Elu

Mare Väljataga 1960ndatest: "Olen ka ise moosisaia ja piima peal üles kasvanud." (4)

Jaanus Kulli, 23. oktoober 2009, 00:00
 Sven Tupits
Pealinna pilti ilmus Tallinna Kaubamaja. Narva maanteel tegutses veel kino Foorum. ETKVLi poodides müüdi Soome šokolaadi Hellas, mille ümbrisel sõid lehmad kuskil Alpi aasadel. Paljudes kodudes näitas oma mustvalget pilti televiisor.

1965. aastal alustasid üheksa Engelsi linna Uritski tehases toodetud trollibussi liiklust marsruudil Estonia puiestee – Hipodroom. Rahvasuus kandis trolliliin hüüdnime Teaduste Akadeemiast hullumajja. Need on vaid mõned mälupildid Tallinnast kuuekümnendatel aastatel, mida nüüd laulja Mare Väljataga ja Lembit Saarsalu trio pühapäeva õhtul Mustpeade maja Valges saalis taaselustada püüavad. Toonane pilt Tallinnast tuuakse publiku ette muusikas, videos, sõnas ja suupistetes.

Mare Väljataga näitab publikule ka seda poolt, mis tol ajal välismaalt sisse tuli – Eestis käis Marino Marini, kuulati Beatlesite lugusid ja võeti omaks Gennadi Podelski laule.

Lemmiklelu oli klaver

Mare Väljataga, on teil meeles kuuekümnendate aastate esimene aastavahetus ja kas teie peres tähistati jõule või aastavahetust?

Olin saanud just äsja neljaseks, ent seda aastavahetust ei mäleta ma absoluutselt. Jõule meie peres ei tähistatud, ikka nääre. Sellest ajast on üks mälestus, mis pärineb küll eelmisest aastavahetusest, kui ma olin veel kolmene ja kus ma laulan lintmakile, ise r-tähte ütlemata, et "näälimees uksele koputab".

Millised mänguasjad teile sellest ajast meenuvad?

Mul oli üks päris suur nukk, kes ütles mamma ja pani silmad kinni. See on mul siiamaani alles ja ta polegi väga ära nässerdatud. Nii et suur nukumängija ma ei olnud. Arvatavasti ka sellepärast, et 1961. aastal viiendaks sünnipäevaks kinkisid isa-ema mulle päris klaveri. Sealtpeale hakkasin ma kohe muusikat õppima. Mulle meeldis väga klaverit harjutada, nii et vaba aeg kuluski mul rohkem klaveri ees istumisele kui leludega mängimisele.

Minu mängud tähendasidki ema jutu järgi ennekõike esinemisi. Et ema istus köögis ja tegi näputööd ning mina tulin ukse peale, kummardasin, teadustasin ja laulsin, siis tagasi tuppa ja jälle ukse peale.

Tassis lasteaiast toitu koju

On teil meeles teie garderoob sellest ajast? Või lemmikkleit?

See on meeles, et lasteaias käisime justkui kõik ühtemoodi riides. Seljas oli pihik ja pihiku küljest rippusid pikad tripid ning jalas olid puuvillsukad. Siis mäletan karupükse ja vahvat kasukat, mis rahvariidevöö taolise paelaga oli eest kõvasti kinni tõmmatud, sest sel ajal olid talved ikka talved.

Kas te oma esimest kelku või jalgratast ka mäletate?

Puust pulgad ja all metallist jalased, taga oli vist ka seljatugi – niipalju on kelgust meeles. Jalgratas tuli tükk aega hiljem. Ma ei osanud pikka aega kaherattalise jalgrattaga sõita. Ema räägib, et olin juba suur tüdruk, aga väntasin, põlved laiali, ikka veel kolmerattalist.

Kui palju te Tallinna tüdrukuna tollast linnapilti mäletate?

Mäletan, et praeguse Viru hotelli kohal oli madal lastepolikliinik, kus oli ka piimaköök emadele, kellel ei jätkunud rinnapiima. Ja veel mäletan ma Foorumi kino, mille taga suures majas ema töötas.

Mis selle aja toidulauast ennekõike meenub?

Olin väga kehva isuga ja kui mu käest küsiti, et mis ma süüa tahan, vastasin alati, et saia-piima-moosi. Ma arvan, et ma selle peal olengi üles kasvanud. Sellest mulle täiesti piisas. Ja lasteaiast tassisin ka tihti süüa koju, sest meil olid ees suured põlled, millel oli suur tasku ning ma tulin tihti nii koju, et pudruports või lihatükk oli selles taskus.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee