Eesti uudised

Kas armastatud selgeltnägija aimas oma traagilist lõppu ette? (92)

Katrin Pauts, 7. jaanuar 2010, 07:00
SAATUS: Ursula ja tema abikaasa Andrei hukkusid talvisel Tallinna–Haapsalu maanteel. Sõprade sõnul tajus selgeltnägija õnnetust ette, kuid otsustas mingil põhjusel sellele siiski vastu minna. Foto: Politsei
"Ta sai alles viimasel ajal aru, et on lihast ja verest inimene; et temagi vajab abi. Kogu elu mõtles ta vaid teistele," tõdeb autoõnnetuses hukkunud ravitseja ja selgeltnägija Ursula Liblika kooliõde. Paraku lõppes Ursula elu just siis, kui tema tervis oli paranema hakanud.

"Suure südamega suur naine," iseloomustavad sõbrad Ursula Liblikat, ravitsejat ja selgeltnägijat, kes pühendas oma 40 aasta pikkuseks jäänud elu teiste abistamisele. Ometi oli ta ise raskelt haige, vaevles geneetilise haiguse, elevantsustõve küüsis. Sellega kaasneb groteskselt suur kehakaal, halvimatel päevadel kaalus Ursula paarsada kilo. "Iga samm tegi talle ränka valu. Aga ta ei näidanud seda välja," meenutab Ursula parim sõbranna Marja-Leena.

Nüüd on ravitseja sõbrad-tuttavad ning temalt abi saanud inimesed sügavas leinas. Jõulukuul katkes Ursula elutee Tallinna–Haapsalu maanteel koletus õnnetuses. Lakoonilises politseiteates seisab, et 17. detsembri hommikul kell 8.20 põrkasid lauges kurvis kokku veok ja vastassuunavööndisse libisenud sõiduauto, mis paiskus pärast kokkupõrget kraavi ja lahvatas leekidesse. Autos viibinud naine ja mees hukkusid.

Traagilisel hommikul oli Ursula koos abikaasa Andreiga teel oma Riisipere kodust Tallinna – ta õppis Sach Hüpnoteraapia Koolis hüpnoterapeudiks. Oli igakuise õppesessiooni viimane päev.

Koolikaaslane Lia leiab ajas tagasi minnes märke, mis osutasid Ursula halbadele aimustele.

Liale meenub õnnetuse-eelne koolipäev, kui õpingukaaslastega arutleti sügavatel teemadel. Ursula pihtis, kui suurt häbi ta tunneb, et on suur ja kohmakas ega tule seetõttu igapäevaeluga toime. "Ta ütles seda nii ahastavalt, et see läks meile kõigile väga hinge," ohkab Lia. Ursula näis rusutud ning ütles mitmele kaaslasele, et järgmisel päeval kooli ei tule. Põhjuseks tõi viletsa enesetunde. Eelnevalt oli Ursula pikalt haige olnud. Aga Lia ei välista, et põhjuseks oli ärev eelaimus.

Millegipärast otsustas Ursula hommikul siiski sõitma hakata. Sõbrad oletavad, et küllap tajus ta, et saatuse eest pole mõtet pageda. Autoõnnetused otsekui olnuks tema eluteele sisse kirjutatud – neli aastat tagasi elas ta üle kergema kokkupõrke. Põrutuses said kannatada koguka naise liigesed, pärast seda oli ta sunnitud kepiga käima.

Lahkus koos ustava kaaslasega

Ursula hingesugulane Marja-Leena (kes end samuti "nägijaks" nimetab ning olevat Ursulaga eelmisteski eludes kenasti läbi saanud – Ursula on ühes intervjuus kõnelnud salapärasest planeedist Lemuuria, kus ta enne maapealset eksistentsi elanud) väidab, et Ursula teadis eesootavast päris kindlasti.

Kolm nädalat enne surma, 11. novembril, tähistas ta 40.sünnipäeva. Marja-Leena sõnul kujunes see hüvastijätuks – Ursula oli kohale kutsunud kõik endale olulised inimesed.

Enne õnnetust oli ta Marja-Leenaga arutanud üksipulgi läbi ka iseenda matuste korraldamise. Ärasaatmisele kogunes aga selline hulk inimesi, et uksel jagatud laululehed lõppesid juba viie minutiga.

Marja-Leena palub leheruumi pühendada kindlasti ka ühes Ursulaga hukkunud Andreile. Koos elada jõudsid nad üle kümne aasta. Marja-Leena sõnul oli neil kadestusväärselt hea suhe. "Tänu Andreile sai Ursula abivajajatele pühenduda," tõdeb Marja-Leena. Eks nad plaanisidki koos minna," usub Marja-Leena, kelle meelest poleks kumbki teiseta elada suutnud.

Marja-Leenaga kõneles Ursula kõigest muust peale ravitsemise, mis sõbratari ei huvitanud, elust ja eksistentsist üldisemalt. "Meil oli telepaatiline side," ütleb Marja-Leena. Sageli hõljusid sõbrannad isekeskis nii kõrgele, et Andrei pidi neid maa peale tirima.

"Ta tegi väga head türgi kohvi. Ja küsis seda valades muigamisi: "Noh, tüdrukud, kus te jälle olete?" Meie vastasime: "Roomas!"" toovad mälestused Marja-Leenale naeratuse huulile.

Filosoofilistes arutlustes jõuti teinekord ka surmajuttudeni. Marja-Leena meelest on auto süttimine tähenduslik: "Nõidasid on põletatud läbi ajaloo." Ometi ei taha ta sellega öelda, et Ursula hukkus mingi kurja jõu soovil: "Ma ei nuta oma sõpra taga, sest saan temaga nüüdki suhelda. Kuigi mõnikord igatsen, et saaksin lihtsalt võtta toru ja helistada..."

Aitas kõiki peale iseenda

Pärast Ursula surma suhtles Marja-Leena sõbratariga aastavahetuse paiku, kui Ursula poeg esimesest abielust talle külla tuli. "Ursula laskus siis korraks kõrgematest sfääridest alla ja saime temaga suhelda," kinnitab Marja-Leena, et saadud kogemus oli lohutuseks nii talle kui ka poeg Tambetile. Ta usub, et Tambet jätkab ema elutööd, sest temalgi on olemas nii erilised võimed kui ka soe süda. Pärast õnnetust lävivad nad noormehega tihedalt. "Ma nüüd ei teagi, kas Ursula jättis minu Tambeti või Tambeti minu hooleks..."

Lial on eriti kahju, et Ursula tee katkes just siis, kui ta oli jõudnud uuele tasandile – nimelt oli terve oma elu teistele pühendanud Ursula hakanud mõistma, et aitama peab ka iseennast: "Ärgitasin teda ka endale mõtlema. Kogu elu oli ta mõelnud ju vaid teistele, paljud tahtsid temalt abi saada..." Abi otsimise tulemusena hakkas taanduma Ursula haigus ja kehakaal kahanes mitmekümne kilo võrra, nii et viimastel päevadel suutis ta üle tüki aja jälle ilma kepita kõndida.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee