust välja tuua, kuid nad ei tulnud sellega toime. Ega see kerge olnudki.

Meenutaksin siinkohal, et viimasel kongressil valiti juhiks Karel Rüütli suuresti just seetõttu, et vastaskandidaat seadis juba siis eesmärgiks sotsidega ühinemise, tema aga mitte. Ja kohalike omavalitsuste valimiste eel tegid meie noored väga head tööd, esinesid edukalt nii teledebattides kui ka ajakirjanduses. Puudu jäi suhtlemisest rohujuuretasemel, mida nad nüüd erakonna lõhestamisel hoolega tasa teevad. Paraku ei olnud edu soovitult suur ja nii süveneski pettumus ja pessimism.

Rahvaliidus, nagu igas, eriti aga igas tsentristlikus erakonnas, on alati inimesi, kes kalduvad kas vasemale või paremale. Tundub, et praeguses sotsiaalmajandusliku madalseisu situatsioonis on paljudele esmatähtis vaid ellu jääda siin ja praegu. Tulevikule, veel enam rahvuse tulevikule niivõrd ei mõelda. Ei tunta väikerahvaste väljasuremise ja -suretamise tegelikke mehhanisme või ei tahetagi tunda ja see ei huvitagi. Olen aastakümneid tegelnud mitte üksnes eesti, vaid ka teiste soome-ugri rahvaste kultuuri uurimisega, puutunud kokku ka muude põlisrahvastega ning tean üsna hästi nende probleeme. Enamik väikerahvaid ei hävine tänapäeva maailmas füüsiliselt, vaid kaotab oma identiteedi ning assimileerub keeleliselt ja kultuuriliselt. Paljud väikesed põlisrahvad on situatsioonis, kus on raske rahvusena püsima jääda, sest see pole sotsiaal-selt prestiižne ega majanduslikult kasulik. Ameerika indiaanlaste saatus on masendav, kuid neil on omad ellujäämise strateegiad. Ka Lääne-Euroopas pole väikeste põlisrahvaste eksistentsiaalsed probleemid olematud.

Ühiskond ilma perede, rahvaste ja riikideta

Et minust ei saa kunagi kommunisti, see sai mulle selgeks juba esimesel kursusel ülikoolis, kui pidime eksamiks läbi lugema Marxi-Engelsi "Kommunistliku partei manifesti". Seal on nimelt öeldud, et lõppeesmärgiks on ühiskond, kus pole perekondi, rahvaid ega riike. Oli kohe selge, et selline ühiskond mulle ei sobi.

Kuid kuhu oleme jõudnud praegu? Näib, et õitsev kapitalism liigub sama lõpptulemuse poole, polegi nagu vahet, ainult meetodid ja poliitikad on erinevad. Ehk olen ka omamoodi naiivne ja heausklik, lootes, et seda protsessi saab kuidagi peatada. Kuid ometi – püüdma peab. Sest kui ei püüagi, siis ükskord me kaotame niikuinii...

Kui aga suudame kriisid üle elada, ja selles on eestlastel häid ajalookogemusi, siis ehk käivituvad kunagi maailmas mingid uued, hoopis ettearvamatud protsessid, mis väärtustavad omapära, rahvuslikku, keelelist ja kultuurilist paljusust, toetavad väikesi sidusaid kogukondi, ja tõuseb ausse põhimõte Small is beautiful!