Elu

Bluusikitarristist dollarimiljonäriks (36)

Jaanus Kulli, 13. august 2009, 00:00
ÕNNELIK mees: «Nüüd saan aru, et rantjee-elust olen ma unistanud kogu elu,» ütleb Slavka Kobrin. Mida veel vaja? «Siia sõites pidin poest kingad ja sokid ostma. Seal ei teatagi, mis asjad need on.»  Arno Saar
Ultima Thule endine kitarrist Slavka Kobrin: ma ei tulnud Costa Ricast siia mitte bluusifestivalil mängimise, vaid pelmeenide ja seljanka pärast!

Kui Slavka Kobrin 1983. aastal Venemaalt Tšerepovetsist koos naisega Eestisse kolis, oli ta piltlikult öeldes puupaljas poiss. Nüüd on Eestis 1980ndate lõpul juhtivaks bluusikitarristiks tõusnud Slavka väidetavalt dollarimiljonär.

Ta on 51aastane. Elab Costa Ricas. Tal on Manuel Antonios kaks luksusvillat ning ta peab koos naisega riideäri. Venekeelsesse juttu ingliskeelseid fraase poetav Slavka ei varjagi, et elab rantjee-elu.

Samas on ta väga vahetu ja siiras. Isegi lapsemeelne. Sama vahetu ja siiras nagu siis, kui ta siit kuulsuse tipul Kanadasse kolis. Laupäeval Haapsalus "Augusti-bluusil" üles astuv Don Sam, nagu teda Costa Ricas aupaklikult kutsutakse, tunnistab, et nüüd võtab ta kitarri kätte vaid koduseinte vahel oma lõbuks. Ja et Eestisse ei toonud teda sedavõrd mitte bluusifestival, vaid igatsus pelmeenide ja seljanka järele. See aga ei tähenda, et ta siia kunagi tagasi koliks.

Väidetavalt pühkisid sa Eestimaa tolmu jalgadelt 1990. aastal, kuna su jalgealune hakkas siin liiga kuumaks minema?

Ei midagi sellist. Siis sõitsid siit kõik minema. Nii ka mina. Mäletad, mis siin toimus? Isegi seepi sai vaid talongiga. Ja mitte ainult seepi. Olime just Ultima Thulega Kanadas kontserdireisil käinud ja omavahel arutanud, et peaks siit vist minema kolima. Tegelikult olin ma alati siit minema tahtnud. Välismaale. Olime ju omal ajal koos naisega ka Tšerepovetsist Eestisse kui välismaale elama tulnud.

Nüüd müüsin maja Meriväljal maha, võtsin kaks kohvrit käe otsa ning kolisime koos naise ja pojaga Torontosse.

Kanadas ootasid ees pudrumäed ja piimajõed?

Loomulikult mitte. Ma ei osanud algul isegi keelt. Sotsialistlikust riigist tulnuna ei tundnud ma kombeid ega teadnud, mida rääkida ja mida mitte. Aga meil vedas kõvasti. Leidsime korteri, kus elasime 10 aastat. Kreeklasest rentnik oli ka ise immigrant ja selle aja jooksul ei tõstnud ta kordagi üüri. Ning kohalikud eestlased aitasid.

Tasapisi saime jalad alla. Õppisin inglise keelt rääkima, hakkasin kõrtsides ja klubides mängima ning vaikselt teenima. Siin 50 dollarit, seal 100 dollarit. Nii see elu edenema hakkas. Naine leidis samuti tööd. Rikkaks me muidugi ei saanud, hakkasime elama kohaliku keskklassi elu. Kui olime elanud seal kümme aastat, avasime oma riidepoe, ostsime maja, siis veel suurema maja ja lõpuks juba väga hea maja.

Kaks aednikku ja neli koera

Kust korraga see rikkus? Kas sa tõesti muusikuna suutsid sellist mammonat kokku ajada?

Loomulikult mitte! Öeldakse, et igas bändis on õnnelikud ja õnnetud muusikud. Õnnelikud töötavad terve nädala autogaraažis ja tulevad mängima vaid nädalalõppudel. Neid ei huvita, kas esinemised toovad talle sisse 50 või 75 dollarit. Nad tulevad lihtsalt mängima, õlut jooma ja mõnusalt aega veetma, sest oma põhisissetuleku saavad nad mujalt. Aga mulle olid kõrtsi- ja klubiõhtud algul ainus elatusallikas. Olin nõus ka seitsmel õhtul nädalas mängima, ükskõik millist muusikat. Bluusi ja kantrit, mida vaid. Põhiküsimus oli: how much (kui palju – J. K.). Selge. Tulen. Kui me juba oma poe tegime, asjaolud muidugi muutusid: "Kui palju? F... you!"

Ultima Thule päevadel olid Slavka Kobrini firmamärgiks paljas ülakeha ja terve kontserdi ajal suunurgas tolgendav sigaret? Võtsid selle imago ka Kanadasse kaasa?

Ma lihtsalt olen selline. Kanadas lisandus sigaretile veel õlle-kruus.

Kui tihti sa elule Eestis või siia tagasipöördumisele mõtlesid?

Algul küll. Ei saanud täpselt aru, kus su kodu siis õigupoolest on. Lisaks tuli veel keskea kriis. Mõtlesin isegi korra elamise maha müüa ja Talllinna tagasi kolida. Et siin tunnen ma kõiki. Siis aga sain siiski aru, et never look back (ära iial vaata tagasi – J. K.).

Elu nagu paradiisis

Elu veeres teie perel Kanadas juba kui linnukesel oksa peal. Miks te korraga Costa Ricasse kolisite?

Enne 50. eluaastat sa tuleviku peale eriti ei mõtle. Viiekümneselt hakkad arutlema, mida ja kuidas edasi ja kas jätkuvalt nii, nagu sa seni oled elanud. Ma olen eluaeg tahtnud elada in tropical paradise (troopilises paradiisis – J. K.).

Nii ma naisele ütlesingi, et kui me nüüd kohe tropical paradise’i ei tee, ei tee me seda mitte kunagi.

Müüsime maja ja poe maha, sulgesime kõik oma arved ning otsustasime Kanadast igaveseks ära kolida. Tõsi, poeg jäi elama Torontosse.

Loomulikult eelnes ärakolimisele eeltöö, et mis ja kuidas. Mõtlesime ka Bahama ja Bermuda peale, aga saime peagi sotti, et meil, lihtsatel inimesel, pole sinna asja.

Costa Rica kasuks rääkis veel see, et seal saab ka välismaalane kinnisvara soetada. Nii me siis ostsimegi Manuel Antonios tüki tõelist džunglit. Nüüd seisab sellel maatükil juba kaks maja.

Elad seal tõelist rantjee-elu: võtad oma villa terrassil palmi varjus õhuvanne ning teenijad jooksevad viskiklaaside ja puuviljavaagnatega edasi-tagasi?

Üldse mitte vale kujutluspilt. Elame tõesti tõelises paradiisis. Meil on seal kaks aednikku ja neli koera. Avasime Queposes uuesti rõivapoe.

Samas pole ma elus kunagi teinud nii palju tööd nagu praegu. Pood nõuab oma, üks maja on meil välja üüritud, seegi tahab hoolt.

Isiklikku kokka pole?

See ei oskaks ju pelmeene teha. Ega ma siis sellepärast siia sõitnud, et saaks Haapsalus "Augustibluusil" mängida. Ikka pelmeenide ja seljanka pärast.

Muusikaga enam ei tegele

Kas ühest majast poleks küll olnud?

Aga ma tahan ühe maha müüa ja selle raha eest päris mäe otsa uue ja veel uhkema maja ehitada. Tahan, et mul oleks miljonidollariline maja ja miljon pangas. Mida veel tahta?

Kuidas kohalikud elanikud teisse kui võõramaalastesse suhtuvad?

Nad on täielikud idioodid. Aga väga südamlikud idioodid. Pidevalt naeratavad. Loodavad, et sa annad neile tööd. Ja kui siis annad, ei tee nad mitte midagi! Näppupidi viid sa ta basseini äärde, et tee see lehtedest puhtaks. Aga kui sa ise kõrval ei seisa, ei tee ta midagi. Nii et piltlikult öeldes teen ma sama tööd, ainult ilma labidata.

Kas muusikaga enam ei tegele?

Ei. Enda lõbuks võtan vahel kitarri kätte ja saan sellest satisfaction’i (rahulduse – J. K.). Muusiku elu välismaal on ju tõeline õudusunenägu, sa oled kui loom – nagu kits! Nüüd tunnen ma esimest korda elus, et mind austatakse. Varem küsiti: millega tegeled! Mängin kitarri. Selge, aga kus sa tööl käid? Vot nii. Kõik naersid. Inimene on viiskümmend aastat vana, aga räägib ikka mingitest kitarrikeeltest ja riffidest. Aga nüüd on mul kaks villat. Naabrid kutsuvad mind Don Samiks.

Oled oma eluga rahul ja õnnelik?

Väga õnnelik. Nüüd saan aru, et sellisest elust olen ma kogu elu unistanud. Mida veel vaja? Kõik on seal olemas. Mangod, avokaadod, papaiad ja banaanid kasvavad puu otsas. Läbi aasta võib vabalt lageda taeva all elada.

Siia sõites pidin poest kingad ja sokid ostma. Seal ei teatagi, mis asjad need on. Ma ei oska enam kingi kandagi. Juba hõõrusin jalad ära.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee