Kommentaar

Kes kelle ümber tiirleb?  (15)

Tiit Made, 20. augusti klubi liige , 12. märts 2010, 07:01
Eesti Kongressi kokkutulemise 20. aastapäevaga on kerkinud üles ka astronoomilised teemad. Päikest pannakse ümber Maa tiirlema, kusjuures valgusandja ja soojendaja rollis oleks nagu Eesti Kongress. Maa oleks nagu iseseisvuse taastanud Ülemnõukogu.

Neist põnevatest aegadest on ümber saanud juba 20 aastat, ehk peaaegu sama palju kui esimene Eesti Vabariik sai iseseisvust nautida. Aega on möödunud piisavalt, et asju oma õigete nimedega nimetada ja pooside sissevõtmisest loobuda. Teen seda punktide kaupa, võttes endale vastava õiguse seetõttu, et olin neil aegadel otse keset sündmusi ega vaadanud kaugelt nagu nii mõnigi tänapäeva analüütik.

Gorba paadi kõigutajad

Esiteks. Muinsuskaitse liikumisel oli oma kindel ja arvestatav koht laulva revolutsiooni protsessis. Muinsuskaitsjad oleksid hoidnud meelsasti Rahvarinde poole, kuid tollane Rahvarinde kael Marju Lauristini näol, kes ambitsioonikate meeste päid keeras, ei pidanud seda vajalikuks, sest muinsuskaitsjad tõid välja sinimustvalge ja rääkisid kõva häälega iseseisvuse taastamisest. Nii tehtigi muinsuskaitsjatest opositsioon, keda Eesti Kongressi ideoloogia ülesehitamisel ära kasutati.

Teiseks. Eesti pagulaspoliitikud tunnetasid, et nende tiivad Eesti iseseisvuse konkreetsel taastamisel ei kanna ja nad jäävad statisti rolli. Kuna ka George Bush seeniori administratsioon ei soovinud, et Balti riigid Gorbatšovi paati kõigutavad, siis tekkis omamoodi partnerlus, mida ei tahaks oma õige nimega nimetada. Oli vaja luua Rahvarindele opositsioon, mis iseseisvuse suunas liikumist takistab või seda vähemalt pidurdada püüab. Raha kokku hoidmata käivitatigi Eesti Kongressi kokkukutsumise protsess, mis aitas rahva ühtekuuluvustunnet lõhestada.

Kolmandaks. Inimesed, kellest said Eesti Komitee liidrid Tunne Kelami juhtimisel, hoidusid keerulistel aastatel valguse kätte tulemast ja suud lahti tegemast. Kui fosforiidisõdijad, muinsuskaitse, Rahvarinne, ERSP, rohelised ja töökollektiivide inimesed olid musta töö ära teinud ning oli selge, et päid ei kuku, tulid nad keldritest välja ja asusid pagulaseestlaste toel opositsiooni looma.

Kartus kaotada

Neljandaks. Eesti Kongressi ideoloogidel oli tormakalt kiire. Nad mõistsid, et Toompeal Ülemnõukogu taastab iseseisvuse, sest muud võimalust polnud. Oma märk oli enne vaja maha saada, kui igati legitiimne ja rahvusvaheliselt ainuaktsepteeritud Ülemnõukogu hakkab asju korraldama. Komiteelased poleks suutnud konkureerida tollal poliitikas ilma teinud inimestega ei NSV Liidu rahvasaadikute kongressi ega ka Ülemnõukogu liikmete valimistel. Seetõttu oli ainsaks võimaluseks näidata, et neid valimisi ignoreeritakse.

Viiendaks. Lehvivad lipud, isamaalikud loosungid, harkisjalu seisvad turvamehed, lippude saali sisse ja väljakandmised, hümnilaulmised, püstitõusmised, lillekujundused jne – see kõik avaldas Eesti Kongressi puhul muljet ja jäi meelde, et tegemist on millegi väga olulisega. Rõhutati, et nüüd kohe taastatakse Eesti iseseisvus. Eesti Kongressi kokkukutsumine Estonia kontserdisaalis oli hästi lavastatud. Väliseestlastest sponsorid olid olnud korralikud investorid. Neile olid varutud personaalsed kohad esimestes ridades. Ka Rahvarinde üritused olid sama hästi lavastatud, kuid need olid esimesed omataolised ja osa said neist võtta kõik, kes tahtsid.

Kuuendaks. Rahvarinde ideoloogidel oli tõesti kavatsus võtta Eesti Komitee komplekteerimisel jäme ots enda kätte, kuid sellest jäi napilt puudu. Rahvarindelased said Eesti Komitees piisavalt kohti, et see institutsioon kiiresti vaikivasse olekusse suunata.

Kuu kõrvalroll

Seitsmendaks. 1991. aasta augustis oli Eesti Komitee tegevus varjusurmas ning tema liidrid ei mänginud Eesti poliitilises elus määravat rolli. Viimases ahastuses, et rong läheb ilma nendeta, otsiti Ülemnõukogu poolt partnereid, kes neile käe ulataksid. Nugis ja Savisaar ei tulnud kõne alla. Kuid Arnold Rüütel, kellele oli teatud põhjustel eriti vaja rahvusvärvide tuge, aitas oma tungiva nõudmisega Eesti Komitee liikmed Toompeale iseseisvuse taastamise dokumente ette valmistama. Sealgi püüdsid nad pidurdada, kuidas suutsid, kuid taasiseseisvus sai välja kuulutatud.

Kaheksandaks. On väidetud, et Rahvarinne kontrollis Ülemnõukogu. Kui ta seda tegi, siis miks ei valitud Ülemnõukogu esimeheks Rahvarinde kandidaat Marju Lauristin, vaid selleks sai Ülo Nugis? Rahvarinne ei suutnud tagada ka Savisaarele peaministriks jäämist. Pole see konkreetne iseseisvuse väljakuulutamine 20. augustil kaugeltki Rahvarinde teene, ehkki tema liikmetest saadikutel oli pärast suuri kahtlusi ainuõige võimalus vajutada rohelisele nupule. Nagu ka Illar Hallaste juhitud Eesti Komitee väikesele rühmale.

Astronoomia postulaate aluseks võttes ja paralleele tõmmates ütleksin, et Päike oli ja on eesti rahvas oma vabadustahtega. Maa rollis oli 20 aastat tagasi Ülemnõukogu. Kuu kõrvalrolli võis tõesti täita Eesti Kongressi komplekteeritud Eesti Komitee, kes selle eest võiks ka Oscari saada.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee