Kommentaar

Duuma monumendi- ja revanšivalu  (12)

Tiit Made, 20. augusti klubi liige , 30. detsember 2009, 07:01
Venemaa on teatavasti kuulutanud end Nõukogude Liidu õigusjärglaseks. Sellega on endale võetud hulk kohustusi, nagu NSV Liidu korda saadetud kommunistlike sigaduste tunnistamine ja kannatadasaanute ees vabandamine.

See on aga väga ebamugav õigusjärglus ja vabanduse palumine ei tule ilmselt kõne alla.

Vene poliitik on niisugune, nagu ta on ja eelkäijate inimsusevastaseid kuritegusid ei tunnista. Ta kardab hoopis ise revanši nagu igaüks, kelle südametunnistus pole puhas.

Külma sõja ajal muretsesid Nõukogude ideoloogid pidevalt revanšismi pärast. Sellele mõistele üritati anda eriti negatiivset varjundit. Enda sooritatud kuritegude, okupeerimiste, rahvaste hävitamise ja muude karmide ettevõtmiste eest ei tahtnud nõukogude vene poliitik revanši mitte kuidagi. Kui bolševistlikud okupandid nende allutatud maades rahvuslikke monumente maha kiskusid ja õhku lasksid, siis oli Kremli pilgu läbi kõik asjakohane ja õige.

Kui nüüd kommunistlikust luupainajast vabanenud rahvad neid allutanud punaste monumente silma alt kõrvale paigutavad, siis läheb lahti ülemaailmne kisa ja revanšismijutt.

Eesti taliibid

Olukord revanšismi retoorikas pole võrreldes külma sõja ajaga oluliselt muutunud. Kui Venemaa Riigiduuma, see riigi poliitiline eliit, läks talvepuhkusele, ehk valijatega kohtuma, siis õiendati enne verbaalselt Gruusiaga arveid. Grusiinid olid korrastanud Kutaisi linnapilti ja vabastanud selle ühest kommunistlikust monumendist.

Keskerakonna vennaspartei Ühtne Venemaa algatas duumas asjakohase memorandumi vastuvõtmise, mille menetlemine vallandas istungitesaalis taas revanšikartused. Üks ja teine rahvasaadik süüdistas grusiine, et nad on nüüd ühel pulgal Afganistani taliibide ja Eesti revanšistidega. Täpsustamata, milles on süüdistuste sisu.

Tekkis õigustatud küsimus, et kas eestlased peaksid häbenema või hoopis olema rahul suurrahva poliitikute sellise tunnustusega. Võib ju lihtsustatult ka igasugust kurja eest tasumist, ebaõigluse heastamist, okupantide väljaajamist ja nende mentaliteedist lahtiütlemist käsitleda revanšina.

Mis on selles siis aga halba, vaadatuna kas või läbi eestlaste, lätlaste, leedulaste ja poolakate silmade. Balti riigid kasutasid osavalt ära Nõukogude Liidu umbe jooksnud perestroikat ning võtsid 1991. aasta augustis revanši 1940. aasta okupeerimise ja jõuga NSV Liitu inkorporeerimise eest.

Vähemalt eestlased tegid seda sama osavalt ja elegantselt, ilma paukugi laskmata, nagu Stalini-Molotovi tandem oli neid endid pool sajandit tagasi üle kavaldanud ja oma punasesse katlasse uputanud.

Jah, 20. august 1991 oli revanši võtmise päev. Neid 69 Ülemnõukogu liiget, kes taasiseseisvumise poolt hääletasid, võib tituleerida igati progressiivseteks ja rahvuslikeks revanšistideks. Nad julgesid minna paljaste kätega segaduses oleva ja reaalsustaju kaotanud Nõukogude nomenklatuuri kallale.

See polnud muidugi mingi kättemaks või revanš sõnasõnalises tähenduses. See oli oskus kasutada ära Nõukogude Liidu kommunistlike liidrite hambutut riigijuhtimist ja sellest tulenenud majanduslikku kaost ning võtta laulva revolutsiooniga tagasi kaotatud iseseisvus ja vabadus. Kremli poliitiline lollus aitas sellele hästi kaasa.

Tunnustus Eestile

Neil olid silmaklapid peas ning sügav veendumus, et Balti rahvad ei tahagi olla iseseisvad ega saa iseseisvatena oma riigi elu korraldamisega hakkama. Täiesti mõistetav, et see nõrkusehetk on sama valusalt hinge läinud nagu Vabadussõja kaotamine. Viimase kaotuse eest revanši võtmist prooviti 1924. aasta detsembris, kuid siis läks asi untsu.

Teine katse 1940. aasta juunis õnnestus. Pada sõimab katelt, ühesugused revanšistid mõlemad.

Igatahes tegi 1991. aasta augustipõlvkond stagnatsioonipalavikus rappunud vene bolševike uuele põlvkonnale tagasi selle, mis tema eelkäijad olid teinud nende vanemate kaudu kogu rahvale. See oli magus ja hingekosutav revanš. Sellest lähtuvalt kõlavadki Moskva Riigiduuma karjatused Eesti revanšismist tunnustusena, mitte hukkamõistuna.

Moskva kardab NATOt

Venemaa poliitikud kardavad praegu NATOt sama paaniliselt nagu nende eelkäijad. Näiteks anti 1968. aasta Tšehhoslovakkia invasiooni ajal Varssavi pakti vägede komandöridele korraldus, et kui nad näevad NATO üksusi vastu tulemas, peab edasiliikumise peatama ja lahingust hoiduma.

Mis aga puutub punamonumentide kõrvaldamisse, mis on loomulik protsess, siis seda taunides meenutatagu, mida on korda saatnud Nõukogude Liit, kelle õigusjärglane ollakse. Kuid vaevalt seda tahetakse teha, sest poliitiline eliit Kremli tööriistas nimega Ühtne Venemaa on võtnud kursi relvastumisele, mis ei tähenda midagi muud kui ettevalmistumist järjekordseteks revanšistlikeks aktsioonideks.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee