Elu

Mihkel Raud: vaid surmale määratud karakterid mõtlesin halastusest välja (19)

Rando Tooming, 15. märts 2010, 07:02
Laibakotid masskasutusse: «Kus on terroristid, seal on surm. Palju surma,» ütleb kirjanik Mihkel Raud Kopli liinidel demonstratiivselt bodybagi ehk laibakotti pugedes. Sealsamas Tallinna mereäärses getos elab romaanis «Sinine on sinu taevas» ka teose üks peategelasi, salapärane sakslanna Ulrike.  Tairo Lutter
Poolteist aastat tagasi oma autobiograafilise teosega "Musta pori näkku" ülivõimsalt Eesti kirjanduslukku sisenenud Mihkel Raua (41) uus põnevusromaan "Sinine on sinu taevas" sisaldab lugeja jaoks vähemalt sama palju võnkeid, pöördeid ja ootamatusi kui mõni Quentin Tarantino juba klassikaks saanud film.

Laipu loendatakse raamatus sõna otseses mõttes sadade kaupa. Terrorismi kohalolust väikeses Eestis pole siinsed inimesed harjunud lihtsalt mõtlema, see ei mahu meile veel pähe.

Teosest leiab selget äratundmisrõõmu igaüks, kes on Eesti elu viimastel aastatel veidigi lähemalt nuusutanud ja eestlasi tundma õppinud – väga paljud praegused poliit- ja majanduselu võtmetegelased eksisteerivad romaanis oma nime all. Halastusest on vaid võikasse surma määratud karakterid välja mõeldud, tunnistab kirjanik, kellele raamatu idee tuli pähe juba 2005. aastal. Vahepeal hakkas Raud eneselegi ootamatult kirjutama oma esikteost "Musta pori näkku" ning romaani idee võis nii-öelda rahulikult edasi küpseda.

Mihkel, su esimest ilukirjanduslikku romaani lugedes võib jääda mulje, et vihkad Eesti valitsust täiel rinnal?

Küsimus ei ole Eesti valitsuses. Väga võimalik, et praegu paremat ei saakski. Küsimus on valitsuses kui institutsioonis, inimeste vabadusi piiravas kontrollorganis, seltskonnas inimestes, kes mingile arusaamatule mandaadile viidates ülejäänud inimeste raha ära võtab ning omavahel laiali jagab. Mulle ei pruugi meeldida see, mis Eestis toimub. Võin mitte olla nõus suundadega, mille Eesti on võtnud ning milliseks ta on arenemas. Kuid selgelt veel vähem meeldiks mulle mingi taoline asjade lahendus, millest ma kirjutasin.

Raamat on ometi väga kriitiline?

Absoluutselt, kahtlemata on. See on see, kuidas ma kirjutan. Aga minu rahulolematus valitsuse võetud suundadega ei tähenda, et selle riigiga automaatselt sõjajalal oleksin. Ütleme siis nii, et ma ei ole nii rahulolematu kui mu raamatu tegelased. Minu probleemid ei ole nii suured. Ehkki minategelasest käib teatav rahulolematus ikkagi läbi.

Minategelane sa seega ise ei ole?

Ei, ehkki kohati leidub tal minuga sarnaseid jooni. Ma ise jagan võib-olla rohkem isegi teise peategelase, sakslanna Ulrikese seisukohti. Kirjutades avastasin, et suudan tegelikult mitmeid tegelasi üsna hästi mõista, ehkki enamik neist on päris parajad küünikud, värdjad ja kaabakad. Ülearu sümpaatne pole neist keegi, kui paar-kolm tükki välja arvata. Kuid kõigi loogikas ja mõtlemises näib leiduvat mingi uba. Seda enam, et need ebameeldivad ja üle vindi käivad tüübid on kusagil maailmas kogu aeg reaalselt täiesti olemas. USAs, Rootsis, Austrias, ka Eestis.

Ulrikese nime on kandnud üks reaalselt elanud Saksa terroristki, kellele ka hiljem täitsa otsesõnu viitad?

Mulle tundus see väljastpoolt tulnud tegelane korraldajana põnevam ja müstilisem. Päriselt ei tulegi ju välja, kes ta selline on ja mis asja ta siin ajab. Mulle taoline salapära meeldib. Ta on natuke ebamäärane. Selline poolhull ja nagu me aru saame, on sel Ulrikesel ka teatav kogemustepagas. Ta on sarnast jama ilmselt ka kusagil varem korraldanud. Mul on ta teatava elustiili maaletooja, ehkki tüübid, kellega koos ta neid asju ajab, tunduvad parajate juhmardite ja tainapeadena.

Kes aga päriselt eksisteerinud Ulrike Meinhofi kohta lugeda tahab, leiab selleks internetistki võimalusi laialdaselt.

Aga see eurovolinik, keda uusaastaööl tappa kavatsetakse, on ikka Siim Kallas?

Mingis esialgses variandis ta isegi oli selle nimega, kuid loomulikult oleksin ma pidanud Kallase käest tema nime sellises kontekstis kasutades luba küsima ja talle enne avaldamist käsikirja lugeda saatma. Prototüübina, jah, tunnistan: on küll.

Ega see ometi juhus ei olnud, et sa ise tänavu presidendi vastuvõtule minemata jätsid?

(Muheleb) Seekord viibisin tõepoolest reisil. Aga just seetõttu, et ma asja ise varem oma silmaga näinud olen, sain kirjutada reaalselt teostatavatest võimalustest.

Kas sa sellele ei ole mõelnud, et kui Eestis peaks raamatus kirjeldatud sündmused tulevikus aset leidma, hakatakse sulle igal juhul näpuga näitama ja süüdistama?

Olen mõelnud muidugi. Aga esiteks olen ma 99,9 protsenti kindel, et midagi sellist ei juhtu, kuna eestlane on natuurilt niisugusteks asjadeks liiga tuim. Võimalus, et mõni sõge vennike hakkab kunstiteost kopeerima, eksisteerib muidugi alati. Juhtus ju midagi sarnast ka Oliver Stone´i filmi "Natural Born Killers" puhul.

Mis ma oskan vastata – selleks, et midagi plahvatama panna, pole tarvis üldse raamatuid lugeda. Mässu manuaal pole "Sinine..." kindlasti. Ei ole suhtumist, et oo kui lahe, teeme ära. Ei ole lahe.

Kas sisule tuli kasuks, et sa ei jõudnud teost valmis enne 2007. aasta pronksiööd?

Mõnes mõttes jah, sest enne pronksiööd oleks kogu see lugu tundunud täielik utoopia. Nüüd on meil vähemalt midagi igapäevast letargiat raputavat juhtunud. Maailmamastaabis küll poolkõva ja mannetut, aga meile endile muidugi väga šokeerivat.

Miks sa (kirjanduslikus mõttes) sellise hulga inimesi teise ilma saadad?

Möönan, et bodycount (laibaloend) on üsna muljetavaldav. Võib isegi sassi minna. Juba esimeses peatükis sureb kaks inimest ja räägitakse ühest, kes on juba surnud. Kuid sellised lood on laipadeta ebausutavad. Kus on terroristid, seal on surm. Palju surma.

Absoluutselt, see on üks reaalne võimalus, kui sündmused peaksid meie riigis arenema nii, nagu raamatus läheb. Seda on maailmas varemgi juhtunud, et riik on ripakil ja mõni selline vend korjab ta õigel ajal lihtsalt üles. Põhimõtteliselt tegi Hitler omal ajal Saksamaal ju täpselt sama – korjas riigi vupsti üles.

Kuna kirjutad nüüdisajast, oled mõningatele instantsidele ja isikutele kõvasti reklaami teinud. Mõnedele, nagu laevafirma Tallink juhatuse liikmetele, ehk ka antireklaami.

Siin on kaks teed. Sa kas mõtled kõik välja või kõnnid seda rada, mida mööda mina läksin. Ehk niisugune jõhker realism, kus asjad on sellised, nagu nad päriselt on. "Pori" puhul oleks ma võinud ju ka mingi fiktiivse olustiku välja mõelda, nagu tehti kaheksakümnendatel Teet Kallase kirjutatud stsenaariumis filmile "Šlaager". Ma ise ei nimetaks päris asjadest ja isikutest kirjutamist reklaamiks. (Muigab) Vaevalt, et Õhtulehe tellijate hulk selle peale kahekordistub, kuna teid minu raamatus mitu korda nimetatakse. Aga ei saa salata, et paljudel kaan-te vahele jõudnud ettevõtetel ja inimestel on meie praeguses elus suur ja oluline osa. Mulle tundus, et see groteskne ja ootamatute pööretega lugu oleks parem tuua siiasamasse, igapäevaelule võimalikult lähedale. 15 aasta pärast on seda ehk ka ajaloolises mõttes kellelgi huvitav lugeda.

"Sinine on sinu taevas" on lugejale heas mõttes ootamatustest kubisev raamat. Millisena sa ise seda tagantjärele, juba kaante vahele köidetuna vaatad?

Mitmed pöörded sisus olid ka minu kui autori jaoks täiesti ootamatud. Äkki hakkas raamat end kirjutama hoopis teistmoodi, kui olin mõelnud. Seda üllatavamad on need pöörded ilmselt lugeja jaoks, kui need juba mulle üllatuse valmistasid. Aga eks see ole nii ka sellepärast, et kõik mu tegelased omakorda kõigile teistele tegelastele kolme-neljakordset häma ajavad.

Kirjutades liinid sassi ei kippunud minema?

Tead, ma enam-vähem joonistasin need skeemid paberi peal endale lahti, et selge pilt oleks. Sellest tulenevalt julgen väita, et räigeid loogikavigu ei tohiks raamatus olla. Küll leidub kohti, milles selgusele jõudmiseks pead võib-olla lehekülgedes tagasi minema ja mõne koha üle lugema. Mul oli korra lausa idee jagada kogenud krimkalugejatele teosed, et las otsivad võimalikud "augud" üles, aga siis mõtlesin, et stopp, nii lolliks ei saa ka minna (naerab). Ma ikka jaurasin sellega päris intensiivselt. Lõpp muutus ka viimasel hetkel, kuna tundus, et saab jääda vaid üks, täiesti jabur, absurdne grande finale. Sel teosel on muuseas kolm-neli erinevat lõppu olnud.

Raamatu toimetajaks on mõnevõrra ootamatult su abikaasa Pärle Sepping-Raud.

Pärle tegi seda tööd väga kihvtilt. Umbes viiendik käsikirjast lendas minema – isegi üks terve peatükk – ja raamat sai palju tihedam. Oma toimetajaga koos elades on väga hea töötada. Kuigi tuleb ette kirglikke vaidlusi, isegi teineteise peale karjumisi, saad kirjutajana see-eest kogu aeg väärtuslikku tagasisidet ja ei teki mõttetut ballasti. Põnevusromaani puhul on toimetaja töö ülioluline. Olen väga õnnelik, et seda tegi mu abikaasa. Võrreldes "Poriga", on uus raamat minu enda arust puht kirjanduslikult palju parem ja kompaktsem. Tegelikult on Pärle saanud ülikoolis korraliku humanitaarhariduse, toimetanud mõned raamatud, tegutsenud tõlkijana ja eeltoimetamisega tegeles ta juba mu esimese raamatu juures.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee