Elu

Ingo Normet: Muidugi on pisaraid valus vaadata. Aga on hea, kui inimene saab aru, et tema koht pole teatrikoolis 

Jaanus Kulli, 27. märts 2010, 09:26
 Arno Saar
Kakskümmend aastat on Ingo Normet rühkinud üles Toompeale tulevasi näitlejaid õpetama. Esimesed viis aastat õppejõuna, viimased viisteist kooli juhatajana. Tänavu 1. septembril paneb ta selle ameti maha.

Ja annab teatepulga üle Hendrik Toomperele. Vabatahtlikult. "Olen sellele ametipostile kandideerinud kolm korda ja iga kord valituks osutunud. Nüüd arvasin, et aitab küll. Et las nüüd teised ka töötavad," muigab Normet.

Nabanööri ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooliga ometi läbi ei lõika. Ta jääb edasi õppejõuks. Lisaks kavatseb ta kirjutada raamatuid, lavastada ning üllatus-üllatus – õpetada eneseväljendust ja esinemisoskust paljudele eri valdkondade inimestele, kellest mitmed siinsamas naabermajas Toompea lossis istuvad.

Sinu ema oli tuntud kirjanik ja tõlkija Dagmar Normet, isa helilooja Leo Normet. Kumb sind lapsepõlves rohkem kasvatas, kellelt rohkem mõjutusi said?

Raske öelda. Emaga elasin ma kauem koos. Olin 14aastane, kui vanemad lahutasid ja ma jäin õega ema juurde. Aga geenide kaudu... Tont seda teab. Ilmselt mõlemalt.

Samal teemal

Suri lavastaja Kaarin Raid
29. juuli 2014, 21:20
27. märts 2010, 09:26
27. märts 2010, 09:26

Lõpetasid 1969. aastal Moskva Riikliku Teatriinstituudi (GITIS) lavastaja erialal. Sama kooli oli lõpetanud ka Panso, kes sinu Moskvasse õppima asumise aastatel oli siinse lavakunstikooli eesotsas. Miks sa Panso koolile siiski GITISt eelistasid? Metropol ja tuntumad õppejõud?

Sain üsna varakult aru, et mind huvitab lavastamine. Ja et näitlejat minust ei saa.

Sellega, mida tänapäeval nimetatakse kooliteatriks, hakkasin ma tegelema kuskil VIII–IX klassis. Juhendasin näiteringe nii väiksematele kui ka suurematele. Kuna aga Eestis sel ajal lavastamist õppida ei saanud, oli ainus võimalus Moskva. Sõitsin sinna juba pärast kümnendat klassi, otsisin üles GITISe ja lavastajakateedri juhataja Maria Knebeli. Suvel enne lõpuklassi lugesin hoolega Stanislavskit. Sest konkurss oli suur ja soovitatava kirjanduse loetelu päris mahukas. Kuna Panso õppis GITISes ühel ajal minu õpetaja ja vaimse isa Anatoli Efrosega, siis olen öelnud, et Panso oli minu vaimne onu.

Pärast lõpetamist said suunamise Pärnu Endlasse. Oli ka teisi valikuid?

Ei. Sain suunamise. See oli igati loogiline ja loomulik valik, sest mu tollane pere ja abikaasa Kaarin Raid oli juba Pärnus ees.

Viimased kakskümmend aastat oma elust oled olnud seotud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooliga, viimased viisteist aastat selle juhataja ja professorina. Tunned seda kooli läbi ja lõhki. Sõel lavakooli on väga tihe, sisse saavad kõige andekamad. Miks ometi saavad ühtedest suured näitlejad, teised aga jäävad pingile istuma pärast esimest hooaega?

Ma täpsustaksin – sisse saavad need, kel vastuvõtukomisjoni arvates on kõige rohkem eeldusi näitlejaks saada. Andekus on juba selline asi, mis lisaks eeldustele sisaldab ka sõna "töö". Me testime häält, liikumist, rütmi, lavasarmi, mõtlemise kiirust. Ainuke, mida me testida ei saa, on töötahe, püsivus, võime korrata saavutatut. Seda, mille äratundmine nõuab aega. Lähtume oma intuitsioonist, aastate kogemusest. Me valik on aastatega läinud siiski sedavõrd professionaalseks, et kooli ajal on väga vähe äralangemisi. Mis elu ise ette toob, on iseasi. Mõni on 18aastaselt väga sütitav, nakatav, kirglik, ja juba 25aastaselt kustunud. Ning vastupidi. See, kes põles koolis vesise leegiga, lööb korraga 30aastaselt särinal põlema.

Kui suurt süümepiina tunned, kui sinu arvates väga andekas näitlejakandidaat viimases voorus ukse taha jääb?

Kolmanda vooru valik on alati juuspeen ja õrn asi. Seal on lõplik sõnaõigus sellel, kes kursust vastu võtab. See ongi see, miks meie kooli on lõpetanud aastate jooksul nii erinevad inimesed. On tüpaažid, kes meeldivad ühele, ja on tüpaažid, kes sobivad rohkem teisele. See on paratamatu. Igasugune vastuvõtt on paratamatult subjektiivne. Kuigi komisjon on mitmeliikmeline, teevad lõppotsuse ikkagi kursusejuhendaja ja ka kooli juhataja.

Oled aastate jooksul näinud siin majas peale rõõmupisarate ka kurbusepisaraid, kui sisseastujad seinalt oma nime otsivad. Kuidas sa neid endast läbi lased? Räägitakse, et arst ei saakski oma tööd teha, kui ta teatud määral ei kalestuks. Kuidas on sinuga?

Muidugi on teinekord kurb vaadata. Aga teisest küljest on see jälle hea, kui inimene saab varakult aru, et tema koht on mujal kui teatrikoolis. Kuid on ka neid, kes saavad sisse teisel ja mõned isegi kolmandal katsel.

Paned lähitulevikus lavakoolijuhataja ameti maha. Mida pead oma kõige suuremaks teeneks selles ametis?

Öelda, et ma tulin siia tühja maa peale, oleks äärmiselt vale. Koolil olid oma tugevad traditsioonid. Kindlasti olen ma toonud sisse enam süsteemsust ja korda. Kas või näiteks eksamite korralduses. Koolil on nüüd väga korralik raamatukogu, olen organiseerinud õppehoone renoveerimist ja pööningukorruse väljaehitamist, välissuhteid ja paljut veel. Koos kooli õpetajaskonnaga on väga hea meel, et lõpuks on akadeemia nimes ka sõna "teater". Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Tundub nagu väike asi, aga sisult oluline. Nagu kõikidel õpejõududel, on mul väga hea meel oma õpilastest. Ka järgneva kursuse võtab vastu minu õpilane, Tiit Ojasoo. Heameel on ka asjatundlikest, väga professionaalsetest kolleegidest, sellest, et töö on olnud stabiilne ja nõudnud pidevat energialisa nagu igasugune stabiilsus, nagu keerlev vurr. Et ma olen sisse viinud magistri- ja doktoriõppe.

Olen ilmselt sedavõrd pragmaatiline tüüp, et mul polegi midagi tegemata jäänud. Kõik, mida ma olen osanud tahta, seda olen ma ka teinud. Kui midagi oleks tegemata jäänud, oleksin pidanud veel üheks ametiajaks koolijuhataja ametikohale kandideerima, et ka see tegemata asi ära teha.

Kui raske või kerge südamega sa oma ametiposti üle annad?

Igatahes mitte raske südamega, selleks on õige aeg. Kerge südamega teen ma seda ka sellepärast, et mulle tuleb vääriline vahetus. Konkurss oli igati soliidne ja see, et Hendrik Toompere minu tööd jätkab, on hea.

Sinu kontol on 121 lavastust. Oled sa lavastajana mõnikord tundnud, et jõud ei käi materjalist üle? Mida sel juhul oled teinud? Lased lavastusprotsessil isevoolu teed minna ja tõstad käed üles?

See on väga erinev. Aastate jooksul olen tõesti mõnikord tundnud ka seda, et asi läheb metsa poole. Eks ma olen püüdnud lavastust päästa viimase hetkeni. Aastatega süveneb ju käsitööoskus, ja kui tunned, et mõni näitleja ei vea välja või midagi on valesti, siis kas või rütmidega saad midagi ikka päästa. Et publikul hirmus igav ei hakkaks.

Õnneks viimaste tööde puhul pole seda ette tulnud. Näiteks lavastus "Nii nagu taevas" Ugalas pakkus suurt rahuldust just näitlejatööde poole pealt, sellega, kuidas kogu maja pühendus uuslavastuse väljatoomisele. Viimane töö oli mul "Huntluts" Vanemuises, kus teeb kaasa suurepärane trupp, kes oli valmis lõputult improviseerima, ja on tunda, et ka publikut nakatab näitlejate mängurõõm. Aga eks mõni töö jääb veel aastate tagant kripeldama. Et tegin küll ja hästi sai mõeldud, aga välja ei tulnud. Näiteks Vene Draamateatris Tammsaare "Kuningal on külm".

Kui suurelt ja sügavalt sa rambipalavikku põed?

Ei põe. Sest lavastus saab valmis alles koos publikuga. See on väga huvitav, kuidas siis korraga hakkab näitleja mängima.

Rahvas arvab ikka, et näitlejatel käib viinakurat liiga tihti külas, ning Panso päevikuid lugedes saab sellele vaid kinnitust. Sa olid üheksa aastat Endla peanäitejuht. Tuli ka sinul joomise pärast kedagi lahti lasta?

Tuli küll. Aga nüüd on joomist hoopis vähem. Nõukogude ajal oli mingi minnalaskmismentaliteet, nüüd paneb konkurents asjad paika.

Mida sa lahkuva teatrikoolijuhina arvad sellest, et meil on selge näitlejate ületootmine?

Seda võiks sõnastada selliselt, et näitlejakoolitus on erakordselt kallis. Näiteks emakeeleõpetaja koolitusest Tartus kuus ja pool korda kallim. Kuna meil on väga palju individuaaltunde.

Kui ma ise siin koolis töötan, kuidas ma siis ütlen, et pange naaberkool kinni. Või hakake seal rohkem klubitöötajaid õpetama. See on selge, et natuke palju on neid, kes Eestis näitlejaelukutse saavad. Teisalt jälle anname inimesele võimaluse ennast harida selle õppeprogrammi raames. Mis ta edasi teeb, on tema enda asi.

Räägime ka sinu isiklikust elust. Mäletan Dagmar Normetit kui daami selle sõna kõige paremas tähenduses, daami suure algustähega. Samad sõnad kehtivad ka sinu abikaasa, näitleja ja kirjaniku Tiia Kriisa kohta. Miski Freudi teooria vist väidabki, et mehele on abikaasa valimisel eeskujuks ema.

Eks kõrvalt vaadata ole parem, kui asja sees olles. Aga miks mitte. Ilmselt on Freudil õigus.

Olete elanud koos juba 36 aastat. Teie kui loomeinimeste puhul on see tänapäeval lausa haruldane, mõne arvates isegi vanamoodne saavutus.

Meil pole teineteisega igav hakanud. Kuigi nii pika aja jooksul on igasuguseid asju ette tulnud. Aga igav pole tõesti olnud. Vaevalt et siit keegi armastuse või kooselu retsepti saab, eks igaüks elab nagu elab. Peaasi, et säiliks respekt, et ei tahetaks teineteist ümber kasvatama hakata, et teineteisele antaks õhku.

Mis nüüd edasi? Tõused hommikul üles, tõmbad jalga soojad sussid, istud kirjutuslaua taha ja asud usinalt memuaare kirjutama?

Kas nüüd just soojad sussid... Aga mul on tõesti pooleli raamat näitlejaõppest. Kavas on koostada ja anda eesti keeles välja kogumik oma õpetaja Anatoli Efrose raamatute ja mõtete põhjal. Esialgu jään lavakunstikooli vastutama magistri- ja doktoriõppe eest. Mõned aastad tahaks veel lavastada, aga ma ei ütle, mis töö mind esimesena ees ootab. Ja veel üks asi, mis on huvi ja rõõmu pakkunud: olen juba kümmekond aastat andnud eneseväljenduskunsti tunde inimestele, kes üldse pole seotud teatriga.

Kes on need inimesed?

Kuna ma pole kindel, et need inimesed tahavad selles kontekstis avalikkuse ette ilmuda, võin öelda vaid niipalju, et nende seas on ajakirjanikke, õppejõude, ärimehi, aga ka parlamendiliikmeid.

Sa õpetad neile eneseväljendusoskust?

Jah. Kõnelemist, auditooriumi ja kaamera ees olemist. Käitumist läbirääkimistel.

Kui suur see auditoorium Eestis on?

Ma ei ole niimoodi kokku arvutanud. Sadakond.

Ei saa jätta küsimata, et kui ma tuleksin Ingo Normeti juurde oma väga viletsat esinemisoskust lihvima, palju see mulle siis maksma läheks?

(Naerab?) Mis sa nüüd arvad, et ma ütlen.

Kui sinust poleks saanud lavastajat ja teatripedagoogi, kellena või mis alal sa siis leiba teeniksid?

Raske öelda. Lapsepõlves meeldis mulle omavahel igasuguseid traate ühendada ja konstruktoritest igasuguseid asju ehitada. Taskulambi patareist vedada traate ja süüdata mingeid lampe. Seda võib võtta kui soovi saada valguskunstnikuks.

Mida tähendab sulle rahvusvaheline teatripäev?

Teatrirahvale on see tavaline tööpäev, aga üle ilma mõtlevad näitlejad sel päeval kolleegide peale kogu maailmas.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee