Uudised

Esimesed bussid Tallinna tänavatel  

26. mai 1997, 00:00

VALDEKO VENDE

Mitmetes teatmikes on käesoleva aasta 27. mai kohale märgitud, et saab täis 75 aastat bussiliikluse algusest Tallinna linnas. Nimelt sellel päeval hakkasid ettevõtja Fromhold Kangro autobussid sõitma liinil Vene turg - Tartu maantee.

Fakt iseenesest ei ole vaieldav, küsimusi võiks ehk tekitada see, et autobusse oli Tallinnas nähtud juba palju aastaid varem.

Varasemad katsed

Autobussidest hakati siin rääkima 1903. aastal, kui seebi- ja nööbikaupmees G. Block ilmus ootamatult linnavalitsusse ettepanekuga lubada tal avada mitu bussiliini. Peale idee ei olnud Blockil midagi, ei busse ega juhte ega õiget ettekujutust, mis niisugune ettevõtmine talle kaela toob.

Elevust tekitas kogu lugu palju, aga ilmselt sai ärimees oma projekti perspektiivitusest peagi ise aru ja loobus taotlusest.

Esimene autobuss ilmus Tallinna tänavatele alles viie aasta pärast. Autoasjanduse entusiast J. Johanson ja saunapidaja Uusmann lõid 1908. aastal käed kokku, lasksid kaks sõiduautot bussideks ümber ehitada ja hakkasid inimesi vedama. Algul juhuvedude korras, varsti aga Balti jaama ja Kopli vahel. Kuna samal marsruudil liikus juba aastaid hobuomnibuss ja palju töökindlamalt kui mootorsõiduk, lõppes ka see katse edutult.

Läks veel viis aastat, enne kui linna ilmusid tõelised autobussid. Koplisse vahepeal ehitatud suured laevatehased vajasid hädapärast mingit organiseeritud transpordisüsteemi oma tööliste vedamiseks linnast tööle ja tagasi. Et julgeid eraettevõtjaid enam näha ei olnud, muretsesid tehased viis kahekorruselist autobussi ja mitu veoautot, mis kohandati inimeste vedamiseks.

1914. aastal algaski bussiühendus kesklinna ja Kopli vahel. Bussid võtsid peale umbes 30 sõitjat, veoautod veelgi vähem. Laevatehaste mitme tuhande töölise vedamiseks oli sellest ilmselt vähe.

Kibekiiresti asuti Kopli trammiliini ehitamisele, mis läks käiku järgmisel aastal. Seega kadus aga vajadus bussiliini järele ja see likvideeriti. Mõni buss ehitati ümber veoautoks, teised müüdi maha.

Suure sõja tõttu oli muidki muresid palju, et veel linnatranspordiga tegelda. Kui kellelgi oli vaja kuhugi sõita, siis võis ta võtta voorimehe. Nii tekkis järjekordne viieaastane vaheaeg.

Pärast suurt sõda

1920. aastal hakkas elu linnas minema tavalistesse rööbastesse. Kuna hoburaudtee oli sõja ajal lõpetanud tegevuse, oli ka linnasiseses liikluses suuri raskusi. Isegi kesklinnast Kadriorgu saamisega, rääkimata kaugematest linnaosadest. Nii alustas mitu ettevõtjat inimeste vedamist suuremate sõiduautodega ja bussideks kohandatud veomasinatega.

1920. aasta suvel kirjutati ajalehes, et kuigi hoburaudteeliiklus varsti taastatakse, on ajutiselt käiku pandud autobuss, mis juba 20. juunil Kadrioru ja kesklinna vahel sõitis. On andmeid, et samal suvel veeti inimesi ka linna ja Pirita vahel veoautodega. Need kõik olid omaalgatuslikud liinid, kui püsivalt nad töötasid ja kes neid pidasid, ei ole teada.

Veidi täpsemaid andmeid saab ühest ajalehes Vaba Maa avaldatud sõnumist sama aasta detsembrikuul. Kirjutatakse, et Vene turu ja Kadrioru vahel on ärimees Citron käima pannud suure autobussi. "Kindlat sõiduplaani veel ei ole, buss sõidab välja ainult siis, kui 15 sõitjat juba sisse on astunud." See oli üks sõja ajal Kopli liinil sõitnud autobussidest.

Talvekuudel liin arvatavasti ei töötanud, järgmisel aastal aga hakkas linnast Kadriorgu käima mootortramm. Ja kas neid bussi peale astujaidki nii väga palju oli, sest pilet maksis 15 marka, selle raha eest sai viis numbrit ajalehte Vaba Maa. Järgmisel aastal ei ole sellest bussiliinist igatahes enam midagi kuulda.

Küll aga on teada, et üle kogu Eestimaa rajati bussiliine asulate vahel. Tavaliselt kasutati bussidena veoautosid, millele vihmakaitseks oli puldan üle tõmmatud. Tallinnas pani samasuguse bussiga liini linna ja Kopli vahel käiku ettevõtja W. Tatsi. Kuigi ligadi-logadi ja vaheaegadega, töötas see liin aastaid. Hiljem ehitas Tatsi vanadest autoosadest veel mõne bussi juurde.

Fromhold Kangro bussiliinid

1922. aasta alguses ilmus mitu meest, kes kõik olid valmis oma raha ja oskusi rakendama tallinlaste vedamiseks ühest linna äärest teise. Neist kõige edukamaks osutus ehitusettevõja Kangro, kes esitas kava poole tosina bussiliini rajamiseks. Kangro suureks eeliseks olid viis Saksamaalt toodud bussi - küll üsna vanad kahekorruselised Daimlerid, aga ikkagi päris bussid.

Liini algus oli praegusel Viru väljakul Musumäe trammipeatuse kohal ja lõpp Odra tänava juures, kus kitsarööpmeline raudtee ristus Tartu maanteega, ehk praeguse bussijaama juures. Liinil oli viis vahepeatust, liiklussagedus 6-8 minutit, sõiduhind 15 marka.

Linnavalitsus jättis endale õiguse liin sulgeda, kui taastatakse trammiliiklus Tartu maanteel. Busside teine korrus kästi maha lõhkuda, sest linna ehitusosakonna arvamuse järgi ei talunud Tartu maantee sillutis täiskummidega busside koormust suure sõitjate arvu korral (kahel korrusel kokku umbes 30 inimest). Sellele vaatamata hakkas linnavalitsus peagi saama kaebusi, et Kangro busside möödasõitmisel majad rappuvad, korstnatesse tekivad praod, krohv variseb laest jne.

Järgnevate kuude jooksul pani Kangro bussid käima ka teistel tema enda poolt pakutud liinidel. Muidugi tuli selleks hankida uusi busse ja kiiresti alustati busside ehitamist kohalikes puutöökodades. Aluseks kasutati peamiselt Fordi raame.

Paljud vanema põlvkonna tallinlased mäletavad neid punaseid busse, millesse siseneti tagant ja kus oli kaks pikuti pinki kokku 16 sõitjale. Kui O/Ü Mootor mõne aasta pärast Kangro ettevõtte üle võttis, sai ta sealt kaasavaraks paarkümmend Eestis ehitatud autobussi.

Bussimajanduse korrastamisele aitas kaasa ka 1992. aastal välja antud linna sundmäärus autobusside liikumise kohta. Selles keelati veoautode kasutamine inimeste vedamiseks. Buss pidi olema kinnise ehitusviisiga, kindlate seinte ja katusega, klaasist akendega. Bussis pidi olema konduktor ja signaalnöör juhiga sidepidamiseks. Maksimaalne kiirus võis olla 15 km tunnis.

Mida siis ikkagi lugeda bussiliikluse alguseks Tallinnas?

Ilmselt 27. maid 1922. See kajastub ka Kangro kuulutuses, kus on öeldud, et "on avatud korralik auto omnibuside liikumine". Kõik varasemad katsed jäid ajutisteks ja neis kasutati peamiselt kohandatud veoautosid.

Kangro pani aluse ka autobusside ehitamisele Eestis. Tema rajatud liinid jätkasid järjepidevalt O/Ü Mootor käes ja hiljem Tallinna linna bussiliinidena kuni natsionaliseerimiseni 1940. aastal.

Fromhold Kangro omnibuss liinil Vene turg - Tartu maantee.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee