Eesti uudised

"Kui Kaidole oleks õigel ajal abi antud, oleks ta praegu paranemas." (331)

Arvo Uustalu, 5. august 2009, 00:00
VALUS KÜSIMUS: Omakseid jääb piinama küsimus, miks Kaidole ei tehtud kohe kompuutertomograaf-uuringut? Foto: Aldo Luud
"Mitte ükski arst ei avaldanud meile kaastunnet, küll küsiti lausa kaks korda mehe organeid," ohkab ajus lõhkenud veresoone tagajärjel surnud Kaido elukaaslane Ülle Lumi.

Varalahkunud Kaido naine Ülle ja minia Sirly Üprus on šokis, kuna peale lähedase surma piinab neid teadmine, et noort meest oleks arstide teistsuguse käitumise korral saanud ehk päästa.

Kurb lugu algas sellest, et 45aastane Kaido tundis ööl vastu 24. juulit peas teravat valu, millega kaasnesid oksendamine, tugevad külmavärinad, palavik, higistamine ja minestamine. Tema naine Ülle helistas hädaabinumbril 112 ja kutsus kiirabi. Kaido ütles perele, et valu lõikas ajju nagu noaga.

Miks ometi ei uuritud?

Kohalesõitnud parameedikud kontrollisid mehe tervist ja pakkusid, et tal on tavaline viirus. "Arvestades sümptomeid ja seda, et Kaidol oli kolm-neli aastat tagasi epilepsiahoog ning tema isal kunagi insult, mainisin mina, et äkki on mehe peas väike veresoon lõhkenud. Kuid kiirabiarstid ütlesid, et neuroloogiliselt ei näinud nad midagi ja seda ilmselt juhtunud pole. Tehti üks valuvaigistav süst ja mindi minema," ohkab leinav naine.

Hommikuks polnud Kaido tugev peavalu vaibunud ja ühendust võeti perearstiga, kes soovitas pöörduda Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda. Kaido naine uuris perearstilt, kas kompuutertomograafiat saab ilma saatekirjata teha. Tohter vastas, et loomulikult saab.

"Pärastlõunal sisenesime erakorralise meditsiini osakonda, kus meid pandi ootejärjekorda. Pärast kolmetunnist ootamist sai Kaido doktor Lauri Lemmingu jutule. Arst vaatas Kaidole otsa, küsis mõne küsimuse, tegi valuvaigistava süsti ja saatis ta koju. Arst keeldus kompuutriuuringu tegemisest ja õde ütles, et neil polegi õigust seda teha. Kaido seisund aga aina halvenes ja laupäeval tuli uuesti kiirabi koju kutsuda. Aga ikkagi mitte midagi," pahvatab mehe minia.

Kaido oli öelnud, et ah, mõttetu käik, pool aega istusime niisama.

Esmaspäeval läks Kaido omal jalal perearsti juurde vereproovi tegema. Teisipäeval olid tal juba kõnehäired ja tema seisund aina halvenes. Ülle pöördus uuesti perearsti poole, kes andis talle vereproovidest koopiad ja saatekirja juba tuttavasse erakorralise meditsiini osakonda. Uuesti kutsuti välja kiirabi ning lõpuks viidi Kaido kompuutertomograafi alla, kus tema peas avastati verevalum ehk aneurüsm.

Kaido pandi neuroloogiaosakonda, kus tema seisund iga päevaga halvenes. Kolmapäevaks oli ta kontaktivõimetu, neljapäevaks vasak kehapool halvatud, reedeks langes ta koomasse ja laupäeval ta suri. Üllele jäävad surmatunnini meelde viimased sõnad veel osaliselt kontaktivõimelisele mehele: "Jää magama ja puhka natukene." Kaido siis enam rääkida ei suutnud.

"Nende üheksa raske päeva jooksul saime aru, et sa võid ise kogu väest püüda enda või lähedase elu päästa, aga kui eluteele satub ebaprofessionaalne arst, siis on lõpp teada. Abi paluma läinud Kaidole oleks pidanud kohe kompuutriuuringud tegema ja seejärel saanuks kiirelt ka elupäästva operatsiooni teha. Erakorralise meditsiini osakonna vanemõe sõnul oli arstil uuringuks õigus olemas ja ka temale jäi arusaamatuks, miks see tegemata jäi. Nagu aru sain, sõltub inimese tomograafi alla saatmine arsti hetketujust ja võib-olla koguni sellest, kui maksujõuline klient on. Tuttavad on mulle rääkinud, et kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda lausa kardetakse seal vohava hoolimatuse tõttu. Kui Kaidole oleks õigel ajal abi antud, oleks ta praegu paranemas," usub Ülle.

Organiküsimine Eesti moodi

Kaido minia ei mõista, mida peab siis veel tegema, et arstidelt ravi saada. "Kutsusime kolm korda kiirabi ja Kaido käis meeletu peavaluga mitu korda arstide juures. Me ise ütlesime, et oleks vaja aju kompuutertomograafia uuringut. Kaido tegi enda poolt kõik, et arstid saaksid õigel ajal ravima hakata," tõdeb Sirly.

Lahkunu pere heidab meditsiinitöötajatele ette ka kõrki suhtumist patsiendi lähedastesse.

"Minu küsimuse peale, milline on Kaido seisund ja mida näitavad andmed ekraanil, vastas neuroloogiaosakonna valvearst Svetlana Seeman – see, proua, ei puutu teisse – ja kõndis minema. Kas sellistele arstidele peaksime usaldama oma elusid?" küsib Ülle.

Üllataval kombel hakkasid kliinikumi tohtrid pärast noore mehe surma rõhuma aga tema omaste südametunnistusele ja ligimesearmastusele. "Laupäeval kella kaheteistkümne ajal helistati mulle töö juurde ja öeldi, et Kaido on surnud. Seejärel küsiti kohe, kas oleme mõelnud lahkunu organite loovutamisele. Olin šokis ja lubasin Kaido 76aastasele emale sellest rääkida ja kohe haiglasse kohale minna. Otsustasime, et surnukeha me laiali jagada ei lase – nii nagu nemad meile, nii meie neile. Kaido aju oli surnud, kuid juhtmed ja voolikud olid veel tema keha küljes. Alles meie tulles lülitati aparaadid välja. Sain aru, et nad lootsid veel noore terve mehe organeid saada," ohkab Ülle valusalt.

Äraütlemisest solvunud tohtrid läksid nõnda kaugele, et heitsid seda koguni omastele ette. "Kui esmaspäeval käisin surmatõendit toomas, siis üks arst hõõrus mulle nina alla, et ühe inimese organitega oleks saanud aidata seitset. Mulle jäi valusalt hinge kripeldama küsimus, et järsku lasti üks inimene sellepärast ära surra, et seitse sellest kasu saaksid."

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee