Elu

Urmas Kibuspuu: kuulsus pole muud kui riiklikud matused (20)

Rando Tooming, 3. detsember 2009, 00:00
 
Täna esitletakse Draamateatris näitleja elulooraamatut "Urmas Kibuspuu 31 aastat"

"Urmas ütles ükskord, et kui inimene on Pariisis käinud, siis ta võib surra. Ja lõppude lõpuks käis Urmas oma noore elu jooksul Pariisis ära," lausub siitilmast 31aastaselt lahkunud näitleja Urmas Kibuspuu õde Merike Palenius.

"Suuri asju oli Urmasel üldse kombeks öelda kodus köögilaua taga istudes," ohkab õde. Ükskord rääkinud näitleja sealsamas justkui saatust ettenägevas vormis oma seitse aastat noorema õega kuulsusest. "Istusime köögis laua taga ja ta oli nagu tavaliselt võtnud oma lemmikpoosi – nii et üks jalg oli toolil ja lõug toetus põlvele. Urmas mõtiskles siis, et kuulsus pole midagi muud, kui et sulle korraldatakse riiklikud matused," meenutab vennaga väga lähedane olnud Merike.

Polnud kõrval-rolli mängija

Urmas Kibuspuud ehk Kipsi, nagu sõbrad ja kolleegid teda hüüdsid, peetakse Theodor Altermanni ja Jaan Sauli kõrval Eesti XX sajandi eredaimaks meesnäitlejaks. Võrdlust Altermanniga pidas Urmas õe sõnul kahtlemata kiituseks, ehkki polevat sellega kunagi kellegi ees uhkeldanud. "Ta oli selline jalad-maas-mees," tunnistab õde.

Avestik kirjutab raamatus, et Urmas ilmus oma perekonda justkui kusagilt mujalt. "Kuigi elupaiga valik oli väga õnnestunud, tegi ta siiski oma asjad seal kiiresti ära ja liikus tagasi, edasi, mujale või ära. Ilmselt pole kohatu Kibuspuu elule mõeldes kasutada metafoori "säraküünal": kiirus ja sära seoses lühikese eluga paneb mõtlema teemadele või asjadele, millele ei oska teaduslikku vastust veel anda," tõdeb autor.

Kui Kibuspuu 1985. aastal kõigile ootamatult suri, oli see mõni aasta varem Soome kolinud õele suur löök. "Mulle mõjus Urmase kaotus kohutavalt rängalt. Tema ju see oli, kes mind murdeea raskel ajal aitas ja kannustas," ohkab Merike, kes seoses raamatu jaoks antud intervjuudega aastakümnete tagused tunded uuesti on pidanud üle elama. Side nende kahe vahel tugevnes eriti sel ajal, kui Merike hakkas käima keskkoolis ning õde-venda hakkasid elama vanematest eraldi teises maja pooles.

Päästab see, kui mõelda ilusatele mälestustele. Näiteks meenub Merikesele, kuidas Urmas ükskord keset ilusat suvepäeva koju jooksis ja ütles, et Simmil (Peeter Simm, režissöör) on kohe filmi tüdrukut vaja, pane midagi vana selga ja tule kaasa. Merikesega tehtud episood läkski kasutusse, ehkki toona tehtud lühifilmi nimi on naisel justkui meelest pühitud.

Simm ütleb elulooraamatus sõbra ja malevakaaslase kohta, et Kibuspuule ei saanud pakkuda kõrvalrolli, ta tõmbas ka kõrval-osas ekraanil tähelepanu endale. Kibuspuu sõber Ivo Linna räägib Avestiku raamatus, et Kipsi ärritasid väga labased, nõmedad teod. "Kusjuures ta polnud ka ju mingi pühak – kasutas tihti vägisõnu, aga ainult õiges kohas," on Linna öelnud.

Merikese hinnangul oli Urmas olemuselt mõtlik, aga mõistis ka nalja teha ja elu humoorikaid külgi tähele panna. Samas polevat Urmas kunagi olnud eriline filosofeerija.

Vanema venna huumor tugines rohkem igapäevastele sündmustele. "Ta ei teinud kunagi vägisi ühtegi nalja, aga seda mõnusamad need hetkesituatsioonidel põhinevad naljad olid. Mäletan, kuidas näiteks ükskord avastasin, et meepurki oli hiir ära uppunud, ja kõva häälega karjuma hakkasin. Urmas tuli vaatama ja küsis, et no mis on, kas karvad juba kõditavad kurgus," lausub õde.

Austas Reeki ja Otsust

Kuna Urmasel oli alati hirmus palju tööd, jõudis ta tihtipeale koju alles öösel. "Ta ei äratanud mind kunagi, kõndis kikivarvul läbi minu toa oma tuppa," mäletab Merike.

Kui õde soomlasele mehele läks, sattus just Urmas olema see, kes pruudikimbu Merikesele juuksuri juurde ära viis. "Küll neil inimestel, kes seda pealt nägid, oli siis ahhetamist, et näete, kes Kibuspuu pruut on," mäletab ta lõbusat seika.

Urmas olnud nii palju kodust ära, et pärast tema surma oli Soomest Tallinnas nende ühises majapooles käinud õel pikka aega veel tunne, et vend on taas kuhugi ära sõitnud ja tuleb peagi tagasi. "Kui Urmasel vahel puhkus juhtus olema, ega ta siis ka kodus läbenud olla. Ikka reisis kusagil ringi – kas siis Nõukogude Liidus, välisriikides või oli Hiiumaal."

Raamatus ütlevad Urmase klassivennad Georg Bogatkin ja Raimo Aas, et Kibuspuu läks isiksusena tõeliselt lahti alles lavakunstikateedris. Merike seda tagantjärele päris nii ei mäleta, kuna vennal olnud ka enne harrastusi, millega ta kirglikult tegeles. Peale fotograafia, joonistamise ja lugemise käis Urmas vehklemas ja sai ilmselt just sealt oma plastilisuse.

"Kui ta teatrikooli läks, hakkas meil sagedasti käima neid lavakasõpru. Hästi mäletan, kuidas Kalju Orro meie sektsioonkappi kokku pani. Sulev Luik käis üsna tihti. Urmas saatis mind Luigega ükskord pulmakinki ostma, kuid ma ei mäleta enam, kellele. Jüri Krjukov käis ka, aga temaga käis Urmas tavaliselt õhtuti esinemas ja mina tihti siis juba magasin. Kui ma üleval juhtusin olema, pidin neile nii kanget kohvi keetma, et lusikas seisaks sees püsti," lausub õde.

Urmase sõprade vestlustest õde Merike osa ei võtnud ja nende seltskonda ei tükkinud. Küll aga teab ta, et peale kursusekaaslaste lavaka VII lennust austas Urmas kaasnäitlejatest eriti eakamaid daame, tollal juba teatrikorüfee staatusesse jõudnud Salme Reeki ja Velda Otsust.

Kui suri Jüri Krjukov, nägi Urmase noorema venna Marko naine Helle unes, et Jüri ja Urmas seisavad käsikäes Urmase vana toa lävel. Urmas vaatas korraks tagasi ja sõbrad läksid koos ära. Raamatus seisab, et samal hetkel kukkus Urmase toas alla seinal rippunud kitarr, mille peale Helle üles ärkas.

Õde Merike nägi pärast Urmase lahkumist venda unes. "Mulle tuli selline hästi selge unenägu, kus Urmas ütles mulle, et ärge nutke, mul on siin hea olla. Urmase surm oli mulle selline pauk just selle meievahelise sideme ja väikeste oma saladuste pärast, mida keegi ei teadnud," nendib Merike. Näiteks olevat ta murdeeas pikakasvulise tüdrukuna muretsenud, et klassivennad on tükk maad lühemad. "Urmas trööstis siis mind, öeldes: Merike, pea meeles, pikad naised on ilusad," naerab õde.

Urmas õpetas paljulugenud suure vennana õde kirjandeid kirjutama. Vahel oli ta koguni pahandanud, kui õde nõu küsides talle vastamiseks liiga vähe aega oli jätnud.

Venna etendustest on talle enim meelde jäänud "Popi ja Huhuu", "Tabamata ime" ning "Harold ja Maude". Telelavastustest "Pisuhänd" ja "Kuulsuse narrid".

Hiljem Soomes elades nägi õde ära ka venna kuulsa "Savoy balli", mida mängiti vaheldumisi kahe peaosaliste trupiga, kusjuures Estonia kassiiridel oli keelatud avalikustada, milline trupp parajasti mängis: nii väga igatses toonane teatrivaataja näha just seda truppi, kuhu kuulus ka Kibuspuu.

Viimastel aastatel käib Merike kodulinnast Vantaast Eestis paar korda aastas, mida kahetseb muidugi liiga väheseks. Ka Urmase poega Paul-Eerik Kokamäge (sünd 1977) pole ta enam mitu aastat kohanud. "Igatsen Pauli järele küll, minu meelest peaks ta praegu Rootsis elama. Oleme kõik ilma peal laiali," tähendab ta.

Üksküla: nägemata jääb, mida ta võinuks mängida

Avestik kirjutab, et Kibuspuu surmast tulenenud šoki suurust ilmestab ka tõsiasi, et kui Maria Klenskaja koos Aarne Ükskülaga Urmase matustelt lahkuma hakkas, minestas Üksküla ära. "Tema matustel peetud kõnes ma rääkisin ilmselt sellest, et meil jääb nägemata see, mida ta oleks võinud mängida," kõneleb Üksküla raamatus. "Mäletan, et Kerge tuli ja ütles, et see oli täpselt see, mida Kipsi puhul olekski pidanud ütlema. Tähelepanuväärne on veel see, kui palju rahvast oli Kibuspuu matustel. Ta oli vaevalt kümme aastat töötanud ja juba nii kuulus," meenutab Üksküla.

"Kui ma kujutan praegu ette Jüri Krjukovit, Urmas Kibuspuud, Sulev Luike ja Aare Laanemetsa, siis missugune võimas plejaad meesnäitlejaid oleks praegu Eestis," toetab abikaasa arvamust teoses Maria Klenskaja.

Sündinud näitleja

Keskkooli ajal avanes Kibuspuul, Raimo Aasal ja Georg Bogatkinil tänu viimase isa tutvustele võimalus minna Moskvasse oma keskkooliaegseid teatrikavu näitama. "Esinesime seal ühele filmirežissöörile, kes just valis näitlejaid filmi," meenutab Avestiku kirjutatud raamatus Bogatkin. "Leppisime siis kokku, et esitame talle oma šõu eesti keeles."

Pärast esinemist öeldi Bogatkinile, et temast ei saa kohe kindlasti mingisugust näitlejat, ärgu üritagugi. Raimole öeldi, et tema peab enda kallal kõvasti tööd tegema, kui tahab näitlemisega tegelda. Aga vaat selles mehes on kõik näitlejaoskused olemas, viidanud režissöör Kipsile.

Kunstnik Valli Lember-Bogatkinal oli kord tarvis lastefilmi jaoks joonistada kuningat, kuningapoegi ja nõiamoori. Kunstnik palus Kibuspuud, et see kuningapojana poseeriks. "Mul oli tarvis kolme poega, igaüks pidi erisugune olema. Ja Kipsik oskas tõesti mulle kujutada niimoodi, et nad kõik kolm olid eri näoga. Kui ma need olin valmis joonistanud, siis ma seisin probleemi ees – mul oli tarvis ka nõiamoori. Kipsik ütles – no milles küsimus, mina poseerin ka selle nõiamoori ära. Ja poseeriski," meenutab Lember-Bogatkina raamatus.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee