Elu

Stilist Triin Randloo "Vabal ajal ma teisi inimesi rõivastada ei taha!" (11)

Aigi Viira, 29. august 2009, 00:00
 
Bastioni turundusjuht, 25aastane blond kaunitar Triin Randloo, kes "Stiilipäeviku" saates inimesi ilusaks teeb, tahtis kunagi väga moekunstnikuks saada, kuid loobus kunstiakadeemiast viimasel tunnil. Tagumikutunde järgi, nagu ta ütleb. Otsustas vaatamata sellele, et mood talle hirmsasti istub, hoopis rõivaid turundama hakata.

"Stiilipäevik", see imeline saade, kus inimesi riidesse pannakse, jätkub ka sügishooajal ning sestap on Triinul kogu aeg käed-jalad tööd täis. Võttepäevad on 12–14 tundi pikad, ehkki üks saade seevastu pikk vaid tunni.

Üks võttepäev tähendab tegelemist ühe inimesega.

Jah, üks päev, üks saade, üks inimene.

Kui pikk on see järjekord ukse taga – noist inimestest, kes hirmsasti muutuda tahavad?

Mina seda ei tea. Valiku teeb produtsent. Ma mäletan küll seda meilide tulva, mis tulid siis, kui saade välja reklaamiti. Neid oli sadu, mis väheste päevade jooksul kokku tulid. Me ei vali ju inimesi tuttavate tuttavate kaudu, vaid ikka nii, et vaatajail ja tegijail oleks huvitav ka.

Kõik need 13 persooni, kes suvel saatest läbi käisid, olid omamoodi kihvtid. Issanda loomaaed on ikka kirju küll ja seda ütlen ma ainult positiivses mõttes.

Kuidas see saatetegu sinu jaoks logistiliselt välja näeb – saad päev enne võtet teada, et sul tuleb tegelda pika ja prillitatud Peetriga kuskilt Kapa-Kohilast – mismoodi sa siis tööle hakkad?

Päev enne võttepäeva näen ära muutuja pildi. Pilti vaadates ei saa minna poodi riideid valima, kuid umbkaudu saad teada, mis ees ootab. Poode ei vali ka mina, vaid saate tootja Filmimees. Mina lihtsalt lähen kohale ja annan endast parima. Pea ees vette!

Tähendab see stilistile erakordset keskendumisvõimet?

Jah, sest aega on väga vähe. Kaks ja pool tundi olen poes, näen inimest ja tooteid esimest korda, umbkaudu panen peas kokku, mis võiks olla, kuid siis pole seal õiget suurusnumbrit ja need püksid, mis ma arvasin, et sobivad, ei sobi... Eks neid paanikahetki on olnud ka.

Paanikahetked? Kas see tähendab närviliselt riiulite vahel tormlemist?

Ei, see tähendab seda, et võtan rahulikult aja maha, kaamera seisab, käin rahulikult kõik need püksid-särgid-pintsakud läbi, vaata ja otsi. Alati leidub mingi asi, mis on õige, kuigi esimese korraga ei pruugi seda leida. Hästi rahulik peab olema, muutuja peab end suurepäraselt tundma, sest tema on selle päeva staar ja mina ju vastutan selle eest, et tema end päeva lõpus hästi tunneks. Alati, kui lõpuks on muutujal peegli ette minek, tõmbab mul külma higi kätele: ta ei näe ju peeglit päev läbi – mida ta nüüd ütleb? Osa inimesi annavad emotsiooni, osa mitte, aga siiamaani on kõik rahul olnud.

Muudab kas või punkariks

Kuidas sa ennast siis tunneksid, kui muutuja teataks, et neiu, te olete kehva tööd teinud?

Ma olen mõelnud, et mis siis saab. Kui talle tõesti ei meeldi ja ta lahinal nutma hakkab, siis olgu, sulle ei meeldinud, aga meie tegime oma töö korralikult ära.

Nõrgema närvisüsteemiga inimene võib ju suisa ülimuutumisest ehmuda?

Üks juhus oli "Buduaari" saatega, kus üks tüdruk ei tahtnud endale tukka saada, kuid juuksur ütles, et talle see sobib ja tema teeb tuka. Neiu ütles "ei tohi!", juuksur ikkagi tegi. Ta oli nii pahane meie peale, kuid kolm päeva hiljem, kui ta oli end peeglist vaadanud ja asjaga harjunud, saatis ta meile pika tänukirja.

Kas on juhtunud sedagi, et muutumismängus saadud stiil läheb muutujal edaspidigi käiku?

Ma ei tea seda, kuid ühte juhust mäletan bussijuhist Tiiuga, kes helistas tagasi ja tänas. Ütles: "Issand jumal, ma käisin tüdrukutega Rootsi kruiisil, ja ostsin endale punased retuusid ja lillelise tuunika – mina enam seda musta pintsakut ei pane selga, aitäh teile!" Nad saavad julgust. Kui nad ei julge, siis nad ei proovi ja meie asi on inimesi julgustada.

Kuid kui sedalaadi projekt sulle välja pakuti, siis võttis ikka põlve värisema küll?

Kuna tegin selle tiimiga enne "Buduaari" saadet, siis võtsin selle töö vastu põhjusel, et kaadritagune elu on kihvt. Need on nii lahedad inimesed, kõik on avatud ja arusaajad. Puhas rõõm.

Kas asjad tulevad su ellu juhuslikult?

Jah, telesse sattusin ka juhuslikult. Üheksanda klassi tüdrukuna tegin oma esimese kollektsiooni ja mul olid ju nööpnõelad kogu aeg suus. Ühel päeval helistas mulle Krista Lensin, sest olin talle Nädalasse ühe stilistika teinud. Me oleme temaga mõlemad heas mõttes avatud inimesed, suhtlejad. Ja ta pakkus, et tule. Ütlesin – proovime. Ja järgmisel päeval visati mind kaamera ette.

Sobis see sulle, kaamerakrampi ei olnud?

Ei, kui teed oma asja, mis sulle sobib, siis unustad kaamera ära.

Tele teleks, kuid kostüümikunstnikuna oled ju õige varases eas esinenud.

See oli 2001 alguses, olin siis keskkoolis, 10. klassis vist, aasta hiljem olin "Supernooval".

Oled siis riieteteemat terve elu teinud?

Ega mul teist võimalust polnudki.

Alustasid pabernukkudega?

Ei, ema on mul disainer ja ta katsetas minu peal igasuguseid lõikeid. Käisin teistest hästi erinevalt riides. Siis hakkasin nukkudele riideid kokku sobitama, kuid mina ei ole ju õmbleja – järelikult ema õmbles.

Õmblustööd teha ei oska

Sa olid visionäär?

Jah, kuid samas on mind turundamine ja sebimise pool tohutult huvitanud. Käisin 21. keskkoolis reaalklassis ja mu matemaatikust isa on tohutult tark inimene ja nüüd siis on Bastionis kaks asja koos. Concordias õppisin meediat, sealt tuli telekontakte, tegin TV3 saadetele stilistikat ja siis hakkasin moeüritusi korraldama. Ja kui Ursula oli kaheaastane, läksin Naistelehte moetoimetajaks. Kuna ma olin Bastionis käinud ja läksin EBSi turundust õppima, siis avastasin, et turundus on see teema, millega tahaksin tegelda. Merike Pääro siis kutsus, et tule, mulle meeldivad su ideed. Ütlesin, et tulen siis, kui kooli läbi saan. Lõpuks läksingi.

Turundusel on oma spetsiifika, eriti rõivaturundusel.

Täpselt nii, palju oleneb siin sellest, kuidas üks toode sünnib. Et tunnetaksid selle maja põhitõdesid. Mul võttis üks pool aastat aega, et sisse elada.

Kordagi ei plahvatanud su peas mõtet, et läheks hoopis kunstiakadeemiasse moedisaineriks?

Plahvatas küll, käisin isegi katsetel. Sain sealt edasi, aga tunnetasin mingi tagumikutundega, et see pole see. Mul pole seda sihikindlust, et istun ja õmblen. Mina olen see, kes joonistab pildi ära ja las keegi teine õmbleb. Mul oleks ses koolis ikka hästi raske olnud.

Et pigem oled visionäär, mitte teostaja?

Pigem jah. Tundsin, et ma ei ole see. Aga minu respekt nende suhtes, kes akadeemias vastu peavad ja selle kooli ära lõpetavad. Tunnustus neile. Mina ei oleks seal vastu pidanud.

Ei ühtegi päeva moetudengina?

Ei. Mis aga stilistikasse puutub, siis minu arvates on kahte tüüpi stiliste – ühed on need, kes teevad kunsti ajakirjadesse ja teised on need, kes teevad stilistikat inimestele – seda, mis inimesele kehatüpaaži järgi sobib. Mulle meeldib igaühega personaalselt suhelda ning et olen näinud Bastionis erinevaid lõikeid ja uurinud raamatuid, mis asjad inimesele sobivad, mis mitte. Mulle meeldib panna inimene end riietes hästi tundma, mitte talle külge riputada udusulgi, et siis ajakirjapilte teha. Ka see saade – me ei tee ju inimesest kunstiobjekti, vaid paneme talle selga riided, milles ta end hästi tunneb.

Et siis kõrgmoele eelistad tänavastiili ehk kantavat rõivast?

Jah, ehkki vahest tuleb tuhin peale ja siis saan maha mõne kollektsiooniga, kuid ikkagi on see, et teeme asjade juurde mõne väikse kiiksu, mille pärast võib ära võtta. Kõik mu kollektsioonid on ühe-kahe nädalaga mu käest ära ostetud.

Kui kollektsiooni teed, siis visioneerid või viid asja ise lõpuni?

Kõigepealt teen paberil, lõikan välja ja siis õmbleja õmbleb kokku.

Moeteadlik tütar

Mis sind Bastioni juures võlub?

Pole ühtegi päeva, kui mõtlen hommikul, et ei viitsi tööle minna. Vahel ma tahan kauem magada, kuid kui asjad on tehtud, võin ka vaba päeva võtta. Bastionis on inimlik graafik.

Mu pisike Ursula pole kordagi mu töö all kannatanud. Kui on vaja talle lasteaeda järele minna, olen õigel ajal kohal. Kui on mingid pildistamised, võtan ta kaasa – talle tohutult meeldivad kõikvõimalikud aksessuaarid. Ursula on minu jaoks number üks.

Kui sina omandasid teiste inimeste rõivastamise kunsti rõivadisainerist emalt, siis kas Ursulaga on sama asi?

On küll. See on nii kihvt. Ta paneb vahel kokku riideid, mis on hipilikud, kuid meil on piirid – kui on külm, siis pane selga soojad hipilikud rõivad. Ma ei suru talle oma arvamust peale, kuid ta joonistab kui ingel.

Pahatihti juhtub see, et väikesed lapsed kombineerivad endale selga rõivad, mille puhul emasid valdab õudustunne: teeks hea meelega näo, et seda last ma küll ei tunne, kui imelises kostüümis jalutama minnakse. Kuidas on sinuga lood?

Seda pole juhtunud. Mina olen nii uhke selle üle, et kui ta ise on nii õnnelik, et pani selga sinise pitsist seeliku, tumepunased sukkpüksid sinna peale ja puhvis vesti ka – las ta siis olla. Loomulikult saab ta aru, et kui on näiteks pulma minek, siis selleks on piduriided, aga kui ta lasteaias käib niimoodi, siis andku aga tuld.

On su laps sind üllatanud ka, kui ta võtab mingid erinevad esemed ja need kokku kombineerib?

Enam ei üllata mind küll mitte miski. Ega minagi kogu aeg korralikult riides käi. Ursulal on valikuvabadus olemas, ma üldse ostan vähe asju, kuid kui me peame temaga poodi minema, siis annan talle seal paari asja vahel valida – ma leian, et see on õigem kui tema visiooni alla suruda. Me oleme alati kompromissi teinud ja suurt moeröögatust ei lase ma tal valida.

Väidad, et sul ei ole palju riideid, kuid korra käis meediast läbi jutt, et sul on 10 paari talvesaapaid.

(Naerab) See oli nali. Ma kannan mõnikord Bastioni näidiseid, kombineerin neid, mistõttu ma endale eriti riideid ei osta. Viimati ostsin endale 90kroonised kingad – need olid nii alla hinnatud, et lausa patt oli neist mööda minna.

Üks asi on veel – ma ei tee tööd väljaspool tööaega. "Stiilipäeviku" raames pean tahes tahtmata poes käima ja vabast ajast ma seda ei tee. Kui on puhkeaeg, siis lähen parem jooksma või Ursula ja ta issiga telkima. Ja kui sõbrad kutsuvad appi riideid valima, siis ütlen ei.

Oma meest ei stiliseeri

See oleks justkui töö tegemine.

See on ju nii väsitav. Minul isiklikult on nii, et kui tööpäev on läbi, lülitan end nii välja, et ükski tööasi koduseinte vahele ei tule. Korra ma tõesti käisin tuttaval aitamas riideid valida, kuid see jäi ka viimaseks. Kui inimene on ikka su lähedane tuttav, siis eriti mõtled, et peab kõige parem asi välja tulema. Seda ei juhtu enam kunagi, sest see on tööpäeva jätkamine oma vabast ajast. Kui keegi küsib suusõnaliselt nõu, siis ma loomulikult aitan austusest teise inimese vastu.

Minu mees Edward Anton näiteks valib kõik oma riided ise, ta on seda eluaeg teinud ja ega ta taha ka, et teda aitan. Tal on kindel ja suurepärane maitse ja stiilitunnetus.

Edwardiga oled koos aegade algusest peale?

Kaheksa aastat saab tutvusest.

Sinu elus on siis kõik asjad ütlemata stabiilsed – tubli mees, vahva laps, armastatud töö?

Jah. Ursula on nüüd nelja-aastane ja see oli nii vahva, kuidas ta meie ellu tuli. Hakkasime Edwardiga kord lapsesaamisest kõnelema, sest mul oli selline füüsiline tunne, et mul on last vaja. Mis sest, et mul on ülikool ja töö, aga last on vaja! Nii Ursula siis tuligi. Ta on nii ääretult kaunis tüdruk, et ma kohe kardan, mis siis saab, kui ta suuremaks kasvab. Aga eks siis ole issi see, kes hakkab tulevastelt peikadelt passi küsima.

Sinu kodus juhtus nii?

Jah, mul on super äge isa ja kui ma esimest korda tõin Edwardi vanemate juurde, ütles isa – poiss, näita passi! Edward siis vastas, et passi pole ja andis juhiloa. Isa on mul ikka tõesti humorist.

Samal teemal

25. september 2010, 19:13
Triin Randloo soovitab: koguge suuri kõrvarõngaid
23. mai 2010, 17:40
Mis on suvel trendikas? Triin Randloo annab nõu!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee