"Isegi minu kodumaal Saksamaal küsitakse siiamaani, kas on Läti või Leedu pealinn see Tallinn," ütleb Mikko Fritze, sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liige. Fritze on oma töö Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna anno 2011 projekti vedajana lõpetanud ja lahkub paari kuu pärast Soome – juhatama sealset Goethe Instituuti.

Kas Hundisilma metsades sinililled juba õitsevad?

Ma pole kunagi Hundisilmal käinud. Aga ma resideerin suviti Lahemaal ja käin seal väga tihti ka talvel. Ja sel kevadel pole ma peale lumikellukeste veel midagi näinud.

Miks te Hundisilmal käinud pole?

See on vist linnapea kodu?

Igal aastal on küll kutsutud sinna jaanipäevale, aga kuna jaanipäev on meil kodus perepidu, siis lihtsalt ei ole olnud võimalik minna. Muidu pole olnud asja Hundisilmal käia. Linnavalitsuses aga küll.

Te olete vihjanud, et sihtasutuse Tallinn 2011 juhina olete korduvalt tundnud poliitikute lähenemis- ja survestamiskatseid.

Õhkkonnas, kus on kaks tugevat parteid, on neutraalsel asutusel väga raske teha tööd. Kui sa ajad ühte asja, siis kipud teiste silmis olema vastaspoolel, ja vastupidi. Ma võin öelda, et pole olnud survet võtta keegi tööle või teha programmiga nii või naa.

Aga kuna riigi ja linna vastuseis on väga tugev, siis teha neutraalsele pinnale ehitatud tööd – kus sa vajad mõlemapoolset tuge, nendevahelist kokkulepet – on raske.

Kui te lähete mingi plaaniga valitsuse juurde, küsitakse teilt: mida siis Savisaar seekord saadab?

Keegi niimoodi ei räägi, aga interpretatsioon tihti läheb sellele.

Teie annate kultuuripealinna-teemalise krempli juhtimise endisele Tallinna abilinnapeale Jaanus Mutlile üle rahuliku südamega?

See faas, milleks mind kutsuti, on lõppemas. Faas, kus tuli luua asutus, programm, strateegia ja anda sellele karakter, oma nägu, on tõesti läbi. Nüüd tuleb produktsioonifaas. Selle kahe aasta jooksul on tekkinud väga tugev tiim: inimesed teevad koostööd ja selle peale võib Jaanus Mutli toetuda. Ja kui ta seda teeb, siis see asi õnnestub ka minuta.

Ma olen kuulnud jutte, et Jaanus Mutli on siiamaani vältinud rohkem, kui tema ametikohast eeldada võiks, sihtasutuse dokumentidele alla kirjutamist. On justkui hoidunud vastutusest. Võivad need jutud vastata tõele?

Kuna Mutli tuli meeskonda hiljem, siis tal oli kindlasti vaja rohkem materjale läbi töötada ja järele küsida. Et vaadata, kas kõik on okei, kas sellele saab alla kirjutada.

Te Mutlile ikka mõne luukere jätate kappi?

Ei jäta! Eks see kultuuripealinna-asi ole nii suur asi, kindlasti on kuskil mingid tegemata tööd, mida pole veel üles leitud. Ehitusmaid on meil veel küll.

Mis on Euroopa 2011. aasta kultuuripealinna kõige kõvem sõnum, millega Tallinn keevitab ennast iga eurooplase mällu?

Seda on raske öelda. Meil on mõned sündmused, mis võib-olla saavad sellise väärtuse.

Meil on väga tugev kontseptsioon, me oleme nõus sellest uuesti ja uuesti rääkima, miks ta tugev on ja miks me selle niimoodi üles ehitasime. Selle väljund on "Tallinn – mereäärsed lood".

Kui tuleb kultuuripealinna tiitel, tuleb vaadata, kuhu suunata kohalik energia. Võtame ette konkreetselt: Meremuuseumi ehitamine, Kultuurikatla ehitamine, promenaadi pikendamine – isegi masu ajal!

Tore, et tuleb selline tiitel ja midagi tehakse korda. Teine asi on see, et kogu kultuuriavalikkus, kreatiivid, hakkavad mõtlema, mida sel aastal saaks teha. Kui sa ohjad seda korralikult, saab sellest positiivne tõuge kohalikule kultuurile.

Tallinna linnal on konkreetne pragmaatiline vajadus taastada suhe merega. See on täiesti mõttetu, et kesklinnas on mereäär mingi prügila. Seda korda teha aasta jooksul ei jõua, aga selgitada inimestele, et see on koht, kus te saaksite olla, jalutada – nõuda seda –, seda saab lugude rääkimise abil selgitada küll.

Me saame kultuuripealinnana tasuta rahvusvahelisse... no vähemalt Euroopa meediafookusse.

See ei ole nii, et kõik Euroopa meediakanalid tulevad massiliselt siia, aga iga tõsiseltvõetav raadiojaam, ajaleht, ajakiri, telekanal, mis tegeleb kultuuri, ühiskonna, poliitikaga, küsib juba 2010: mida Tallinn teeb? "Euroopa kultuuripealinn" on siiski bränd, mis ületab uudiskünnise.

Ja nendele tuleb midagi rääkida. Näiteks: siia tuleb maailma suurim põhuteater!

Mikko Fritze otsib välja Tallinna kultuuripealinna-aasta rinnamärgi – vasest plaadikese, kus võib aimata merest või silmapiirilt tõusvat (või laskuvat) daatumit 2011 – ning seletab.

See on Püha Vaimu kiriku katusest tehtud. Selle kiriku torn põles kümmekond aastat tagasi, katus sai kahjustatud, kas ta isegi kukkus alla... ja siis ta sai ümber vahetatud. See katuseplekk sai puhastatud tahmast ja mustusest ja – igaüks, kes kannab meie pin´i (tähenduses rinnamärk – R. K.), kannab oma rinnas ka tükki Tallinna ajalugu – aastast 1688.

Ja nii me proovime kõikide asjade läbi teha üht lugu.

Kui seda tõepoolest väga hea looga rinnamärki võrrelda "Welcome to Estonia"-märgiga, siis – kas ta on peaaegu sama kõva märk, või kõvemgi?

Ma ei oska tõesti seda võrrelda, seda protsessi ma vaatasin kõrvalt.

Aga meil on soov, et see lugude vestmine läbiks kogu meie asja – meeneteni! Ja kõiki meie sündmusi. Kas või see Arvo Pärdi asi.

Veebikülg www.tallinn2011.ee raporteerib: 2010. aastal toimuvatest sündmustest väärivad esiletõstmist 7. juunil Istanbuli muusikafestivali ajal toimuv Eesti ja Türgi muusikute ühiskontsert. /../ Kontserdil, mis on pühendatud Arvo Pärdile ja tema loomingule, tuleb esiettekandele Istanbulile pühendatud uudisteos, mille tellisid ühiselt Euroopa kultuuripealinnad Tallinn 2011 ja Istanbul 2010.

Arvo Pärt tegi loo, teades, et see pühendatakse Istanbulile, see on Aadama ümber tehtud lugu, mis sümboliseerib seda, et me saame midagi ka koos teha. See on sümboolne kontsert, kus esinevad nii Türgi kui Eesti muusikud.

Iga türklane teab pärast seda, mis on Tallinn?

Miks te kogu aeg seda asja nii maksimaalselt vaatate? Loomulikult kogu maailm ei tea, mis on Tallinn. Aga ma julgen väita, et näiteks Itaalias räägitakse aastail 2010–2011 kümme korda rohkem Tallinnast kui siiani.

Isegi minu kodumaal Saksamaal küsitakse siiamaani, kas on Läti või Leedu pealinn see Tallinn. Võimalus kasutada ära kultuuripealinna tiitlit välismaal Tallinnast rääkimiseks on suur asi.

Meil on programmis 20–30 sellise looga asja, mis võiks areneda projektiks, mida võiks välismaailma inimene ühendada Tallinnaga.

Kultuuripealinna tiitel on imehea bränd saamaks tähelepanu. Ta avab uksi ka. Hetkel on see veel erand, kui keegi ainult kultuuripealinna pärast siia tuleb. Aga kui keegi teeb võtteid Helsingis ja mõtleb, mis ta saab siin regioonis veel teha, siis tal on nimekirjas: Tallinn on 2011 kultuuripealinn. Siis nad helistavad meile. Me hakkame rääkima nendega, viime nad mere äärde.

Muide, kas Eesti on mereriik? Mida me teame oma kauba- ja kalalaevandusest? Pikkade jahtidega oli Tallinnal kõrgete maksude teema. Varsti tuleb mandri ja Saaremaa vahele sild, siis tehakse sild Saaremaalt Hiiumaale – mõlemad muutuvad poolsaarteks...

...ja siis tuleb tunnel Helsingisse!

Ma pakun kah, et mingi asi siin lonkab. See on selgitatav sellega, et oli Vene aeg, kesklinn oli kinni pandud, polnud normaalset kohta, kus inimene oleks tahtnud olla.

Aga nüüd on oluline, et kui uusi asju ehitatakse, oleks meeles: sinna tahab ka inimene minna; meie kodanik tahab seal jalutada lapsevankriga; tahab seal jäätist süüa. Teeme selle nii, et see oleks võimalik. See on ikkagi kesklinna osa!

Aga loomulikult on Eesti mereriik! Kindlasti!

Siin on mingi konflikt: et on mingi maa värk ja on mere värk. Seda peab kõvasti parendama. Aga vaata kas või Tallinna ajalugu – see on ainult merega seotud. See on edu lugu.

Kas on üks mõõdetav tulemus, mille saavutamisel võite 1. jaanuaril 2012 mõnusalt ohata: kultuuripealinna-projekt õnnestus!

Kindlasti on mõõdetav turistide arv aastal 2011. Tore oleks ka, kui saaks analüüsida, kas see kasv jääb püsima pikemaks ajaks.

Mida teie mäletate Vilniuse Euroopa-kultuuripealinna-aastast?

Vilniuse ettevalmistus oli sarnane meiega, aga neil võeti eelarve ära täpselt sel hetkel, kui kultuuripealinna-aasta algas. Nad ei saanud üldse kohaneda sellega, et neil on vähem raha. Polnud enam isegi meeskonda.

Jama. Kahju, et selline võimalus jäeti kasutamata. Väga halb õnn. Neil oli siis ju masušokk. Meil on praegu masu, aga me pole enam šokis.

Palju masu teie ideid – teid valiti kultuuripealinna-projekti vedama 2007. aastal – muutis. Millest Tallinn masu tõttu ilma jäi?

Rahvusvahelisi plaane tõmbasime me hästi palju maha kohe algfaasis – me ei hakanud isegi läbi rääkima. Mingi hetk oli isegi mõte, et me loome absoluutselt uue kontseptsiooni: see programm ei maksa mitte midagi!

Et inimene saab aru ja tuleb ja laulab ka, ei tahagi raha. Hotell ütleb, et kui Björk tuleb laulma, siis meie anname talle hotellitoa ja ei tahagi raha. Seda oleks saanud arendada kontseptsioonina. Aga see on riskantne suhtekorralduslikus mõttes: kas sa oled siis kerjus või sa oled vinge.

Kuhu te esimest korda Tallinna teile külla tulnud sõbra viite?

See oleneb sõbrast.

Kalma sauna kultuurikontekst on väga huvitav: see on vene koht, aga samas on seal eestlasi kah. Ja see on ehtne avalik saun. Isegi Soomes on need välja surnud, mõnes moodsas ujulas on veel midagi.

Ma lähen inimestega mere äärde – kesklinnas. Ja siis ma näitan, kui ilus see võiks olla – lähen Lahemaale. Ma lähen alati Stroomi, vanalinna, Kalamajja, Kadriorgu – aga mitte ainult Kumusse, vaid me jalutame läbi selle super-ilusa rajooni Kadriorgu välja. Ja loomulikult tulevad sealt need lood Peeter Esimesest ja Katariinast.

Ja kui on mõni peen sõber, siis ma näitan häid restorane. Ja kui keegi otsib avantüüri, siis on siin väga räpased ilusad baarid kah olemas. Väga häid räpaseid kohti on siin.

Selle seitsme aasta jooksul, mis ma elasin Tallinnas Goethe Instituudi juhina, oli meie korteris vähemalt 300–400 isiklikku külalist. Mu abikaasa arvestas, et meil oli keskmisel 100–150 ööbimist aastas. Mul on ka väga suur pere.

Teil on kolm last.

Nad sel ajal sündisid.

Ja ühelgi külalisel ei tekkinud tunnet, et see oli mõttetu reis. Ja see andis mulle kindluse, et kui ma hakkan tegema Tallinnas kultuurpealinna-projekti, siis – ükskõik, mida me teeme: see on võluv koht ja sellega saab midagi peale hakata!

Seoses kultuuripealinna-projektiga läks teil pea halliks?

Ei! Ma arvan, et need hallid juuksed ei ole muredest tulnud, see on geneetiline.

Mis keeles te vannute?

Mul on neli keelt, mille kontekstis ma elan: eesti keel, soome keel, hispaania keel, saksa keel. Kui praegu siin juhtuks midagi, loomulikult ma vannuks eesti keeles, et te saaksite ka aru.

Kui ma olen üksinda, siis ma plahvatan saksa keeles.

Kui teile praegu läheks see kuum matetass põlve peal ümber, siis te ütleks sulaselges eesti keeles "Heldeke!"?

Siis tuleks spontaanselt Scheisse!

Mikko Fritze on

sündinud 27. novembril 1963 Tamperes;

Saksa kodakondsusega polüglott;

juhatanud Tallinnas 1998–2004 Goethe Instituuti, mille ülesanne on saksa kultuuri tutvustamine ja mugandamine teistesse kultuuridesse;

olnud aastast 2008 sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liige; lahkub sellelt kohalt 5. juunil 2010 ja temast saab Helsingi Goethe Instituudi juht;

abielus argentiinlannaga, kes on mehe enda sõnul "sinisilmne itaallanna", kõik kolm last on sündinud Eestis ja jäävad siia veel vähemalt aastaks;

mees, kes räägib lastega saksa keeles, kelle naine suhtleb järeltulijatega hispaania keeles ja lapsed patravad omavahel eesti keeli;

hindab eestlasi kui töökat rahvast, aga ei mõista, miks eestlased on nii kinnised ja teenindades koguni tõrjuvad, iseäranis välismaalaste suhtes;

oleks pannud Vene-Saksa gaasijuhtme kõrvale ka hapnikujuhtme, et Läänemerd elustada.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis