Eesti uudised

Peterburi eestlased: jääme eestlasteks, kus iganes ka ei elaks (12)

Maarius Suviste, 7. september 2009 00:00
EESTLASTE PEALIK: Peterburi Eesti Kultuuriseltsi esimees Viiu Fjodorova-Tepperi sõnul oli seltsil enne suve 279 liiget. «Meil on 20 informaatorit, kes annavad üritustest teavet edasi umbes 500 inimesele,» ütleb ta. Foto: ALDO LUUD
Peterburis elab kaks korda rohkem eestlasi kui on elanikke Eesti väikseimas linnas Mõisakülas. Ja Eesti asja ajamine käib neil võõrsilgi: nad tantsivad-laulavad, ei lase eesti keelel, meelel ja vaimul närtsida. Kõnelemata oma ajalehest ning pühakojast.

Peterburi eestlased said kokku nädal tagasi Peterburis Dekabristide uulitsal Eesti Jaani kiriku sarikapeol. "Vaadake Helgat," soovitab Peterburi Eesti Kultuuriseltsi esimees Viiu Fjodorova-Tepper. Pilk pöördub tulevases pühakojas nimetatud daami poole. "Ta on 86aastane, käib meie folkloorirühmas. Ta kirjutab luuletusi, tema isa oli eesti kooli õpetaja ja kirjutas eesti keele õpiku."

Külli lugu ehk Naine nagu orkester

Helga Vilberg-Klimberg, vanimaid eestlasi Peterburis, ongi too proua. "See on suur sündmus," ütleb ta kiriku sarikapeol. "See kirik on meile oluline, väga oluline."

"Jaani kirikust saab Jaani kirik ja kõikidele Peterburi eestlastele, aga ka mitte-eestlastele, kes peavad Eestist ja eestlastest lugu, kogunemiskoht – eestluse saareke Peterburis," ütleb Piiteri eestlane Külli Sulg, seistes uuesti ellu äratatavas Jaani kirikus.

Sulg on naine nagu orkester: ta on Venemaa Eesti Seltside Liidu vastutav sekretär, Peterburi Eesti Kultuuriseltsi juhatuse liige, Peterburi Jaani koguduse juhatuse esimehe asetäitja ja kohalike eestlaste ajalehe Peterburi Teataja toimetuse liige.

"Ruumide puudumine on teravamaid probleeme," lausub Sulg. "Loodame Jaani kiriku peale."

Kus siis Peterburi eestlased koos käivad? Sulg selgitab, et Rahvuste Majas ja juhatuse liikmete kodudes, kus on tehtud juhatuse koosolekuid. Tantsutunnid ja keelekursused on eestlaste töökohtade kaudu või tänu tutvusele odavama üüriga paikades. Jaani koguduse jumalateenistused (kord kuus) on soomlaste Maria kiriku kantselei saalis. "Püüame kuidagi hakkama saada," kostab Külli Sulg kõige selle peale.

Mis on Peterburis Eesti asi? "Ilmselt on see seotud sisetundega," pakub Sulg, kelle organiseerida on tavakohaselt iga-aastased eesti keele päevad, leinapäev jms. "Olen eestlane ja jään südames ikka eestlaseks, kus ma ka ei elaks."

Ta arutleb, et eestlastel kodumaal on sellest raske aru saada, sest koduseinte vahel on ju normaalne olla eestlane. "Siin on aga kõik veidi teisiti – juba traditsioonilised pühad ei kattu kohalike pühadega," ütleb ta, pidades silmas jõulupühi, lihavõtteid jms.

Pärnust pärit Külli Sulg jätkas pärast Koidulakooli lõpetamist õpinguid tolleaegses Leningradi Ülikoolis. Abiellus, ja nii jäigi võõrsile elama.

Viimati käis ta Eestis juulis, tegi ringi peale, vaatamaks sugulased ja sõbrad üle. "Eestis elatakse kindlasti tunduvalt paremini kui Venemaal," leiab ta. Ja kiidab: "Transport on lihtsalt ideaalne võrreldes Peterburi omaga!"

Veronika lugu ehk Ajaleht on osa ajaloost

Ajalehetoimetaja ja tantsuhuviline Veronika Mahtina vabandab kesise eesti keele oskuse pärast (mis tegelikult ei ole tõsi!) ja palub keelelised apsud andeks anda. Mis on käesolevaga tehtud.

Peterburis olles vatrab ta eesti keeles tantsurühma Neevo proovides teiste tantsijatega (meie daamidega, nagu ta ütleb). Kui vähegi võimalik, suhtlevad nad ka telefonitsi eesti keeles. Et ei ununeks.

Veronika Mahtina on läbi ja lõhki Peterburi inimene. Ta on suurlinnas sündinud ja koolis käinud. Kuid eesti juured on tal ema poolt. "Tuleb välja, et olen kolmas Peterburi eestlaste põlvkond," ütleb Mahtina, kes on Peterburi Eesti Kultuuriseltsi juhatuse liige.

Mis on Peterburis Eesti asi? "Mõnikord imestan, kust meie tantsijad võtavad jõudu, et igal nädalal tulla teisest linnaosast, et koos olla, tantsida eesti tantsu ja arutleda, kus me tahaksime Eestis käia. Ja vaatamata sellele, et meil on inimesi eri vanuses. Sama lugu on meie segakooris Kaja," räägib Mahtina. Ja lisab: "Eesti naised ja isegi mõned mehed tegelevad eesti rahvariiete tegemisega ja kannavad neid hea meelega. Eesti identiteet Peterburis elab praegu kõigepealt visuaalses vormis – tants ja rahvarõivad – ning vaimulikus vormis – usk ja laul."

Tartu Ülikoolist meedia ja kommunikatsiooni erialal magistrikraadi saanud Veronika Mahtina on üks neist, kes on südameasjaks võtnud eestlaste ajalehe tegemise. Praegu kord kvartalis ilmuv Peterburi Teataja asutati Neevalinnas 1908. aastal. Vahepeal leht ei ilmunud, kuid tänu kunagisele Eesti konsulile Peterburis Jüri Treile hakkas see taasilmuma 10 aastat tagasi.

Mahtina sõnul on ajalehest saanud Peterburi eestlaste elu ajalooallikaks nii eesti kui ka vene keeles. "See on osake ajaloost," ütleb ta.

Viiu lugu ehk Eestlane suures linnas

Viiu Fjodorova-Tepper on Peterburi Eesti Kultuuriseltsi esimees, Jaani koguduse ja rahvakunsti klubi liige. "Olen eestlane suures Peterburi linnas," ütleb ta.

Ta räägib, et Peterburis on nii palju tegemisi, et mitte alati ei jõua ta internetist otsida viimaseid uudiseid-sündmusi Eestist. "Kahju, et ei saanud laulupeole, kus enne olen alati käinud. See on tõesti tore eesti pidu!"

Kuid ega Peterburiski kultuuritrallist puudu tule. Fjodorova räägib, et tantsutundides käib oma 20 inimest. Proovid on kord nädalas pühapäeviti. "Sest pärast tööpäeva lõppu õhtuti ei jõua, kui selles suures linnas kulub keskmiselt tund-poolteist ühe teeotsa peale," ütleb ta.

Peterburi Eesti Kultuuriseltsi liikmeid oli enne suve 279. "Meil on 20 informaatorit, kes annavad üritustest teavet edasi umbes 500 inimesele," lisab eestlaste üks eestvedajaid Viiu Fjodorova.

Seitse aastat tagasi tehtud rahvaloenduse andmeil elas Piiteris umbes 2200 eestlast. Seda on üle kahe korra rohkem kui Eesti väikseimas linnas Mõisakülas elanikke.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee