Eesti uudised

Ajalugu kordub: ka 1938. aastal sumatas Poola lendur Ülemiste järve (30)

Lauri Birkan, 20. märts 2010 08:57
HAIGEVOODIS: Rängas õnnetuses selgroogu vigastanud Olenski pidi pikka aega Tallinna sõjaväehaiglas lamama, saades selle ajaga elupäästja Ants Saarega (vasakul) lausa sõbraks.Foto: Uus Eesti Erakogu
72 aastat tagasi kukkus ühemootorilise RWD lennukiga Ülemiste järve Varssavi Aeroklubi liige Zbigniew Olenski. Poolaka uppumissurmast päästnud Ants Saar pääses preemiaks mainekasse lennukooli, kus temast sai rekordlendur.

Neljapäeval Ülemiste järve jääle hädamaandunud Poola lennuk AN-26 polnud sugugi esimene tolle riigi lennumasin, mida mingi seletamatu vägi Tallinna joogiveereservuaari poole tõmbas.

Samal teemal

1938. aasta 6. septembril juhtus samas paigas õnnelik õnnetus, millest kasvas välja eestlase Ants Saare muinasjutuline tähelend. Tol päeval demonstreerisid Poola lendurid Tallinnas suurele publikule oma lennukite võimeid. Paraku ei läinud vigurlend plaanipäraselt, sest Varssavi Aeroklubi liige Zbigniew Olenski sumatas kella 18 paiku oma RWD-tüüpi lennukiga järve.

Ajaleht Uus Eesti kirjutas järgmise päeva esiküljeartiklis, kuidas vilunud lendur Olenski oli vaevalt 100 meetri kõrgusel tervelt 15 minutit sooritanud kaelamurdvaid pöördeid, sõlmi ja pikeerimisi, kui ta ühtäkki lennuki pöörisesse viis ning see noolekiirusel järve langes. Lennuk kukkus vette mõnekümne meetri kaugusel Ülemiste lennusadama hoonest ja järve Tartu maantee poolsest kaldast, paisates üles suure veesamba ning jäädes veele ulpima. Lendurit polnud aga näha.

Sanitar Saar tõi lenduri kaldale

"Samal ajal hüppas vette kümmekond meie aeroklubilast ja teisi lähedalolnuid ning tõttas osalt ujudes, osalt sumades rinnuni ulatuvas vees õnnetuskohale," kirjutab leht. "Lendur asetati järve kaasa viidud suurele uksele. Esimeste appijõudnute seas oli ka purilendur Ants Saar, kes elukutselt sanitar. Tema hoolitses, et vigastatu päästmine sünniks võimalikult ettevaatlikult. Kantud lennusadama juures kaldale, tehti vigastatule, kellel otsa ees suur haav, kiiresti side, ta tõsteti kanderaamile ning toimetati sõjaväe keskhaiglasse." Ilmselt sai lendur rängalt põrutada, sest ei mäletanud ka päev hiljem õnnetusest midagi.

Oma lendurielu pöördepunktist rääkis Saar laiemale avalikkusele alles 1963. aasta veebruari Spordilehes ilmunud järjejutus "Lenduri mälestusi".

Elupäästjale 10 krooni trahvi

Saar meenutab, et ta pidi just sel päeval olema haiglas tööl. Mõtted lennupäevast muutnud ta aga niivõrd rahutuks, et isegi haiget opereeriv kirurg seda märkas.

Arst lubaski lenduripisikuga Saare erandkorras varem töölt ära.

Saar kihutaski mootorrattaga lennuetendust vaatama. "Raudtee ülesõidukohal märkasin, et lennuk, mis sooritas Ülemiste järve kohal lende, oli läinud pöörisesse ning langes oma telje ümber keereldes allapoole." Et lennuk oli juba üsna madalal, oli Saarele selge, et lendur ei suuda enam pöörisest väljuda. Ja järgmisel silmapilgul kukkuski lennuk järve.

"Kihutasin kohale ja mõne silmapilgu pärast ujusin juba lennuki poole. Lennuk oli kandepindadeni vee all. Lenduril ulatus vesi üle pea. Ühe ropsuga vabastasin rihmad, millega lendur istme külge kinnitatud ja upitasin ta poole kehani veest välja. Narkoosijale tuttav võte aitas – lendur hakkas ahnelt õhku ahmima. Ta oli uppumissurmast päästetud," meenutas Saar.

"Kukkumisel oli ta saanud selgroovigastuse ja pidi hulgaks ajaks voodisse jääma. Lenduri sõnade järgi oli õnnetuse peasüüdlane ta ise, sest ta polnud harjunud veepinna kohal lennuki kõrgust hindama."

Kuid sellega polnud lugu kaugeltki lõppenud.

"Järgmisel päeval kutsuti mind Tartu maanteele politseijaoskonda, kus ulatati trahvikviitung 10 krooni peale eilse kiire mootorrattasõidu "mälestuseks", nagu politseinik muiates tähendas. "Iga lõbu maksab raha!" urisesin vihaselt ja ladusin summa lauale," muljetas Saar.

Elupäästja käis Olenskit tihti haiglas vaatamas ning lennupisikuga mehed said lausa sõpradeks. Olenski sai teada Saare südamesoovid ja mõtted, mis tiirlesid ikka purilennunduse ümber ning mehe silmanurkadesse tekkinud mõistev naeratus. "Haiglast lahkudes surus ta mu kätt ja rääkis, et meie nii eriskummaliselt alanud tutvus jääb püsima," mäletas Saar.

Kutse lennukooli võttis sõnatuks

Saar oli lennuõnnetuse juba peaaegu unustanud, kui ta sai 1939. aasta jaanuaris Varssavi Aeroklubilt kirja, milles teda tänati klubiliikme elu päästmise eest. "Samas saadetises oli brošüüre, mis tutvustasid Poola lennukoole. Ühtlasi paluti vastu võtta aeroklubi ettepanek valida üks neist, kus mulle võimaldatakse tasuta väljaõpe koos ülalpidamise ja sõidukulu tasumisega," kirjutab purilendur uskumatu pakkumise kohta mälestusloos. Kuid siis meenus talle Olenski mõistatuslik naeratus hüvastijätul. "Pikemalt mõtlemata otsustasin pakkumise vastu võtta."

1995. aastal manala teele läinud Saar oli esimene meie purilendur, kellele rahvusvaheline lennuföderatsioon andis D-klassi hõbemärgi.

Hilisema elu Nõmmel veetnud mees oli tuntud ka andeka leiutajana, kelle Harku tänava kodu kubises kõikvõimalikest riistapuudest, millest räägiti ka ringhäälingu-uudistes.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee