Eesti uudised

Lõputu õudus: 33 aasta taguses veresaunas hukkunud noormehe haud pühiti maa pealt (53)

Katrin Pauts, 18. august 2009, 00:00
HAUASKI EI SAA RAHU: Kui Tulitid viimati surnuaias käisid, avastasid nad, et Ferdinandi hauaplatsi ääriskivid on üles kistud, pinnakate üles songitud ja kalmukivi kõrvale tõstetud.  Erakogu
Saaremaa noormees Ferdinand Tulit oli 23aastane, kui purjus Nõukogude piirivalvuri automaadivalang temalt elu võttis. Siiani oli tema vennal, lesel ja tütrel vähemalt haud, kus Ferdinandi leinata, nüüd aga on nad sellestki ilma jäetud.

On 1976. aasta 12. august. Liiklus Kuressaare peatänaval seiskub. Tänavaveert palistav rahvahulk hoidub aupaklikku kaugusse leinarongkäigust, mis saadab neli päeva varem Virumaal Letipeal purjus piirivalvuri automaadivalangust hukkunud noore pereisa Ferdinand Tuliti (23) kirstu.

Matus paisus võimude meelehärmiks rahvakogunemiseks. "Rongkäiku ei tahetud lubada. Taheti, et tavandinõukogus oleks kirst auto peale pandud ja otse surnuaiale veetud," mäletab Arvo. Ferdinandi šokis isa olekski nõustunud, aga noormehe hakkajad koolivennad hoolitsesid, et matusest saaks rahva protest nii Letipea massimõrva kui ka Kudjape veretöö kinnimätsimise vastu.

Üks koolivend joonistas portree, mida pidulikult kirstu ees kanti. Tagapool sammus perekond, kuhu kuulus ka blondide lokkidega kaunitar, süles beebi – tapetu lesk Ly ja pisitütar Kristel. Ennetamaks mässu, valvas rahvamassi miilits.

"Poisikesed loopisid peatänava äärset piirivalvestaapi tindipottidega," kirjeldab Arvo üht protestiavaldust. Ilmselt piinas mundrikandjaid häbi, sest nad ei üritanudki kedagi ohjeldada.

Augustiöös vihisesid kuulid

Arvo sõnul polnud gaasivalitsuses töötanud vend Virumaale ettevõtte suvepeole minekust vaimustuses: "Aga et ta mängis orkestris, sunniti teda minema."

Kas noormehel võis olla lausa halb eelaimdus, ei tea tagantjärele keegi.

Kui suvepeolised päeva pillimängu ja tantsuga lõpetasid, tikkusid peoplatsile tüli norima Letipea purupurjus piirivalvurid, kes olid kuulu järgi juba mitu päeva viinapoe vahet sõtkunud. Kuigi kokkutuleku korraldajad püüdsid relvakandjaid rahustada, ei andnud see mingit tulemust. Öösel, kui osa rahvast juba telkides magas ja mõni veel lõkkevalgel tantsis, lõhestas pimedust relvatärin.

Arvo teada püüdnud üks lätlasest piirivalvur automaadiga vehkivat tõmmut kaaslast takistada, kuid sai ka ise kuuli ja suri haiglas. Lõpuks suunas metsistunud automaatur relvatoru endale. Kuue röövitud elu ja 18 vigastatu eest polnud karistada enam kedagi...

Osa ohvreist heitis kohe hinge, osa haiglas. Ferdinand kuulus esimeste hulka. Üks kuul tabas teda südamesse, teine pähe.

"Ootasin poissi Tallinna külla. Järsku isa saatis telegrammi," meenutab Arvo venna surmateate saamist. "Kihutasin kohe mootorrattaga Saaremaale."

Võimud püüdsid tragöödiat maha vaikida. Kuuldavasti kästud ohvrid matta eri ajal ja suurema tseremooniata. Arvo sõnul üritati leinajatele veresauna serveerida nii, nagu olnuks mahalastud selles ise süüdi – piirivalvureid olevat provotseeritud. "Kas need, kes Kudjapel maha lasti, olid ka ise süüdi?" pärinud seepeale Ferdinandi kasuema. See löönud tänitajate suud lukku.

Hauata jäänud leinajad

Ferdinandi matuse maksis kinni riik. Neljakohalise hauaplatsi hooldajaks kirjutati registriraamatusse noormehe isa. Kui isa nelja aasta pärast poja kõrvale maeti, sai uueks vastutajaks Arvo. Koopia registrist on Arvol tänini olemas ja ta näitab seda ka Õhtulehele.

Kui suri isa elukaaslane Salme Saaretalu, nõustusid Tulitid meelsasti teda mehe kõrvale matma – oli ju Salme Ferdinandile ema eest. Tolle lihane ema oli pere omal ajal maha jätnud. "Ta kasvatas poissi väga hästi," kiidab Arvo Salmet.

Tänavu aprillis leidis Ferdinandi lesk aga mehe haua kohalt värske kääpa. Jahmunud naine sai teada, et sinna on maetud keegi Edgar Saaretalu – Salme sugulane. Ferdinandi hauakivi oli tõstetud hoopis isa põrmu kohale. Tulitite jaoks pole Ferdinandi hauda enam olemas – see oleks kui maa pealt pühitud.

Kui ajalehed kevadel lahvatanud hauatülist kirjutasid, polnud lesel oma väiteid võimalik tõestada – paberid haua hooldusõiguse kohta olid kadunud. Nüüd on need leitud, aga Kuressaare linnavalitsuses laiutatakse käsi – kuna Edgar Saaretalu matmine oli haua hooldajaga kooskõlastatud, polevat ametnikud halba aimanud.

Linnapea Urve Tiiduse (RE) allkirjaga vastuses Arvole on märgitud, et kalmistutöötajail pole õigust, kohustust ega võimalust kontrollida, kas hauaplatsi hooldaja ja sinna maetud on omavahel sugulased ja milline on nende omavaheline läbisaamine.

Kes mõistaks õigust?

Linnavõim ja kalmistuvaht eitavad ka pealematmist – Edgar Saaretalu olevat maetud mitte Ferdinandi peale, vaid kõrvale. Mida tõestavat see, et Edgari hauda kaevates polevat leitud ainsatki kondikildu. Arvo ei usu sellest sõnagi. Kui Edgari haud kaevati eeskirja järgi 1,5 meetri sügavune, siis tema venna haud olnud tervelt kahemeetrine. "Sealt ei saanudki midagi välja tulla!" usub ta.

Nüüd ei tea Arvo, kust õigust otsida. Ta on pöördunud advokaadi poole, kuid asjaajamine venib. Linnavalitsuses ei taheta Tuliti nimest enam kuuldagi.

"Mind ei usu mitte keegi!" pakatab Arvo pahameelest. "Õhtul lähen magamagi mõttega, et õigust ei leia kusagilt. Kas minu vend on halvem kui Edgar Saaretalu? Hea meelega läheks ja laseks selle haua õhku..."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee