Elu

Euroopa esimese jõulupuu üle käib valjuhäälne sõnasõda (8)

Urmas Vahe, 23. detsember 2009, 07:10
ŠEVALJEE JÜRI KUUSKEMAA: Teab, et kuusk püstitati linna platsile talvise pööripäeva ja jõululaupäeva õhtu vahel. Ja siis algas ka jõuluaeg. Mitte paar kuud varem, nagu praegu reklaamitakse.  
Kõige häälekamalt reklaamivad end Euroopa esimese avaliku kuuse paigana riialased, kes on jõulupuu verminud isegi ühele oma latistest müntidest. Kuid ega rootslased ja sakslasedki vaiki püsi. Kõige tasem on Tallinn, kes Euroopa vanima linnakuusepuu püstitaja tiitlit endale kuuluvaks peab. Esimese jõulukuuse tõi Mustpeade Ordu siinsele Raekoja platsile juba 1441. aastal.

Mitte keegi teine pole Euroopa kuusesõjas võimeline korda looma paremini kui Jüri Kuuskemaa. Selleks kohustab teda juba nimigi.

"Alles eelmisel pühapäeval seisin ma Raekoja platsi kuuse ees, et anda intervjuu Rootsi televisioonile. Kanalile, kes loeb parimaks reklaamiks skandaali. Ja väike skandaal ongi tekitatud. Eelkõige lätlaste poolt, kes on bussipeatused täis kleepinud reklaame Riia kui jõulukuuse sünnilinna kohta ja teadvustavad seda täiel rinnal ka Euroopas. Riias olla kuusk raekoja ees püsti olnud aastal 1510," puistab Kuuskemaa kuuskede kohta käivaid aastaid kui käisest.

Paganlik pidu kuuse ümber

Juba Lennart Meri oma "Hõbevalges" viitab dokumendile, mille järgi olla Raekoja kõrvale turuplatsile püstitatud puu just 1441. aastal. "See võis olla ka varem, millest kirjalikke ürikuid pole – sel ajal mõisteti veel ka suuliselt asju ajada. Ja teiseks on pärgamendirullidel omadus hävida või hiirte täitmatu söögiisu ohvriks langeda," itsitab ajaloolane pihku.

Noor ajaloolane Anu Mänd väidab ennast Meri nähtud dokumenti käes hoidnud olevat ja jahutab optimiste. Tema teada seisab seal sõna bom, mis alamsaksi keeles tähendab puud või masti ega pruugi sugugi tähendada kuuske. See võis kaunistatud olla vimplitega, nagu kaunistasid masti mereröövlid. Kuuskemaa noore kolleegiga nõus ei ole ja väidab, et kui raekoja platsil tekkinuks mingi vimplitega ehitud masti püstiajamise traditsioon, püsinuks see kaua.

Kuuse kasuks räägib seegi fakt, et kui 1711. aastal käis Tallinnas esimene Vene imperaator Peeter I, siis pani ta puu Raekoja platsile vedamisel oma õla alla. See on juba dokumentaalselt tõestatud.

Balthazar Russow viitab oma "Liivimaa kroonikas" veel ühele Eesti huvitavale erinevusele. Mingil ajal hakkasid mustpead suurt kuuske linna peaväljakule tassima ka vastlate aegu. Pimedas pandi see põlema ja peeti tõelist paganlikku pidu.

Piiblis seisab, et kristlastel on kaks püha puud, mida ei tohi puutuda. Igavikupuu palm ning hea ja kurja tundmise puu õunapuu. Põhjalas on palmi vasteks kuusk. "Püüdkem ennast sättida eestlaste olukorda tuhandeid aastaid tagasi, kui polnud ei kristlust ega ka kreeka-rooma uskumusi. Inimesed elasid vaid oma lihtsat elu, ei taibanud, miks päike jäi sügisel haigeks, miks ei jaksanud ta enam valgustada.

Käis aina madalama kaarega üle maa ja jättis looduse surema – külmaks läks. Inimesed hakkasid muretsema, mis saab siis, kui päike äkki sureb. Kas järgneb igavene külm ja pimedus ja tuleb ka inimeste surm.

Inimesed tahtsid päikese terveks ravida ja tal kosuda lasta. Seepärast hakati juba mihklipäevast peale tulesid süütama ja karnevalilaadseid pidustusi korraldama. Esimene suurem oli mardipäev, kus põrgulised olid allilma väravate tagant valla ja katelde juurest vaba päeva saanud. Siis ilmusidki kusagilt tahmaste nägudega ja pahupidi pööratud lambanahkades poisid. Mõne nädala pärast tulid teispoolsusest lagedale ka inglilaadsed tüdrukolendid – meie kadrid.

Talvise pööripäeva aegu tekkis komme tuua taredesse mõni kadaka-, männi- või kuuseoks, mis pisteti rehetare nõgiste palkide vahele.

See komme sai nii tugevaks, et jõudis ka linnades elavate saksa keelt kõnelevate saksteni. Seepärast ongi Liivimaa jõulupuu palju vanem kui kristlikus Lääne-Euroopas," on Jüri Kuuskemaa uurinud. "See pahandas koguni sealseid kirikuhärrasid, et tasapisi voolavad ka nendeni paganlikud pühad. Saksamaal võitles kirik paganlike jõulude vastu veel XVII sajandil. Kirikul polnud parata, tuli alistuda. Pigem tuli paganlikele pühadele anda kristlik sisu.

Ühel kirikukogul 356. aastal tuli ettepanek hakata tähistama Jeesus Kristuse sünnipäeva. Asja tegi raskeks see, et keegi kirikuisadest ei teadnud, millal see on. Arutati, et see päev tuleks kindlaks määrata – pakkumisi tuli seinast seina, veebruarist detsembrini. Otsustati pidupäevadeks määrata kaks agraarselt tähtsat päeva – suvine ja talvine pööripäev. Et sinna kleepida ka kristlik silt, pühendati suvine pööripäev Ristija Johannesele – see seletab, kust jaanipäev oma nime on saanud ja mille pärast peame just siis üle tule hüppama ja liha küpsetama. Talvine pööripäev pühendati aga Jeesus Kristuse sünnile põhjendusega, et kui päike on füüsiline valgus, on Jee-sus hingeline ja tema sära on suurem kui päikese oma, mida sel ajal on äärmiselt vähe. Ja tema sünnipäevaks toodi palmioksi." See jaskar liikus põhja poole ja aegamööda muutuski palm kuuseks.

Lennart Meri ideedest on aga pärit kuuse sarnasus nn. ilmapuuga, mis meenutab meie kandi rahvaste kõige iidsemat elamut – püstkoda.

Eesti lihtrahvani jõudis aga kuusepuu ringiga saksa mõisnike juurest XIX sajandil.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee