Elu

Merle Talvik: "Eluvaim püsis sees veel ainult tänu suvila aiale." (37)

Urmas Vahe, 16. aprill 2010, 07:08
ELU KOSTÜÜMIDEGA: Merle Talvik on ametis kostüümilaenutuses Must Luik, kus leidub rõivaid igaks elujuhtumiks.  Arno Saar
Lähiminevikus hinnatud filmi- ja teatrinäitleja Merle Talvik saab sel suvel 56aastaseks. Vene ajal oleks ta võinud minna juba vanaduspensionile, aga praegu pole ta nobedatel näppudel mahti puhkusele mõeldagi.

Õmblustöö, mida Merle on armastanud lapsest saati, paneb masinad aina enam vurama. Proua Talvik on nüüdseks hakkama saanud umbes 10 000 kostüümiga iga eluala tarbeks.

Samal teemal

16. aprill 2010, 07:08
16. aprill 2010, 07:08
16. aprill 2010, 07:08

Merle nägi oma saatust ette. Mänginud ümberkaudsetes riikides 21 filmis ja koduteatris vähemalt sadakonnas lavastuses, hakkas ta järsku tundma, et miski tema ümber pole enam see, mis vanasti. "Olin juba ammu valmistunud selleks, et tuleb Vanalinnastuudiost lahkuda. Ma polnud ammugi enam ümmarguste silmadega blond kaunitar, kellele kõik lihtsalt ja iseenesest sülle kukkus – ühel päeval oled sa lihtsalt üks stressist paksuks läinud vana mutt ja ongi kõik. Hakkas juhtuma igasuguseid imelikke asju. Lausa inetuid. Olid küll lepingud, aga osasid mitte, järelikult ka palka mitte," meenutab Merle oma elu 2001. aastal.

Järgnenud Belle Etage muutis elu õudusunenäoks. Vanalinna stuudio jäi võlgu kaheksa kuu raha, varietee lisas miinust veel pool aastat. "Järelikult töötasin ilma palgata üle aasta. Olin tõsiselt haavatud, masu tuli minu ellu sootuks varem kui teistel," nendib Merle mõrult.

Elanud vaesuse piiril

"Teatriga jäidki lood nii, et mind enam ei vajatud," võtab Merle asja kokku. "Ja ega minagi teatrit vajanud. Passida pikad õhtud teatris või teha hullumeelseid väljasõite selle nimel, et öelda paar lauset või teha kuke häält – oli see siis igatsetud teater? Liiga kauaks jäin püksikummi venitama, ammu olnuks aeg minna."

Õnn oli see, et halvatud ema suutis oma pensionist korteriüüri tasuda ja koolis käivale lapsele midagi nina ette sättida, muidu olnuks tänavale sattumine lähedal. "Seis oli koguni nii hull, et käisin mõnesaja krooni kaupa sotsiaalabi lunimas. Õnneks tuli suvi ja eluvaim püsis sees ainult tänu suvila aiale," meenutab Merle. "Sõime nii palju kurki ja tomatit, et varsti läks ainult neid vaadates süda pahaks. Siis tuli õnneks seeneaeg."

Ent hädaorg polnud veel lõppenud. Suvekodus olemise aegu viidi linnakorterist kõik, mis kotti mahtus. Kogu proua kuld ja lõhnaõlid – kõik, mis naisterahvastele nii kallis tundub.

Ühtäkki sai Merle tööd Viru varietees. Aga millist tööd – ta oli nii laulja kui ka tantsija ühes isikus, õmbles ka esinejatele rõivaid. Nii märkas ta, et rõivaste disainimine, konstrueerimine, nende otsast lõpuni valmis tegemine veetleb teda aina enam. Peaaegu üle kõige.

Tagantjärele arvab Merle, et nüüd pole enam riidetükki, mida ta valmis ei saaks. Ka paraadrõivastega – naiste talvemantlite ja meeste ülikondadega – tuleb ta toime.

"Kas nad just Valentino moemajast on, ei usu," naerab ta. "Aga presidendi vastuvõtule on siit mindud küll. Ja pulma- või ballikleite nikerdan ma erilise rõõmuga."

Meesteriided talle eriti ei istu. "Ikka naiste satsid, litrid, ka kõige pidulikumad tualetid. Ja ega ma igaühele ei õmblegi. Inimene, kellele ma midagi tegema hakkan, peaks hingama kuidagi minuga sarnast õhku, mind kuidagi inspireerima. Ja mind ja mu maitset usaldama."

Ees terendab pensionipõlv

Merle saab aru naistest, kes ei leia poes müüdava masstoodangu hulgast endale ei kostüümi ega mantlit. "Veerand mu tööpäevast kulub tuttavatele püksisäärte või jakivarrukate lühemaks tegemisele. Ei oska öeldagi, milliste ahvimõõtu mannekeenide järgi need on õmmeldud."

Kas elu on elatud õigesti? Merle on juba niipalju elu näinud, et võib sellise küsimuse endale esitada. "Õigesti? Kust mina tean. Elus on olnud palju valikuid ja kes oskakski öelda, kuidas kõik minna võinuks. Jäänuks ma oma esimeste liistude – füüsika – juurde, kus ma nooruses tõesti kõva käpp olin, paar aastat oma programmiga teistest ette trügisin, koolinoorte olümpiaadidel käisin... Kes teab, kuidas kõik minna võinuks. Vahest oleksin teine Ene Ergma. Või saanuks hoopis muusikuks. Need on kõik vastuseta küsimused."

On paar asja, mida Merle kindlasti ei tee. Ei näpi arvutit – tal polegi seda –, ega ta sellest tuhkagi tea. Alles möödunud nädalal veeti ta peaaegu poolvägisi Stockmanni kaubamajja. Näiteks Viru keskusesse pole ta aga eales saanud. Ta vihkab selliseid kohti.

Ehkki pensionipõlv astub Merlel eest sama kindlalt kui Merle talle järele astub, suhtub naine saabuvasse rahulikult. "Mina

pinsile jääda ei karda, isegi ootan seda aega. Jumal tänatud, et olen jõudnud praeguse töö juurde!

See pakub nii hingele kui ka kätele. Aga ametit, mis konti murraks, ma küll pidada enam ei suudaks. Vanus mängib siiski oma osa

ja tervis pole ka enam see, ehkki raskete aegade stressist, mis

minule annab ainult lisakilosid, olen üle saanud ja normi jõudnud. Seitse kilo võtsin maha ja olemine kohe normis. Pensionil aga loodan ometi tegeleda sellega, mida tõsiselt teha tahan ja kus mind ei oota enam mingid kohustused."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee