EHITUSPLATS: Koidula piirijaama ehitusplatsi kogupikkus on 10 kilomeetrit. Pildil tulevane jaamahoone. Foto: IGOR TARO
Igor Taro 27. jaanuar 2010 07:02
Kui Loode-Venemaalt üle Peipsi Eesti kagunurka Setumaale jõudnud krõbe ilm külarahva taredesse ja koerad kuutidesse ajas, jätkas sajandiehitus piiri ääres Koidulas kerkimist.

«Noh, tahad näha, kuidas Siberi pakasega piirijaama ehitatakse, sellise külmaga nagu BAMi? Sul on selleks sobiv müts!» hüüab Koidula projekti direktor Urmas Leinfeld diiselmootorite põrina saatel tervituseks. Masinad ootavad ehituse staabi soojakutesse varjunud mehi, sest nendel, kel «Vene jahi eripära» filmist tuntud Kuzmitši karvamütsi pole, külmuksid auto soojenemist oodates kõrvad peast. Hommikul võis siinkandis kraadiklaasilt lugeda –28.

Mainitud BAM ehk Baikali–Amuri raudtee oli Nõukogude Liidu sajandiehitus, Eestis aga on sajandiobjektiks Koidula raudteepiirijaam. Kokku investeeritakse sellesse miljard Eesti krooni, millest ligi 300 miljonit on maksumaksja raha. See on kõige kulukam tõend, et Irboska-tagune Tartu rahu aegne Vene piir on tänapäeva Eesti jaoks ajalugu.

Vundament kasvuhoones

2005. aastal Eesti-Vene uute piirilepingute allakirjutamisega lõplikult loovutatud Petserile sai Koidula jaama ehitusest üks lisatööandja ses linnas elavatele Eesti kodanikele. Euroopale saab sellest üks lisaaken Aasiasse.

Koidula piirjaama ehitusplats on veninud umbes 10 kilomeetri pikkuseks. Algab see Piusa raudtee-piirisilla juures, millest teisel pool on juba Petseri jaam, ja lõpeb Tartu–Petseri uue raudteeharu ühenduskohaga kilomeetrite kaugusel tegelikust jaamahoonest. Seni on Tartu–Petseri ja Valga–Petseri harud saanud kokku Petseri jaamas. Muudatuse mõte on tuua ühenduskoht Koidulasse.

Suvel valmiva jaamahoone paigas käib neil päevil kibe vundamendivalamine. Kuigi ilm on kella üheteistkümneks varahommikusega võrreldes soojemaks läinud, ei kipu ehitajate soojaku välitermomeeter 20 külmapügalast vähem näitama.

«Külm on,» kostab Kogeri & Partnerite objektijuht Endo Einasmaa pakkumise peale näidata, kuidas käib betoonivalamine arktilistes oludes.

«Tehnoloogia näeb välja justkui metroo ehitusel,» märgib Urmas Leinfeld. Ehitajad on püstitanud vundamendi kohale kitsad telgid, mille ümber seisab kümneid punaseid gaasiballoone. Neis auravates, koormakatetest ja laudadest kokkuklopsitud jurtades uhavad ööpäev läbi kümned gaasipõletid ja kivistub tulevase jaamahoone vundament.

«Peame saavutama vähemalt 50protsendilise tugevuse,» märgib Einasmaa, jalaga vundamenti proovides. Kannab küll.

Kraadiklaas kilehallis näitab +12. Koos seinu läbiva päikesepaiste ning laest tilkuva kondensaadiga meenutab see kevadist kasvuhoonet. Betoonmüüri asemel võiks olla peenar ja laest alla rippuda kurgid.

«Eestlased on Siberis ju hakkama saanud küll. Võime ka Siberi oludes ehitada,» märgib Einasmaa.

Vahemere-äärse kliima loomine kileseinaga eraldatud Siberi-tingimustesse läheb ehitajale maksma sadu, kui mitte tuhandeid gaasiballoone.

Seal, kus vundament kivistunud ja kilejurta ära koristatud, seisavad püsti jaamahoone esimesed seinad. Projekti järgi peaksid sinna tulema piirivalve tulevased bürooruumid. Seinapaneelid on nii külma- kui läbimurdekindlad – 160millimeetrist soojustuskihti ümbritseb mõlemalt poolt raudbetoon. Kahe aasta eest mühises selle koha peal veel männimets.

Liigutame mägesid

«Ülemöödunud kevadel istutasime looduskaitsjatega kaitsealuseid taimi ümber samasugustele päikeselistele nõlvadele,» räägib Urmas Leinfeld, kes džiibiga piki tehisnõlva sõidab. «Kõige rohkem võsu-liivsibulaid, aga samuti said endale uue kodu harilikud karukellad, palu-karukellad. Orava tuletõrjekomando mehed aitasid kasta. Tundub, et enamik taimedest läks uues kohas, Piusa karjääri nõlvadel, hästi kasvama.»

Piirijaama ehituseks tuli ringi vedada 1,8 miljonit kuupmeetrit pinnast. Kõigepealt tekitada Kolodavitsa külasse viiva tee taga kõrgunud mäe asemele 18 meetri sügavune org, kuhu asetub uus raudteeharu. Osa pinnast läks raudteejaama aluseks, osa tühermaale veetud küngastest kulub ehk ära väikeste suusakeskuste rajamiseks.

Varem kitsukese raudteesilla all voolanud Piiroja vuliseb nüüd kolmemeetrise läbimõõdu ja ligi 100 meetrit pika truubi sees. Sellel ojal on nimelt kalduvus kevaditi sula ja suurte vihmadega muutuda kiirevooluliseks jõeks, mis endistel aegadel alatihti blokeeris Võmmorski–Koidula ühendusteed just selles kohas, kus ilutsesid paljutähenduslikud sildid «Za benzinom – Rossija» (bensiini järele, noolega Venemaa suunas) ja «Na prodažu – Estonija» (müüma, noolega Venemaa poolt Eestisse). Kokku on jaama ehitamise ajal tulnud paigaldada 30 suurt truupi ning ehitada seitse silda.

Endise mäe kohale tekkinud uue oru kaldaid ühendava silla pealesõidul rippus näiteks range hoiatus: «Sillale minek keelatud. Trahv 5000 krooni.» Kui riigikogu majanduskomisjon detsembris silda kaemas käis, polnud sellest hoiatusest aga abi: julge Toomas Tõniste järel sammusid ka ülejäänud parlamendiliikmed keelatud rajatist uudistama, kartmata terve kuu kuluhüvitistest ilma jääda.

Petseri kuma kahvatub

«Kas riigil on üldse kindlust, et see objekt end kunagi tasa hakkab teenima? Terve miljard kulub ehitusele ning selle paarisaja töötaja tulumaksust ju selleks ei piisa,» muretses riigikogu Petserimaa toetusrühma juht Inara Luigas detsembri keskel kohtumisel Värskas.

Riigi Kinnisvara ASi juhatuse esimehe Jaak Saarniidu sõnul ei saa Koidula jaama äriprojektina käsitleda, sest see on riiklik raudtee-piiriületuskoht, muu hulgas ka Euroopa Liidu välispiir. «Piiriületuspunktid peab riik igal juhul välja ehitama,» põhjendas Saarniit miljardiprojekti.

«Veel 1990ndate algul oli siin Eesti kõige tihedama liiklusega raudtee,» sõnas Urmas Leinfeld. «Ja vaid viimased viisteist aastat on ümberkaudsete külade elanikud saanud nautida suhtelist vaikust.»

Kuigi vastutasuks raudteejaamast tulevale mürale on kohalikele elanikele lubatud ohtralt töökohti, polnud piirijaamas tööd alustavate asutuste juhid detsembri seisuga veel kaugeltki valmis võimalikke vakantse nimetama.

Küll tegi ühele kohalikule noormehele meelehärmi, et ehitusplatsil saavad tööd võõrad, samal ajal kui kohalikud tööta virelevad. «Kuulda on, et seal töötavad brigaadid Lätist. Kas ei oleks otstarbekam töötutoetuste maksmise asemel kohalikele tööd anda?» küsis ta.

«Euroopa Liidus kehtib teatavasti tööjõu vaba liikumise printsiip,» kommenteeris vastuseks Jaak Saarniit, kelle sõnul valib iga ehituse töövõtja endale personali ise.

Üks võit on kohalikel inimestel Koidula ehitusest siiski kindla peale: detsembris sisse lülitatud elektrialajaamad tagavad ka ümberkaudsetele küladele eeskujuliku elektrivarustuse.

Riigikogu liige Aivar Riisalu, kes alajaamasid lülitama saabus, ei saanud nagu ikka lõõpimata läbi ja ütles majanduskomisjoni esimehele Urmas Klaasile: «Te olete ju siin Põlvamaal nagunii 160voldise pingega harjunud.»

Nüüd teevad jaama tuled Petseri linna kumale silmad ette. Sedasi on Kagu-Eesti nurka öiseks ajaks tekkinud üks hele täpp, mille järgi saab rahvusvahelisest kosmosejaamast Setumaa asukoha kindlaks teha.

Piirijaam saab valmis 2011

Ehitus läheb maksma umbes miljard Eesti krooni. Buumiaegsest kalkulatsioonist on kesise majandusolukorra tõttu maha läinud kuni 400 miljonit.

Tippajal on piirijaama ehitanud korraga paarsada ehitustöölist ning sadakond masinat. Eelmise nädala pakasega oli objektil vaid veerand ehitajatest ja mõni üksik masin.

Jaama tuleb 10 rööpapaari ja ka vagunite läbivalgustamise seade, mis lubab näha rongi sisu samamoodi nagu lennujaamakontrollis käekoti oma.

Koidula jaamahoone valmib tänavu suvel, teised majad järgmise aasta kevadel. Tööd alustab jaam 2011. aasta juulis.