Eesti uudised

Ootav ema: "Nii loodan, et juhtub ime ja Mati astub uksest sisse!" (56)

Eve Heinla, 20. november 2009 00:00
OOTAB: Poja pilt on emal alati kaasas. «Voodipeatsiski…» ohkab Maire. «Öösel, kui uni kadunud, siis küsin: ütle, pojake, kus sa oled?» Foto: Tairo Lutter
"Mati tuba hoian täpselt sellisena, nagu ta jäi. Isegi riided on alles, ehkki tean, et ta oleks nüüd juba 40 ja need ei mahuks enam selga," loodab ema poja kadumise saladuse kõige kiuste lahendada.

Maire Ausing hoiab peos viimast ülesvõtet oma pojast. "Mati läks Rapla politseisse tööle kuu enne kadumist, siis see foto tehtigi. Talle kohe kuidagi ei meeldinud lipsud, üks konstaabel laenas toona enda oma," meenutab naine, kes nägi oma poega viimati 12. aprillil 1991. aastal.

Mälestused Matist toovad ema huulile naeratuse ja sõnadesse särtsu.

"Olin kunagi seltskonna hing! Nüüd olen nii kustunud, ei talu enam inimesi. Olen nõus enne metsloomaga kohtuma kui inimesega," tunnistab ta. "Tahtsin end isegi surnuks sõita. Siis lõi pähe, et mul ei ole ühtegi käegakatsutavat fakti, et Mati on surnud."

Teadmatus kohutab

Maire lööb pea püsti, tunnistades, et pole alla andnud. Mõte päevast, mil poja kadumisloosse selgus saabub, teda jalul hoiabki. "Ma nii ootan, et juhtub ime ja ühel päeval astub Mati taas uksest sisse. Ehkki mõistus ütleb, et see on võimatu, kuid lootus sureb viimasena... Või siis, et inimestel, kes teavad, kus Mati on, hakkaks südametunnistus piinama ja keegi tuleks ning tunnistaks üles. Kõige suurem valu maailmas on teadmatus."

Maire on otsinud abi nõidadelt. Hulluseni otsinud – kaevanud teadmameeste skeemide ja juhatuste järgi. Ema hinge närib kahtlus, et poja kadumise taga võis olla tollane Rapla konstaabel Rein. Too mees istus üheksa kuud mõrvakahtluse pärast vahi all, kuid vabanes süütuna.

"Reinu vend Toomas oli katlamajas tööl, käisin isegi seal ahjusid vaatamas, et ehk on ära põletatud," räägib Maire.

Politsei käis ka Kullamaa surnuaias otsimas, värsketest haudadest, omaste loal, et äkki on mõne kirstu alla peidetud. Tulutult.

Hinges hirm ja tühjus

2004. aastal kriminaalasi lõpetati, sest see aegus. Kui Maire lõpetamise teate sai, täitis ta hinge lõputu tühjus. "Hirm, et kas nüüd ongi kõik ja mitte midagi ei saa enam teha," meenutab ta.

Maire haarab igast õlekõrrest, mis tal müsteeriumi lahendada aitaks. Proovis saada abi nõid Nastjalt ja ootas eile hingevärinal selgeltnägijate saate lõppakordi, et tänavuselt võitjalt abi paluda. "Ka Kersna saate poole pöördusin, kuid nemad otsivad vaid elavaid," nendib ta.

Suvel jõudis Maire otsaga sihtasutusse Kadunud ja nüüd tegelevad looga detektiividest ekspolitseinikud. Nad on välja pannud 15 000 krooni vihje eest, mis Mati jälgede viiks.

"Mulle on öeldud, et ma peaks laskma kogu sellest loost lahti... Ühe selgeltnägija soovitusel matsin isegi Mati kampsuni kalmistule oma mehe kõrvale. Et siis saan vabaks... Aga ei suutnud, aasta pärast kaevasin uuesti välja," räägib Maire.

Politseiameti pressiesindaja sõnul Mati kadumisega enam aktiivselt ei tegelda, sest juhtunust on möödas 18 aastat.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee