Savisaar ja Nürnbergi otsused (25)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond 16. september 2009 00:00
"Põlevate piiride" filmi ühe autorina (kolleegid olid Endel Lippmaa ja Juhan Aare) rabas mind Savisaare otseavaldus Moskvast tagasi tulles – Tallinna lennujaamas. Ta ütles lausa ise: "Mina arvan küll, et Nürnbergi protsessi ja tollal Teisele maailmasõjale antud hinnanguid ümber hinnata ei ole päris otstarbekohane."

Ah et ei ole. Nürnbergi protsessi, kohtupidamise arvatavate natsikurjategijate üle algatas NSV Liit. Liitlased (USA, Inglismaa jt) olid pidanud piisavaks tavalist sõjaväljakohut kohese mahalaskmisega. Kohut peetigi ja langetatud otsus sisaldas ka määrust selle kohta, et kõik eelnenud kohtupidamisega seotud materjalid, s.h ka istungite stenogrammid, tuleb avaldada kõigis neljas Nürnbergi kohtu ametlikus keeles.

Nii ongi: avaldati inglise, prantsuse ja saksa keeles. Ja ainus keel, milles kohtumaterjale ei ole – on vene keel. Loogiline oleks küsida: milleks oli Stalinil vaja protsessi, mida temalikult interpreteerib Savisaar veel 60 aastat hiljem ja mida on vene keeles varjatud tänini?

Kes tõllas, kes võllas

Vastuse sellele küsimusele annavad mitte ainult nende isikute nimed, kes kohtu all olid, vaid ka nende omad, keda kohtu all ei olnud. Paar näidet vana sõbra ja eruspiooni Viktor Suvorovi abiga.

Heinz Guderian – Saksa tankivägede ja välksõja isa. Hea küll – staabiteoreetik ja vägede korraldaja, aga mitte ainult. 1941. aasta septembris okupeeris tema juhitud 2. tankigrupp Kiievi ja sellele järgnes Babii Jari massimõrv. Ja veel: tema vastutada on kümnete tuhandete Nõukogude sõjavangide tapmine veel siis, kui nad olid Guderiani armee kontrolli all, s.t kuni neid polnud üle antud SSi laagritesse. Nürnbergi protsessil aga esines Guderian – tunnistajana. Sümpaatiaga meenutati, et ta oli olnud üks nõukogude-natsi ühisparaadi vastuvõtjaid Brestis pärast Poola okupeerimist – septembris 1939.

Friedrich Paulus: agressiivse "Barbarossa" plaani operatiivse strateegia autor. Kõik Valgevene ja Venemaa põletatud külad, koonduslaagrid, miljonid süütult hukkunud – see on Pauluse plaani teostus, mille kandis Hitlerile ette staabiülem Franz Halder.

Halder, kellele oli Heydrich ette kandnud "juudiprobleemi" lahendamise vajaduse 1939. aastal ja hiljem Himmler – ka meetodid. Kaasteadja ja osalt ka -tegija "lõpliku lahenduse" asjus.

Kuid Halderit surma ei mõistetud, pahandati vaid kahe-aastase liikumiskeelu ulatuses ja ta jätkas oma sõjajärgset elu vanemteadurina USA armee sõjaajaloo instituudis kuni rahumeelse surmani 1972. aastal.

Paulusel läks paremini: hoolimata oma sõjakuritegudest tsiviilelanike vastu, agressiivse operatsiooni isiklikule kavandamisele ja teostamisele ilmus ta Nürn-bergi protsessile kui – tunnistaja! Mu sõber Suvorov kirjeldab seda jälkust: kindral-feldmarssal Paulus, kes langes vangi väejuhina (näljutatud, külmunud ja lollilt juhitud Kuuenda Armee ülemjuhatajana), ilmub Nürnbergi protsessile mitte maharebitud pagunitega trööbatud sõjaväevormis, nagu olnuks kohane sõdurile ja nagu olid protsessil Göring, Keitel ja Jodl, vaid – mustas tsiviilülikonnas, lakk-kingades, valge triiksärgi ja kikilipsuga. Mille eest seesugune armastus ilmsete kurjategijate vastu ajaloolaste poolt, kelle seisukohti kaitseb ajaloolane Savisaar?

Ja vastupidi. Nürnbergis poodud Jodl ja Keitel polnud seotud sõjaga NSV Liidu vastu mitte kuidagi. Nad oli tavalised staabi-jürid, kelle töö operatiivse planeerimise alal oli seotud eeskätt sellega, mida peaks Saksa armee tegema pärast Nõukogude Liidu alistamist. Nemad joonistasid nooli mitte Venemaa suunal, vaid Afganistani, Egiptusesse ja Indiasse... (See teema on pigem meditsiiniline kui juriidiline ja sõjanduslik.)

Rahuarmastav NSV Liit

Ning enamgi veel: Nürnbergis esimesena üles poodud välisminister Ribbentrop oli "süüdi" vaid selles, et ta oli sõlminud NSV Liiduga – rahulepingu! MRP, kuritegelik kolmandate riikide vastu, oli Hitleri sõpruse kinnitus Stalinile ja NSV Liit pidanuks olema viimane süüdistama Ribbentroppi nn Suure Isamaasõja puhkemises.

Ribbentropi surmamise põhjus oli lihtne: hoolimata sellest, et veel vanglas tegid Stalini agendid talle selge ettepaneku kinnitada MRP salaprotokollide puudumist ja eitada "Barbarossa" plaani tegelikku põhjust (NSVLi ilmsed agressiivsed kavatsused), jäi Ribbentrop endale kindlaks ja kinnitas: Stalini maailmavallutusplaanide vastu polnud Hitleril teist valikut.

Ja vastupidi: näiteks juba nimetatud süüta veresse uppuv Guderian, kes oli valmis kinnitama seda, et Saksamaa astus sõtta NSVLi vastu omal tahtel – pääses vabana.

Sama ka teise kurjategija (karistusoperatsioonid Baltimaades, sõjavangide massitapmised Krimmis) – Erich von Mansteini kohta: tema ostis oma elu väitega: NSV Liit oli rahuarmastav riik, kellel ei saanud olla agressiivseid kavatsusi ja kes ei teinud mingeid sõjalisi ettevalmistusi Euroopa vastu.

Nürnbergi protsessi oli vaja selleks, et edastada kõigile sõnum: Nõukogude Liit ei olnud II maailmsõja algataja, vaid selle ohver. Sõjas on süüdi vaid Saksamaa. NSV Liit ei okupeerinud kedagi, vaid üksnes vabastas. Need, kes seda valet olid valmis vanduma – pääsesid. Need, kes ähvardasid rääkida tõtt ja rääkisidki (Ribbentrop, Jodl, Keitel) – hukati.

Nürnbergi kohtu sõnum oli selge: hukkuvad need, kes räägivad ajaloost tõtt. Ja vaat seepärast ongi nii, et Nürnbergist ja selle otsustest ei taha valimiseelne ajaloolane Savisaar rääkida muud, kui vaid seda, mida räägib veel isegi tänane Moskva režiim.

Kui "Nürnberg" kehtib samas mõttes, nagu väidab Savisaar, siis tuleks tinasoldan Tõnismäele tagasi viia. Aga kui ei, siis seisku ta seal, kus ta seisab. Kolmandat võimalust – tuua ta näiteks Balti jaama – ei ole.

Küsimusi on? Tänan.