Elu

Arvo Kukumägi: "Mul on olnud väga kerge elu." (54)

Rainer Kerge, 2. detsember 2009, 00:00
ARVO KUKUMÄGI: «Ma ei oska teiste vigadest õppida, pean kõik ise läbi kogema. Kui isa ütleb, et kulla poeg, ära mine sinna litsimajja, seal on kõik litsid tripperis, siis ma lähen ikka,» ütleb ta oma raamatus.  PILLE-RIIN PREGEL (päevaleht)
Esmaspäeva hommikul sööb Arvo Kukumägi (51) kodus väikesest tassist astelpajumarju glükoosiga. Joob matet. Unustab rääkides suitsu sõrmede vahele tuhavorsti küpsetama. Kõristab vahepeal spinningupooliga. Samal ajal kuivavad trükikojas tema elulooraamatud. Pakki laduda neid veel ei saa – kaaned naksuvad.

Sa ketrad rääkides spinningupooliga. Hakkad kalale minema?

Ma lähengi Soome kalale. Kui see raamatujant nüüd ära lõpeb.

Mis kala sa püüad seal?

Ma arvan, et ahvenat.

Mis värk sul kalapüügiga on?

Talvel ma käin Peipsi peal. Kui ma sõidan mootorsaaniga peaaegu et Vene piiri peale välja, siis seal enam eriti palju kalamehi ei ole, tihtipeale jään sinna kõiksusega terveks päeva üksi. See on tähtis. Kas sa kala saad või ei saa, see pole üldsegi tähtis.

Aga on hea, kui näkkab ka, siis on natuke lõbusam. Ma tihtipeale olen võtnud halud kaasa, teen seal lõket ja teed endale. Ma olen niisugune romantik.

Jahil käid?

Ei, ma ei suuda ühtegi looma tappa. Kala puhul mul ei teki niisugust tõrget, aga ma ei ole võimeline looma tapma. Ja ma teadlikult ei söö loomaliha.

Siga kah ei söö?

Siga ma söön, aga looma mitte. Ma võisin olla nelja-viieaastane, kui ma läksin naabripoisi hoovi ja seal võeti vasikal kõri maha. Ma sain sellest niisuguse šoki – tavaliselt seda ju lastele ei näidatud! Ja mingeid kassipoegade uputamisi ja niisuguseid asju võtan ma siiamaani kohutavalt hinge.

Mu koeral oli just 12 kutsikat, ja siis tuli üks tüdruk siia ja ütles: "Noh, lähevad merekooli?" Ma ütlesin: "Kao siit minema, raibe!" Niisugused asjad mind jubedalt ärritavad.

Ma võin küll pätile kaikaga vastu pead panna, kui ta on mingit siga mulle teinud, mingile varganäole, aga kutsikad ei ole kellegi ees süüdi.

Ma nägin kolm kuud niisugust rõõmu ja vaeva ja viletsust nendega. Ja turundus võttis aega, aga ma sain oma ülesandega hakkama ja ma olen selle üle uhke. Ega ma igaühele toppinud kah.

Mis tõugu koer sul on?

Tatari verekoer!

Tegelikult tavaline krants: dalmaatslase ja hundi segu. Sünnitus kestis poolteist ööpäeva, ma olin juures kogu aeg. 11 tuli ära, siis ma arvasin, et nüüd on juba lõpp, läks poolteist tundi mööda, tuli veel üks. Kõigile panin nimeks Kuku 1, Kuku 2 ja nii edasi. Aga viimasele panin Herman Peeter Simm. Simmi skandaal oli siis.

Nüüd on koerad teised nimed saanud, vaid üks on Kukuks jäänud. Eile alles helistas tema peremees – eile oli pühapäev...? Jah! Me käisime ju Metsakalmistul. Haudade peal. Sai sõpradega veidi juttu räägitud seal.

See on see vana setu komme, et haual väike piknik.

Ei-ei. Ma iseenda sees räägin.

Minu jaoks ei ole Luige Sulev surnud, ta on minuga ikka edasi. Ma tihtipeale – kellelegi ei ütle, et kaon ära – lähen sinna juttu rääkima. Mul on siis kergem ja toredam olla.

Sul on raske elu olnud?

Ei! Mul on väga kerge elu olnud. Minu vastu on väga helde oldud, mulle on väga palju andestatud. Eks ma olen küllalt sigadusi teinud – läbi käraka. Mitte tahtlikult sigadusi, aga ma teen sellega ju teistele kah haiget. Aga mulle on taevaisa lahke olnud. Mulle on andeks antud. Ma ise pole nagu eriti andestust palunud.

Paar päeva tagasi sain väga lähedaselt sõbralt sõnumi. Kella 11 ajal õhtul käis piiks-piiks ja sain sõnumi: "Ma olen Sinuga koos surmani." See liigutas mind pisarateni. Ma ei tea, kust ta selle võttis, ma ei ole niisugust sõnumit kunagi saanud.

Ma natuke kogusin ennast, võtsin telefoni ja helistasin talle. Tal on praegu kiired ajad, ma pole teda seganud nagu, pole kokku saanud, ta teeb ühte jõulutükki. Täna vist saan. Pärast sinuga kohtumist on mul mõningased asjad vaja ajada: pangas vaja käia, raamatupidaja juures vaja käia ja...

Sul on oma asjade kontrolli all hoidmiseks raamatupidaja?

Jah. Miks ma peaks seda ise tegema, kui mul on väga hea raamatupidaja, ta on mu sõber ühtlasi ka.

Kui tihti sa oled seda tundnud, et inimene, kes on ühel päeval sõber, ei taha nädala-paari pärast tundagi?

Ma väga vastu näppe pole saanud. See oleneb su enda käitumisest kah väga palju. Ka praegu on mul üks kodutu, juba mitu kuud elab siin majas, üleval. Kuna tal ei ole mingit sissetulekut, tal ei ole kuskil elada. Anonüümsetest Alkohoolikutest on mulle tuttav. Ma võtsin ta enda tiiva

alla, nüüd ta saab vähemalt süüa, katus on pea kohal ja... ta ei ole võimeline oma asju ise korraldama, me siin Seljamaaga kahekesi proovime ta ree peale saada. Ta elas metsas vahepeal.

Milline sa purjuspäi oled?

Ma ei tea seda, ma arvan, et üpris... ma ei oska öelda.

Muutud sa ülevoolavalt lõbusaks või masendavalt kurjaks või tahad kakelda?

Ma ei ole vägivaldne, pigem ma muutun kurvameelseks ja tõmbun iseendasse. Ja katsun ruttu sellest üle saada, aga see on jube raske.

Ma esimesed päevad tahan seltskonda: käin mööda kõrtse ja, Woodstock siinsamas lähedal, kella kuueni lahti, hea minna.

Aga mu joomine on väga kurvameelne värk. See ei ole sugugi lõbus.

Aga miks sa siis jood, kui see teeb tuju pahaks?

No vot, ammu oleks aeg järele jätta. Vanasti ma tegin seda lõbuga, mul ei olnud mingeid pohmelle ja värke. Ma ei ole – ma ise arvan niimoodi – mingisugune parmott, et ma nüüd kahman hambapesuvedeliku järele. Ma lähen joon ikka Martini Rossot.

Aknooli sa joonud ei ole?

Ei ole kahjuks.

Kahjuks?

Võiks ju ära proovida. Mulle ei ole miski võõras, ma olen kõik ära proovinud.

Enamik inimesi teab, et kui eelmisel õhtul on pits või pokaal või kannuke üle võetud, võib olla hommikul pisut ebamugav. Milline on pohmell, kui üle on võetud kaks kuud?

Seda on raske kirjeldada. Sellele järgneb enda sisse vaatamise aeg.

Patukahetsemine, püüad kõike kiiresti heastada, ja hea on, kui sul mingi tugi on, mul see õnneks on. Üksi seda üle elada on päris raske.

Aga füüsilised vaevused?

Kui mul on füüsiliselt sitt olla, jalutan ma päevas maha 30 kilomeetrit. Väsitad end ära ja – see on kõige väiksem asi. Aga see, mis toimub su hinges, mis kraabib su hinge nii, nagu vanasti sealt vikatiga karvu maha võeti – see on päris õudne. Unetus ja... Seda ei soovita kellelegi. Aga – ma olen usklik ja ebausklik ja fatalist korraga ja ma arvan, et meil tuleb see pahmas ära tallata, mis meile ette on pandud.

Kui ma väga suure jamaga ei ole hakkama saanud, siis ma ülisuur patukahetseja kah ei ole. Katsud jälle ratta peale saada, et suhted normaliseeruks. Mul on väga palju sõpru-tuttavaid, kellega ma saan usalduslikus vahekorras asjad selgeks rääkida, ja siis hakkab palju kergem.

Kahetsed sa midagi?

Aga mida mul on kahetseda, kui ma otseselt ja tahtlikult pole kellelegi halba teinud?

Peale iseenda?

Peale iseenda jah. Aga see on puhtalt minu enda asi. Ja seda ma mõistusega ei suuda siiamaani seletada. Kui ma olen käinud psühholoogide ja ma ei tea kelle või mille juures, siis mulle tihtipeale tundub, et ma olen ise kümme korda targem psühholoog kui nemad. Oli üks tädi, kelle juures ma käisin, tahtsin nagu hingeabi saada, aga tuli välja, et tema rääkis poolteist tundi enda hädadest, ma ei saanud suud lahtigi teha. Ma tulin ära.

Miks sa setuna ei lähe papi juurde?

Ma olen ka pappide juures käinud. Olen jumalaarmul käinud siinsamas Nevski katedraalis, pihil käinud, eks see aitab kah.

Mulle meeldib katsetada igasugu asju. Ma olen hingealkeemik. Mul on professionaalne huvi, et mida nad siis suudavad minuga teha. Ma olen väga tahtnud lasta endale hüpnoosi teha, aga tuleb välja, et need, kel on ülikõrge ego, ei allu hüpnoosile.

Sinu loomisvõimega on lood praegu kuidas?

Ma arvan, et ma saan hakkama. Ma tegin noorena kõvasti sporti, ma ei ole oma kontsentreerumisvõimet kaotanud. Ma olen suhteliselt paindlik ja tegelen oma psühhotehnikaga. Ma arvan, et ma olen päris heas vormis.

Mis asi on psühhotehnika?

Näitleja amet on olla inimhingede insener. Kas ma mängin kuskil või ei mängi, aga see on kuidagi sisse programmeeritud, et ma paratamatult tegelen oma psühhotehnikaga – et mu emotsioonid töötaks. Eriti kinos on vaja jõle lühikese aja jooksul jõuda punktist A punkti B mingite võngete kaudu. Et asi ei oleks surnud. Ja see nõuab kohutavalt tugevat kontsentratsiooni – anda lühikese aja jooksul läbi silma edasi, mida sa mõtled.

Mulle meeldivad kõige rohkem peaaegu sõnatud rollid. Mingis seebis möliseda: "Kuule, miks sa nii hilja koju tulid?" – "Tead, ma pean minema praegu tööasju ajama.", see ei ole minu teema.

Inimeste valude ja piinade ja rõõmudega tegelemine on minu teema. Taevas on tahtnud nii, et ma ei ole väga laiatarbekaup.

Kas näitleja treenib kuidagi silmade kaudu mõtte edasiandmist?

Siin ei ole võimalik peegli ees nägusid teha. Sa pead kõik ära tunnetama ja ära kogema. Sellepärast ma ei kahetse ka seda joomist sugugi mitte. Nagu Bergman ütles: "Näitleja on siis küps, kui ta on endale näo ette joonud, aga see on kurb, et siis ei jää enam tekst meelde." Aga mul õnneks jääb veel tekst ka meelde. Nägu on ette joodud mitmekordselt.

Mis rolle sa veel teha saad ja tahad?

Mu molu on praegu magusaimas eas, ma võin erinevaid rolle teha. Aga mind ei usaldata, ma pean siin nüüd paar-kolm aastat täitsa kainena püsima, enne kui mind täielikult usaldama hakatakse.

Millega sa üldse tegeled praegu?

Momendil tegelen iseendaga.

Et jälle korda saada?

Ma olen korras, aga ikka tuleb sisse vaadata: kuidas nüüd edasi minna, et mitte jälle põmaki! käpuli käia.

Kaua sa käpuli olid?

Kaua ei olnud, mingi nädalakese.

Ja siis läksid haiglasse?

Mhühühh.

Kuidas sinna Wismarisse satutakse? Kust see otsus tuleb?

No nii kehv on olla, et ei taha enam peale võtta ega midagi.

Surmahirm?

Ei ole surmahirm, ma ei karda surma. Aga ma ei viitsi piinelda. Piinarikas värk on jama.

Ja mis nad Wismaris teevad?

Panevad tilguti alla ja... puhastavad vere ära. Annavad igasugu kuradi tablette ja muud midagi.

Ja siis tuled välja ja põed otsa veel tükk aega?

Hingeliselt põed, füüsiliselt mitte. Hingeliselt põed kogu aeg, üks loov inimene ei saagi olla rõõmus kogu aeg, tal peab valu sees olema.

See valu on suuresti enda tekitatud?

Ei pruugi olla. Seda tekitab kõik ümbritsev, mis maailmas toimub. Sa ei saa pead liiva alla peita. Mind väga puudutab, mis praegu näiteks Venemaal võib toimuma hakata. Seal võib, ma ei tea, kodusõda pihta hakata.

Ma tunnen peale nägude tegemise paljude muude asjade vastu huvi.

Mis tööd sa praegu teed?

Mul on piisavalt tegevust, oleks aega ainult rohkem.

Praegu kah mingid remondimehed remondivad üleval kortereid. Ise kah peab töödejuhataja olema. Eks mul ole igasugu projekte, aga kuna ma olen suhteliselt ebausklik tüüp, siis ma väga ei taha ette ära sõnuda.

Minu elu ei koosne ainult sellest, et ma olen nüüd pühendunud kinole või teatrile, ja kui ma nüüd teatris rollikest ei saa, et ma siis värisen ja mõtlen enesetapust.

Mu tegevused ja mu mõtted ja tegemiste valdkond ja haare on erinevad ja laiad. Aga ma ei ole ka raha peale väljas, mul ei ole miljoneid vaja. Mul on kõik olemas.

Praegu on eesti inimestel ikka väga rasked ajad, ja raskemad veel tulevad, pärast uut aastat. Tuleb arukalt käituda. Mina näiteks teen ise väga palju asju, mulle meeldib oma kodu teha.

Miks sul juuksed veel halliks läinud ei ole?

Aga miks nad peaksid minema? Natuke on läinud. Ega mul ületamatuid muresid pole.

Enamik asju meil ei ole enda teha. Me peame sammuma seda teed, mis meile ette antakse, need piinad ja kannatused...

Ma olen looduslaps: ma söön siis, kui kõht on tühi, magan siis, kui on uni.

Lõppkokkuvõttes see maine elukene, mis me siin elame – kui hästi kõrgelt vaadata, siis me oleme nagu sipelgakesed siin. Ei maksa nina väga püsti ajada. Olgem lihtsad ja olgem ausad ja aidakem üksteist. Ja ka hullustes ei tohi kaotada inimpalet – see on kõige tähtsam. Et mitte muutuda ülbikuks või jõhkardiks või hoolimatuks.

Mis sinust pärast surma saab?

Ma ei tea. Ma lasen ennast ära põletada. Ma olen oma sõpradele öelnud, et mulle see ei sobi, kuidas uss nina kaudu kõrri hakkab minema. Mina lasen ennast ära põletada ja helikopteri pealt tuha Setumaa kohal laiali visata. Ma tahan, et mu tuhk väetaks seda maad, kust ma pärit olen. Nii palju, kui seda järele jäänud on.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee