Elu

Nooruke stjuardess nägi kaaperdamist unes ette (2)

Urmas Vahe, 17. oktoober 2009, 00:00
ÜKS ÜLIVÄHESEID SÄILINUD KANGELASFOTOSID: (Vasakult) Radist Nikolai Kisel, mehaanik Märt Pajuri, stjuardess Liina Härma, teine piloot Valentin Platov. Kõige uljamalt poseerib aga esimesena uppuvalt laevalt lahkunud lennukikapten Pavel Kuzmenkov.  Arhiivifoto
40 aastat tagasi, 1969. aasta mai lõpul, nägi Liina Härma üht unenägu. Ta oli siis 22aastane, alles plikaohtu, ent ometi juba aasta Aerofloti stjuardess olnud. "Ärgates tundsin ma kohe, et see uni ei saa hästi lõppeda," ütleb ta nüüd.

See unenägu on Liina Härmal (63) meeles arvatavasti elu lõpuni. "Mu vanuigi pimedaks jäänud vanaema oli mulle äärmiselt lähedane inimene, nagu minu kasvataja. Aga unes oli ta järsku kirstus, üleni valges. Rahvast oli palju, mitu rida. Mina olin viimaste hulgas. Järsku vanema tõusis, koperdas pimedana minu juurde ja peaaegu puudutas mind. Ja siis läks kirstu tagasi. Ärgates tundsin, et see uni ei saa hästi lõppeda."

3. juunil oli hämar pilves hommik. IL-14 meeskond kahtles, kas lennust Leningradi üldse midagi välja tuleb. Toonased seadused olid naljakad: ilm pidi hea olema nii stardi- kui ka maandumislinnas ja veel kahel varulennuväljal. Kui seal kõik korras polnud, siis õhku ei tõustud. Ometi kutsuti Liina reservist kohale – tema ei pidanudki tol hommikul üldse lendama – ja läks lennuks.

Jõhvis hakkas juhtuma

Suvised Leningradilennud olid natuke teistmoodi kui talvised. Lennuk tegi vahepeatuse ka Jõhvis, sealsel sõjaväelennuväljal. Liinal on hästi meeles isegi reisi number – 52052. "See oli omamoodi naljakas reis: Leningradist ega ka Jõhvist ei jõudnud lennuk isegi oma kiirust kätte saada, rääkimata siis täiskõrgusest, kui juba tuli hakata maha sättima," meenutab ta.

Leningradini läks kõik tõrgeteta. "Kui Pulkovost tagasi tulime, oli lennuk päris täis. Ainult kaks esimest rida olid tühjad. Lapsi oli hästi palju. Raputas kõvasti. Seepärast jäin ka salongi, et reisijatest hea ülevaade oleks – mõnel võis vabalt paha hakata. Kõik tundus olevat kontrolli all."

Lennuki õhkutõusust Jõhvis oli möödas vahest kolm minutit, kui Liina piloodikabiinist läbi tamburi taas salongi läks. Lükkas salongi lükandukse lahti... ja tema ees, seljaga kabiini poole, seisis pealt neljakümnene mees, käes püstolkuulipilduja PPŠ. Tema kaaslane hoidis aga käes lühendatud toruga kärbikut. "Teel lennukisse polnud mingit kontrolli. Nii võis äsja sõjaväest vabanenud mees oma relva vabalt spordikotis õhku viia. Ka kõik vaheseinad olid tavalisest vineerist," räägib Liina.

"Automaadiga mees sihtis salongis olevaid reisijaid. Lükkasin välkkiirelt ukse riivi. Seejärel ka kabiiniukse. Jõudsin pilootidele vaid hõigata, et üks mees vehib minu selja taga relvaga. Mispeale mehaanik Märt Pajuri, rahu ise, vastas, nagu poleks midagi olnud: mis jaburat juttu sa ajad?! Sellist asja ei saa olla!

Mees aga oli kuulnud ukseriivide lõginat ja lõgistas vastu. Järgnes valang kabiini suunas. Tardusin kabiinis soolasambaks ja mõtlesin – tulgu nüüd, mis tuleb. Mingit paanikat ei tundnud, selleks polnud aegagi. Ent elu jooksis mõne minutiga silme eest läbi. Seda ei uskunud küll hetkekski, et eluga pääsen. Olin kössis klapptooli peal, aga tollal nii peenike, et kuulidki läksid mööda. Oma ligimestega, nende hulgas kaheaastase pojaga, olin mõttes juba hüvasti jätnud.

Siis hakkas mehaanik Märt esitama täiesti arusaamatuid küsimusi: milline mees välja näeb, mis marki relv tal on! Püha jumal, kas suutsin mina veel relvamarki jälgida, kui teadsin püstoleid ainult Vene sõjafilmidest.

Kohe tuli järgmine valang. Juba kabiiniukse tagant. Radist Nikolai Kisel sai pihta, otse südame ja kopsu vahele. Otsemaid kaotas ta teadvuse.

Pardamehaanik Pajuri viskus kabiiniseina ja kapteniistme vahele. Üsna vilets olukord – lenduritel oli kogu meeskonna peale ainult üks Makarovi püstol ja paar pidet padruneid. Pluss pisargaas. Läbi seina kostitas aga kaaperdaja meeskonda aina uute ja uute valangutega. Pärast loeti lennukis 36 kuuliauku.

Et kurjategijat(id) rivist välja viia, hakkasid piloodid lennumasinat kõigutama. Sellele vaatamata tabas üks kuul hüdrosegu ballooni. Peale hirmsa haisu, mis hiljemgi võdinad selga tõi, tekitas see ohu, et lennuki telik maandumisel üldse välja tule."

Kaba lendas ei-tea-kuhu

Kuulid vihisesid edasi. Teine meessoost kaaperdaja, hiljuti sõjaväest vabanenud noormees, oli teeninud lennuväes ja teadis, mida teha. Kaptenikohta üritati säästa. Ilmselt pidi tema ellu jääma ja lennuki Rootsi viima. Kogu ülejäänud meeskond oli stsenaariumi järgi määratud surma. "Meiegi üritasime teha, mida oskasime, sest surm oleks tulnud nii või teisiti. Tol ajal, Vene lennunduses maksnud hundiseaduste aegu, ei tohtinud ükski Aerofloti lennuk ilma kõrge loata riigipiiridest lahkuda. Olgu kaptenil või püstolitoru kuklas. Vastasel korral oleks õhku tõstetud hävitajad ja need oleks põgeneva lennuki maha tõmmanud."

Kapten lahkus esimesena

"Nähes, et kapten ei suuda korraga lennukit juhtida ja tulistada, võttis Pajuri püstoli enda kätte. Ent tulistamine oli üliraske: salong oli rahvast täis ja kaaperdajat polnud ju nähagi. Ta oli endiselt teisel pool seina. Kord märganud Pajuri aga läbi kuuliaukudest puretud ukse lähenevat varju ja saatnud üsna umbropsu kuuli teele. See oli õnnelik lask, tabas automaadikaba ja kaaperdaja peopesa. Relv kukkus maha, keegi reisijatest lõi kaba ja pudenenud püssiluku jalaga kaugele pinkide alla."

Jõutigi Jõhvi lennuvälja kohale. Telik siiski töötas, aga pidurid mitte. Hoolimata hirmsast kiirusest maanduti õnnelikult.

Kui kaaperdajad nägid, et enam pääsu ei ole, kamandasid nad kõik reisijad salongi ninaossa ja peamees karjus, endal granaat käes, et laseb kohe lennuki õhku. Lõhkelaeng aga osutus mänguasjaks. Väga hea imiteering – märgitakse isegi Leningradi kohtu otsuses. Röövlitel oli vaja vabastada tee lennuki keskel oleva ukseni, et nobedate jalgadega päästa, mis päästa annab.

"Omamoodi rekordiga sai aga hakkama lennuki kapten Pavel Kuzmenkov. Kuul oli löönud augu ka lennukiklaasi – kujutate ette, kui suur see võis olla? Ent piisavalt suur, et peaaegu kahemeetrine ja üle 100kilone mehekolakas sealt läbi mahtus. Ta oli esimene, kes sääred tegi. Kapteni hilisemad kohmakad vabandused ei pühkinud seda häbiplekki eluski," ütleb Liina, kes seda esimest korda avalikult räägib.

Hiljem selgus, et kaaperdajaid olnud kokku neli. Kaks meest, kaks naist. Kõik omavahel sugulased. Valgevenelased. Abielupaar, naise vend ja tema naine. Vahetult enne Rootsi-plaani olid noodsamad lennukikaaperdajad hakkama saanud teisegi rööviga – teinud tühjaks juveelipoe.

Kellele surm, kellele medalid

"Üks naine oli vagusi, ei tegutsenud üldse. Teisel võtsid reisijad ise juustest kinni ja andsid miilitsale üle. Temale mõisteti mäletamist mööda 13 aastat ranget režiimi. Põgenenud nooruke sõjaväelane osales röövimises passiivselt. Tema suurim vägitegu oli jooks Tallinna–Leningradi maanteele ja jõudmine Gattšinasse, kus ta kinni püüti. Temale mõisteti 11 aastat. Hoopis kurvemini käis peamehe käsi. Tema sai maanteel veoauto kasti ja põrutas sellega Sinimägedesse. Et ümbruskonnas oli valvatud iga ruutmeeter, seisis temagi peagi sõdurite ja KGBlaste aheliku ees. Neile oli antud käsk tulistada ainult jalgadesse – ju oli teda elusana rohkem vaja. Ent kaaperdaja polnud loll ja viskas end kõhuli. Loomulikult oli jalgu tabada raske, kuid pauk pandi ikkagi ära. Kuul sattus kõrva taha. See ei olnud surmav lask. Olin meie raskelt haavatud radistiga just Kohtla-Järve haiglas, kui kõrvalpalatisse toodi röövel, kes peagi suri. Nõnda olin meeskonnast ainus, kes lennukiröövlit üldse nägi. Seepärast käisin teda ka Tallinna surnukuuris tuvastamas. Vastik käik oli.

Asendusmeeskond ja -lennuk toodi Jõhvi sellise saladuskatte all, et meeskonnale öeldi alles õhus, kuhu nad lendavad.

Pärast lõputuid ülekuulamisi KGBs, kus üha toonitati, et asi tuleb täielikku saladusse jätta, pisteti viieliikmelisele meeskonnale ka aurahad rinda. Pilootidele anti Punalipu, teistele Punatähe orden. Kõigile anti kuupalk preemiaks ja kuine sanatooriumituusik Sotši.

2 KOMMENTAARI

k
Kert 29. detsember 2017, 18:07
Esimene on kõige parem liina harma on mu vanaema ja elab veel praegu on 2017 aasta

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee