Kommentaar

Tööpuudus poliitilises võitluses  (10)

Tiit Made, 20. augusti klubi liige , 2. märts 2010, 07:07
Riigikogu kahepäevana tööpuuduse arutamine riiklikult tähtsa küsimusena oli mõttevahetuseks ja rahvaasemike tööaja sisustamiseks vajalik ettevõtmine. Probleemi leevendamisele aga ei aidanud see arutelu mingilgi moel kaasa. Teate küll seda lugu, kus kukk ajab kana taga ega saa teda kätte. Loobub siis jooksmisest ja teatab, et sooja sai ikkagi. Toompealgi aeti probleemi taga, kätte ei saadud, aga soojatunne tuli nahavahele.

Riigikogu valimised ei ole enam teab mis kaugel ning aina paisuv tööpuudus on opositsiooni käes suurepärane kaigas valitsuse tümitamiseks. Seda tehakse mõnuga ja kuratlikult teeseldud näoga. Üks läbimõtlemata soovitus, mida teha, ajab teist taga.

Töötud toovad euro

Valitsus ei loovat uusi töökohti. Hästi pealeminev süüdistus, kuid valitsused ei ole uute töökohtade loojad. Seda teevad ettevõtjad, kui on soodus majanduskonjunktuur. Kui tooted ja teenused kaubaks ei lähe, pole mõtet inimesi tööl hoida, veel vähem uusi töökohti luua. Valitsus ei ole ettevõtja ega lisaväärtuse looja. Tema ülesandeks on kujundada ettevõtjatele soodus tegutsemiskliima. Riigivõim on niipalju tööandja, kui vajab riigiametnikke, kes aga ei loo ega ole ühiskonna heaolule materiaalselt kasulikud. Teoreetiliselt muidugi valitsus saaks luua uusi töökohti riigivalitsemise süsteemis, kuid see on maksumaksja raha halb investeerimine.

Valitsust on süüdistatud, et ta pole suurt midagi teinud tööpuuduse kasvu peatamiseks. Selles süüdistuses on omajagu tõtt, aga valimiseelse võitluse kontekstis rohkem soovi mitte näha tõsiasju, mis pole opositsioonile kasulikud. Europalavik ei ole tulnud kasuks tööpuudusega tegelemisele. Peaminister võinuks ausalt mõnel oma paljudest pressikonverentsidest öelda, et meil on prioriteediks euro ja selle saamise tahtmine ei lähe hästi kokku võimaluste otsimisega tööturu probleemide leevendamiseks. Euro saamise nimel oleme sunnitud, võiks peaminister öelda, tõstma makse, mida majandusliku surutise tingimustes ei tehta. Oleme olnud sunnitud piirama tarbimist, et hinnad ei tõuseks, ja selles on meid aidanud madala ostuvõimega töötud.

Seda, et euro tulek paneb majanduselu pulbitsema, on peaminister korduvalt öelnud. Veel võiks peaminister otse öelda, et valitsus on sunnitud euro saamise huvides kärpima riigieelarve kulusid, mistõttu pole meil raha lisaväärtust loovateks hädaabitöödeks, mida riigid majanduskriisi tingimustes teevad. Muidugi Tallinna–Tartu maanteed töötuid ehitama panna ei saa, ka suuri energeetilisi komplekse, nagu oma ajal USAs majanduskriisi ajal rajati, ei jaksa samuti ehitada. Kuid edaspidi tasuks näiteks võtta tõsiselt ettevõtjate soovitust, et töötutele makstava abiraha baasil võiks küll, kui lumi vähegi sulama hakkab, saata töötuid meie räämas riigimetsi koristama ja niimoodi küttepuid ja hagu varuma, mis oleks lisaväärtuse loomine. Metsas pole oluline ka riigikeele oskus.

Peaminister on kiitnud iseennast ja valitsust (kes siis teine kiidab) selle eest, et pole võetud uusi laene, et saadud kallist raha selle jätkusuutlikkust eirates välja jagada. See on olnud tark tegu. Kuid peaminister võiks oma meeskonda kiita ka selle eest, et pole antud märgtavalt järele üldsuse survele vähendada oluliselt riigiametnike arvukust, sest see samm suurendanuks veelgi töötute armeed. Parem on taluda nõukogudeaegset kommet, et ühe vajaliku töö teevad ära kaks inimest. Seetõttu pole ilus väita, et valitsus pole tööturu reguleerimiseks tegutsenud.

Kuulates opositsiooni ideoloogide argumente, jääb mulje, et majanduselu tundmise poolelt on nende näol tegemist täielike äpudega.

Improvisatsiooni-majanduse viljad

Võtame parima näite, mis meil on – opositsiooni lipulaeva Tallinna linna, mille juhid enne kohalikke valimisi kuulutasid, et riik võib küll olla kriisis, kuid pealinn mitte. Nad olid kuulnud, et kriisi tingimustes korraldatakse hädaabitöid, mida Toompea kuulnud polnud. Tallinna linnapea pani tuhanded töötud lauluväljakule sabasse ja andis neile kätte ankeedid, et saaks valida mõnisada reisisaatjat ja kalmistuvahti. Eriti vajavad valvamist lume alla mattunud kalmistud. Toompeale ärategemise nimel sõidutatakse õnnetuid helerohelistes vestides reisisaatjaid püstijalu seistes linna bussides-trollides.

Kuid labidat neile kätte anda ei taheta, et linna lumekoristamisel lisaväärtust luues automõlkimisi ära hoida. Kes teab, võib-olla on selle taga kokkulepe autoparandajatega, et nendel ikka tööd oleks? Tegelikult tuleb küll Tallinna linnapeale kaasa tunda, et tema enda tarmukuse, organiseerimise ja propagandategemise innu juures ümbritseb teda nii kasinate võimetega ajutrust, kelle teadmised üksnes reisisaatjaid ja kalmistuvahte välja mõtlevad ja lumevallide lubatud 70sentimeetrist kõrgust kontrollida suudavad.

Tööpuuduse suurenemise või vähenemise taga on raudselt toimivad majandusseadused. Aga ka Laari ja Vähi valitsemise ajal paika pandud kombed, mis nüüd oma mentaliteedi «protsente» kannavad. Esimene juurutas platsi puhastamise korra, teine lähtus põhimõttest, et mis ripakil, see ära. Ratsionaalse majandusstruktuuri ja tööturu ettevalmistamisega kumbki ei tegelnud. Lasti kujuneda improvisatsioonimajandusel, mille viljad on nüüd käes. Polegi ettekujutust, kuidas edasi minna.

Tööpuudus aga hakkab vähenema, kui ettevõtja poolt loodavad tooted hakkavad taas kaubaks minema ning Euroopa majandusruumis hakkab raha ringlema. Märgid selleks on juba olemas. See tähendab, et halvad ajad elatakse ka seekord üle ning valitsejad võivad lasta asjadel jälle mõnda aega omasoodu areneda. Kriiside ajal struktureeritakse majandust ümber, kuid selle jaoks on meie valitsuse käed ilmselgelt lühikesevõitu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee