Neurootiline unelm

VEIKO BELIALS 6. veebruar 1999 00:00

Norman Spinrad


”Terasunelm”



Skarabeus, 1998


Tõlk. Lasse Nikarev


232 lk.



Spinradi ”Terasunelma” lähtepunktiks on alternatiivajalooline konstruktsioon. (Selgituseks neile, kes ei tea, mis on alternatiivajalugu. See on ulmekirjanduse valdkond, mis üritab näidata, milline oleks maailm, kui… Eesti keeles on alternatiivajaloolisest ulmest ilmunud Philip K. Dicki ”Mees kõrgel lossis” (Aniara 1993), mis kujutab maailma, kus Teise Maailmasõja on võitnud sakslased ja jaapanlased.)



Spinradi alternatiivajalooline fiktsioon seisneb selles, et Hitler on juba 1919. aastal emigreerunud Ameerikasse ja saanud seal tuntud ulmekirjanikuks. Romaan, millest raamat suurel määral koosneb, ongi Hitleri viimane romaan ”Haakristi isand”. Lugedes ei tohiks seda ära unustada, sest vastasel juhul võib tekkida tahtmine lugemine üldse pooleli jätta - nii silmatorkavalt halba teost anab meelde tuletada. See on superlatiividest küllastunud (iga teine sõna on õilis või sangarlik) rassipuhtuse manifest, mille tegevus toimub tuumakatastroofijärgses maailmas, mida peale inimeste asustavad uskumatud mutandid.



Alles järelsõna Hitleri ”Haakristi isandale”, mille oleks otsekui kirjutanud üks New Yorgi Ülikooli professor, annab kogu teosele uue suuna, paneb paika uued rõhuasetused. Järelsõnas vaadeldakse ”Haakristi isandat” psühhoanalüüsi seisukohast ja lahataks eteose sümboolikat. Kummalisel kombel on just need viimased kümme ja pool lehekülge need, mis Spinradi raamatule sisu annavad. Kuid selleks, et need korralikult mõjule pääseksid, tuleb ka kogu ülejäänud jama läbi lugeda. Sellele kontrastile ongi Spinrad kogu teose üles ehitanud. Kirjutada teadlikult halb raamat, omistada see Hitlerile ja seda siis lahata… Muide, ma pole küll originaali lugenud, kuid üks koht järelsõnas - ”Germaani lauseehituse ja keelepruugi kohmakaid jälgi leidub kõikjal ”Haakristi isandas” - lubab oletada, et Spinrad on isegi sellisele asjale nagu lauseehitus mõelnud ja seda teadlikult saksapäraseks muutnud. Kui nii, siis müts maha - tõeline meistritöö!



Spinradi ”Terasunelma” peategelaseks ongi tegelikult Hitler, mitte see sopakas ”Haakristi isand” või selle peategelane Feric Jaggar. Just Hitleri psühholoogia huvitab autorit, kes kasutab teema avamiseks teksti, mille hitler võinuks kirjutada juhul, kui ta tõepoolest olnuks ulmekirjanik. Värvidega liialdamine aitab vaid soovitud efekti kiiremini saavutada.



Järelsõnas toodud analüüs lähtub terve mõistuse loogikast ja eeldab, et maailm ka selle loogika järgi toimib. Feric Jaggar, Hitleri alter ego, on koletis, ”Paranoialike kinnisideedega nartsissistlik psühhopaat”, kelle kohta järelsõnas öeldakse: ”…kuid kokkuvõttes oleme siiski õnnelikud, et Feric Jaggari taoline koletis jääb igaveseks ulmekirjanduse lehekülgedele - palavikulise unena, mille on paberile pannud neurootiline kirjanik nimega Adolf Hitler.” Ja teisal: ”Sellist rahvuslikku vaimuhaigust tõelises elus lihtsalt ei esine.”



See, et veel 20. sajandi keskel oli selline rahvuslik vaimuhaigus vastu igasugust loogikat siiski võimalik, annab kogu raamatule veel ühe, mingi irreaalse ja jubedavõitu mõõtme.



Jääb kummastav mulje, et meie endi ajalugu on mingi neurootilise kirjaniku palavikuline uni, alternatiivajalugu, sest tegelikus elus selliseid asju ju ei juhtu…