Elu

«Näen unes oma hauakirja: Simson Seakülast, m***imeister.»  (13)

Urmas Vahe , 16. detsember 2009, 07:24
TARBEKUNSTNIK SIMSON: «Tavaliselt toidavad linnakodanikud tuvisid. Mul on läinud vastupidi, betoontuvid on mind toitnud. Tallinnas on neid juba üle saja,» nendib Simson.  
Nädalavahetusel 50aastaseks saanud kujur kardab, et meheau-pronkskujude järgi teda mäletama jäädaksegi!

«Näen vahel unes oma matusepäeva. Platsi saan ma Metsakalmistule niikuinii. Aga hauale pannakse hiigelsuur kivinoks ja alla on kirjutatud:

Simson Seakülast – m***imeister,» kurdab nädalavahetusel 50seks saanud kujur, kelle ametlik nimi on Aivar Simson.

Oli siis kõva pidu, pool Virumaad koos?

Äh, rohkem järellainetus. Mitu pidu on juba peetud. Suvel Võsul, kui Looduse Omnibuss mind kohale kutsus ja Jaan Riis nii hingelise juubelikõne pidas, et selliseid kuuleb ainult matustel. Selle peale pühendas Rein Rannap laval mulle isegi kantaadi. Rahvas arvaski, et mul on sünnipäev. Ehkki pool aastat oli aega.

Eelmine juubel oli mõni aeg tagasi Viimsis, kus oma näituse avasin. Kutsel seisiski kirjas, et avatakse juubelinäitus. See oli tore avamine. Pärast oli kaks autopagasnikut kingitusi täis. Kingitused mulle meeldivad.

Naissuhetest eelistab vaikida

Kuidas nokuteema su ellu üldse tuli? Millised on su sidemed naistega? Erootikaga üldse. Miks on su elus ainult meesteatribuudid, aga iial ei ole ma su kujudes kohanud strateegiliselt tähtsaid naisedetaile?

Mina olen ennast sättinud pigem kroonikuks. Kõik ülejäänu on emake loodus juba aastatuhandete jooksul valmis meisterdanud. Mul jääb ainult üle see kõik Läti Henriku moodi pronksi valada.

Naiste suhtes teen edusamme. Esimene taies on valmis – nii värske, et veel rahval nägematagi. «Tissinupupuu». Läheb ilmselt avalöögina Tartu pisiplastikanäitusele. Teema «Naine» avab minu elus ilmselt uue lehekülje. Vahetab välja Viru Ranna õhutusel kerkinud kalateema. Noh, oli selline aeg, kui tegin põhiliselt kalapäid.

Inimestest on mul pooleli veel üks põnev võtmekollaaž. Mul on eriti palju kogunenud sneppervõtmeid, mida üles sulatada oleks lihtsalt mage. Mõtlesin, et voolin savist Adolf Hitleri portree, mille katangi võtmetega. Isegi allkiri on valmis mõeldud – «Võtmeisik».

Mõistan, et üritad põhiküsimusest mööda hiilida. Sa ei taha naisteemaga eriti haakuda? Miks naised sulle vähem meeldivad kui mehed?

Oo, nüüd astud päris põrguteed. Olen vana kooli mees, kellele meeldivad meeste näod ja nokud. Mis jääb kurgust allapoole, see mind eriti ei huvita. Aga naiste juures pakub silmailu kõik.

Kui palju naisi sinu poole sajandi pikkusesse ellu mahub?

Päris pihitooli ei taha istuda. Oletan, et seda lugu võib lugeda ka mu abikaasa. Aga neid on olnud. Ja mitte vähe. Edasisest ajalugu vaikib.

Kas mäletad oma esimest armumist?

Nagu olnuks see eile. Ehkki juhtus juba keskkooli viimastes klassides. Meil oli ikka väga tõsine värk – ei saanud öösel magada ja nihelema võttis –, nagu see ikka käib. Aga rahvasuu ütleb, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. Läks seegi. Aga mitte pitserita kogu eluks. Näen teda vahel nüüdki. Alati käib südame alt mingi põnks läbi. Ja jälle meenub mõni asi, mis olnud justkui eile. Tuleb see esimene musigi meelde.

Kas naine peab olema huvitav või piisab sellest, et ta on lihtsalt ilus?

Ei noh, palja kena kanaga pole ka midagi peale hakata. Korra võib ta ju huvitav olla. Aga siis, lasku või suled maha, on ta ikka vaid broiler.

Sisu peab ikka sees olema. Ja asjalikku juttu seal sees. Oleks ilmatuma kurb, kui naistemaailm koosneks vaid Anu Saagimitest.

Kui sa teeksid naisefiguuri, mida sa eriti toonitaksid?

Mulle meeldib naise vorm tervikuna, selle dünaamiline liikumine. Et rindade ja tagumiku vahel tekiks vastukaal. Aga teisedki huvitavad vormid tulevad kõne alla.

Oled elu jooksul teinud mitmesuguseid reise. Üle paa-rikümne aasta tagasi olid kaks aastat Afganistanis. Sind eraldas kohalikest sinine barett, mis jättis kogu olemisele eriti julma templi. Paar kuud tagasi olid Kanadas avamas omaenda tehtud mälestusmärki kontradmiral Johan Pitkale, kes 30ndate aastate algul mõne aasta ka tulevase olümpialinna Vancouveri lähistel elas. Aga mõne nädala eest tulid hoopis Egiptusest. On sul neist eri paikadest ka naismälestusi?

Afganistanis oli nii, et mis sa malbet kohalikku ikka niisama peksma lähed. Vaatasid ikka kõigepealt tema naisele parandžaa alla, siis läksid vanamehel silmad pahupidi – olid ju niiviisi tema kõige suuremat pühadust teotanud – ja alles siis äsasid. Selle kandi tüdrukud olid õige ilusad, silmad peas kui šokolaadinööbid. Aga kellel nägu juba looriga kaetud, selle alt vaatasid küll vastu ainult õudsed vanamoorid. Lõunamaanaiste tavaline asi.

Sealsed naised ei äratanud mingit iharust. Alles teenistuse lõpul kuulsin, milles asi: magusa supi sisse pandi alati mingit veelgi magusamat ainet, mis meestel igasuguse naishuvi maha võttis.

Egiptuses naisi eriti näha polnudki, kõik teenindajad on seal ju ainult mehed. Meestel olid küll ilusad näod. Ja harvad naisedki, keda vahel vilksamisi nägin, olid kenad. Välimuselt rohkem eurooplased kui eurooplased ise ongi. Pane nad vaid korraks pesumasinasse, solguta läbi ja väga ilus rahvas ongi valmis.

Kanada naistest pole suurt midagi rääkida. Küll aga lõbus lugu Pitkast endast, kes sealkandis paadunud merehundist karjakasvatajaks hakkas. Naabriks indiaanlased, kes kollanokast karjakasvatajat igat moodi alt tõmmata püüdsid. Pitka ostis neilt karjade viisi mustange kokku, aga indiaanlased varastasid metsikud hobused kiiresti tagasi. Pitka saanud asjast aru alles siis, kui samad hobuse näod hakkasid korduma. Lehmad läinud Pitka karjas samuti metsikuks. Siis tuleb neil see viga külge, et enam ei anna piima. Nii see Pitka karjapidamine nelja aasta pärast otsa saanudki.

Su elutee on ikka õige imelik olnud. Enne Vene armee superdessantväelaseks saamist õppisid sa lasteaiakasvatajaks. Pärast ERKI lõpetamist on su kunstnikuteegi olnud selline, mida paljud su ametivennad ei julgeks mingil juhul korrata. Mida loodad, milliseid jonkse elu teisel poolsajandil teeb?

Hea küsimus. On vist tõesti aeg käsile võtta mingi järgmine etapp. Kunsti puhul on vana tõde, et sa pead tegema, mida tahad. Mitte seda, mida oodatakse (ehk raha taga ajama). Ehk pani mu järgneva elu paika, et hakkasin osa võtma konkurssidest ja võitsin need kõik. Eks me olegi Tauno Kangro ja Mati Karminiga omavahel Eesti monumenteerimise ära jaganud: Tauno möllab Tallinnas, Mati Lõuna-Eestis, mulle jäi rannajoon Viimsist Narva-Jõesuuni välja. Nüüd seisavadki riburada järjekorras Glehni mälestusmärk Nõmmel, jalgrattal Arvo Pärt Rakveres, hirveke Jõhvis ja suudlevate kassidega «Kevad» Narvas. Sellest on nii palju tööd, et jääb ülegi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee