TEADLASE TÖÖ: Andres Tarand veedab praegu suurema osa päevast rahvusraamatukogus, kus ta teeb Eesti ja meie lähinaabrite kohta ajaloolist kliima andmepanka. Paari aasta pärast valmib sellest põhjalik monograafia. (Tairo Lutter)

Esmaspäeval elu 70. verstapostini jõudev Antarktikas käinud teadlane, endine peaminister ja keskkonnaminister, rahvasaadik riigikogus ja Euroopa parlamendis, sotsiaaldemokraat Andres Tarand saabub kokkusaamisele rahvusraamatukokku reipal sammul.

Andres Tarand, kas 70aastane mees on vana?

Eks ta noorusega võrreldes ikka on. Eks seal on igasuguseid seisundeid. Teiste eest on raske kosta.

Aga te ise?

Mõne koha pealt kõik asjad ei lähe nii hästi. Näiteks olen hädas prillidega – lähevad uduseks. 50 aastat sain ilma hakkama – ei pidanud väljas kandma, nüüd pean ka väljas need ette panema. See on see, kus saad aru, et kõik ei ole endine.

Millal saab mees vanaks?

Siis, kui tervis on selline, et ei mängi enam oma rolli välja. Olen märganud, et eriti vanasti, kui naised olid rohkem kodused ja mehed käisid tööl, ja kui see töölkäiv mees jäi koju pensionäriks, siis ta muutus tühjaks – sest päevane rütm kadus ära.

Aga teie enda puhul?

Mul oli ette teada, et töö jätkub.

Mida te nüüd päevast päeva rahvusraamatukogus teete?

Kliima andmepanka. See on ajaloo andmepank selle kohta, mis on Eestis ajaloolisel ajal juhtunud ammuilma enne termomeetreid ja baromeetreid. Need on andmed Eesti, Läti, Soome, Rootsi, Venemaa kohta – meie ja meie ümbruse kohta.

Need on üldiselt kaudsed andmed, mis on kunagi kogutud ja mida tuleb nüüd kriitiliselt üle vaadata ja hästi läbi töötada. Töötlused on siis lihtsamad, kui need on kriitilise pilguga üle käidud.

Kõik need vajavad tõlgendamist. Samas varitseb oht – üritades teha liiga täpselt, võib minna päris sohu, sest vanade andmete tõlgendamine on ebatäpsem kui praegune kraadiklaas. Sellega tuleb leppida. Aga küsimus on selles, kas teada midagi või mitte midagi. Siis tasub ikka korjata.

Millal see valmis saab?

Kontrollimine läheb vast kevadesse, siis läheb vähemalt aasta või kaks kirjutamiseks.

Ja mis sellest lõpuks välja tuleb?

Seda hüütakse uhkelt monograafiaks – sellele teemale pühendatud raamat.

Mul on ka leping Tartu Ülikooliga, kust loodan professoritelt panust. Ma ei ürita enam kõike üksi teha, sest olen näinud, kui kiiresti aeg läheb.

Paljud teie eakaaslased peavad ravimeid pugima. Mida teie võtate?

Püsivaid ei ole. Viimati, mida kasutasin, oli meresool – kui hakkad aevastama ja tundub, et nohu tuleb, lased ninasse. Päris hästi rahustab maha. Nina on mul üldse vilets.

Olen mõõdukas ravimite tarbija. Kui haigus on, arst ütleb, siis söön, muidu mitte.

Millest te praegu elate?

Sellest samast riigikogu liikme õudsest eripensionist.

Miks õudsest?

Sellepärast, et ajalehtedes kirjutatakse nii. See on küll muidugi suur, aga nii on tehtud. Ma ei ole hakanud ise vastu võitlema, see oleks silmakirjalik.

Nii et muret ei ole?

Ei noh, kus see mure siis sellisega on. Õnneks ei ole ma seda juurde õppinud, et tahaksin aina rohkem ja rohkem.

Mitu miljonit teil pangas on?

No mõni. Natuke arve peal ja tähtajalise hoiusena.

Kusagil Šveitsis või Saksamaal pangas?

Eestis. Ühe panga asemel on kolmes – riske tuleb hajutada.

Kuivõrd üllatasid teid 2004. aastal europarlamenti valides sealsed palgad, lisatasud, lähetused, päevarahad ja nii edasi?

See oli mõnevõrra šokeeriv. Nojah, šokeeriv on natuke palju öelda, siiski üllatav. Ma ei olnud nende asjadega enne kursis, kuna ma ei plaaninud sinna minna – ma tõesti ei teadnud, mida nad tahavad saada ja mida nad maksavad.

Mis on europarlamendis parem kui meie riigikogus?

Meil on siin nomenklatuurne suhtumine. Et on parlamendi realiige, siis on poolesimees, siis on veel esimehed, teised pomod.

Euroopa parlamendis selliseid palgavahesid ei ole nagu meil. Oled sa fraktsiooni pealik või keegi muu – kõik teevad ühtlaselt tööd. Aga see on poliitiku kapital, et sa saad olla ülemus, sa saad iga päev mikrofoni joriseda, oled ühes telekas, oled teises.

Minu meelest tasuks see süsteem Eestis ümber teha. Mis pagana komisjoni aseesimees – juhatab kaks korda semestris koosolekut – seda oskab iga parlamendi liige. Siis jääks ka poliitilist karjerismi vähemaks – palga pärast ei ronitaks. Omasid ei sokutata, vaid pannakse targem.

Mida teie poeg Indrek Euroopas tegelikult teeb?

Eks ta istub nüüd europarlamendis. Ta on roheline, mis on justkui minu töö jätkamine, kuigi mina olin seal sots. Ta suhtleb laias piiris, tal on see kergem kui minul – tal on palju parem inglise keele oskus, ta on ka palju avalam.

Ega sealt üleeuroopalise võiduga tagasi tulla saa. Sellepärast, et parlamendiliige on üks 765st.

Mida arvate riigikogu liikme palga sidumisest presidendi palgaga?

Saan aru, et seal mingi krutski ikka tehti, hoolimata kõigest.

Miks riigikogu tihti avalikkust ärritab?

Siin on mitu külge. Paljudele ei ole koolipõlves selgeks tehtud, miks parlamenti vaja on ja miks ta on kohustuslik. Ilma selleta oleks Eestis päris õudne ministrite omavoli, või vähemalt mõne erakonna puhul. Riigikogu natuke filtreerib ja pidurdab väärarengut. Kuigi Eestis on parlamendis juba hulk aastaid mindud poliitilise karjääri teed, kus muututakse lambamaks – oma partei ees, mitte mujal. Juba tuntud lause meie peaministrilt, et omadelt ei küsita, näitab, kui vähe Eestis tegelikult parlamentarismist aru saadakse.

Miks te loobusite aktiivsest poliitikast?

Mulle sai väga palju. Ega seal midagi uut enam tule. Neid asju on juba nähtud.

Hing sai täis?

Hing sai vahepeal täis ka.

Miks teist presidenti ei saanud 2001. aastal?

Võib-olla usaldasin natuke ülearu ümbruskonda.

Palun täpsustage.

Olen eluaeg erakonna piirides öelnud, et ma ei tegele kahe asjaga: reklaami ja rahaga. Seal oli reklaam kehvasti sätitud. Muidugi ei tähenda see, et oleksin parema reklaamiga kohe presidendiks saanud, sest tollal valitsenud koalitsioonis puudus ju üksmeel. Seal oli pürgijaid igalt poolt.

Partei veenis mind selleks, et see on erakonnale kasulik – kui kõik teised panevad kandidaadi, kuidas meie siis ei pane.

Kui rääkida peibutuspartidest, siis teilgi on paraku see plekk küljes – olles europarlamendi liige, kandideerisite kolm aastat tagasi riigikogusse, teades, et te Euroopast niikuinii ära ei tule. Miks te seda tegite?

Sellepärast, et Kalev Kotkas saaks riigikokku. Kuna hiidlastel ja saarlastel on selline vahekord, et üksteise kandidaati ei valita, siis minu ülesanne oli võtta Saaremaalt puuduvad hääled.

Olin algul väga tõrges, aga kuna Kalev Kotkas on niivõrd meeldiv inimene, siis ma ohverdasin ennast, teades, et minu karjäär poliitikas lõpeb. Ma ütlesin seda ka Saaremaal avalikult välja: ütlen ausalt, et ma ei lähe riigikogusse.

Häbi ei ole?

Printsiibi reetmise mõttes on igal juhul. Aga teistpidi, kui mõelda Kalev Kotkale – on hea meel, et ta on riigikogus. Hiiumaa on väike, sealt peaks üks ikka olema.

Mida arvate sotside ühteheitmisest Keskerakonnaga Tallinnas? See ei ole mõistuspärane või mis? (Intervjuuga samal ajal toimub rahvusraamatukogu kohvikus istuva Tarandi selja taga ühes saalis Tallinna sotside koosolek – M. S.)

Minu jaoks ka mitte.

Mäng on läinud Tallinna peale lahti. Kui sealt tullakse oma näoga välja...

Kui tullakse...

Jah, kui tullakse. See on nüüd küsimus.

Teil on kahtlus, et ei tulda?

Olen avalikult pakkunud 1:3 kaotust. Seepärast, et Savisaar on liiga vana ja liiga kogenud, et mitte öelda halvemini. Sest kogemused võivad olla nii ja naa. Väikse partnerina nõuab nüüd seal olemine nupukust. Meile omased väärtused, vähemalt mõistlikumatele inimestele, ei tohi kaduda. Kui need lähevad, siis on allamäge liusõit.

Kas te ise olete viimasel ajal Edgar Savisaarega kohtunud? Rääkinud linnavõimust?

Oleme teineteist ikka tervitanud, kuid olulistest asjadest juttu olnud ei ole. Ma ei taha kuidagi öelda, et tema intellektuaalne tase seda ei võimaldaks, aga see poliitikamäng on niivõrd erinevalt mõistetud, et see ei ole võimalik.

Kas Savisaar on sotside juhile Jüri Pihlile koti pähe tõmmanud?

Seda on vara öelda. Kas Pihl täiesti aru sai, mis mängu ta läks, on omaette küsimus. Vähemalt minu kuuldes on ta öelnud, et saab sellest aru – teatud valvsus on.

Kas Eesti saab euro aastal 2011?

Loodan. Ma ei näe põhjust, miks peaksin mitte lootma. Küsimusi on aga nii palju, sest turumajandus on vähesel määral ennustatav. Ohtusid ikka on, me oleme piiri peal.

Nende riigieelarvekärbetega on Eesti rahvas ikka hästi kannatlik olnud. Kuid ega seal muud teha olegi – kui enne olid loll ja võtsid ülemäära võlgu, siis...

Mida peaminister Andrus Ansip on valesti teinud?

See lõhkikiitmine, mida ta kasvuaastatel harrastas. See on nii inimlik – kui riigi majandus kasvab, siis see oleks nagu tema tehtud. Sellest vaimustusse sattuda on imelihtne. Kuid see on lapsik.

Olen üritanud seda võrrelda nii: kui vaatame kodus oma 15aastast last, siis ta küll kasvab, viskab või 15 sentimeetrit aastas, aga me ometi ju ei eelda, et ka mõistus on korras, järele tulnud. Kasv on ainult üks näitaja.

Eestis on 100 000 töötut. Mida neile öelda?

Neile on väga vähe öelda. Selles mõttes, et ainuke lootus on, et läheb kiiremini see värk üle. Nõuda neilt seda, et nad hakkaksid massiliselt looma ettevõtteid, ei ole võimalik. Sest seda oleksid nad siis juba teinud.

Jumal tänatud, et mingigi töötuabi on olemas ja mingi aja saavad inimesed hakkama – sugukonna, perekonna peale jagatakse see rasvake laiali ja mõne aja peab nii vastu. Küll need töökohad hakkavad tasapisi jälle tulema.

Põhiline on, kuidas initsiatiivi hoida. Et kui tekib võimalus, oleks inimene valmis ka tööle minema. Seda on hea rääkida, aga tihti raske teha.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis