Eesti uudised

Kahe eluga mees: polnuks plahvatust, oleksin ammu surnud (44)

Hille Kõrgesaar, 10. juuli 2009 00:00
"Plahvatus oli puhtalt minu enda nooruspõlverumalus," ütleb kümme aastat tagasi nägemise ja parema käelaba kaotanud Pavel Kadõkov (29). Õnnetus, mis oleks 19aastase nooruki äärepealt tapnud, andis talle hoopis uue elu.

"Tollal polnud mu elul mingit mõtet, tegime sõpradega ainult lollusi. Isegi politseiga tuli

tegemist teha," räägib Pavel Kadõkov.

"Mul läks koolis väga halvasti. Ega ma ei viitsinudki õppida, 19aastaselt oli mul haridust kõigest seitse klassi," tunnistab Kadõkov, et koolitarkusest ta toona lugu ei pidanud.

Ukrainast pisikese poisina Eestisse kolinud Pavel tundis juba algklassides end täiesti väärtusetuna. "Käisin koolis lihtsalt istumas, mitte õppimas." Seda tühja tunnet püüdis ta kompenseerida sõprade seltsis: "Kaklesime kõvasti ja tegime pättusi."

Isikut polnud võimalik enam tuvastada

Hoolimata sellest, et Pavel tegeles kikkpoksiga, ja vägagi edukalt, läks saatus oma rada.

"Enne plahvatust oligi mul mõte, et ma pean surema," mäletab ta, et elu tundus vaid tühise taagana noore inimese kaelas.

"Kui tahtsime üht mahajäetud autot õhku lasta, kõmatas lõhkekeha käes enne, kui sain selle sõidukile visata," räägib Pavel, kes pärast plahvatust oli tundmatuseni moondunud, nii et tema isikut polnud võimalik kohe tuvastadagi. Vigastused olid nii rängad, et arstid pidasid tema surmasuust päästmist võimatuks. "Mu kolju oli täitsa katki, nägu oli üleni põlenud, ajus oli verevalum ja luumurde oli tohutult palju, valutasin üle kere," meenutab Pavel põrgupiinu.

Enesetapumõtted olid kiired tulema

"Kui ma haiglas pooleldi teadvusel olin ja plahvatusest teada sain, mõtlesin, et küll ma taastun," mäletab ta oma tookordset optimismi. Pavel kujutles juba vaimusilmas, kuidas ta jälle sporti tegema hakkab. "Siis ma veel ei teadnudki, et mul kätt pole." Mõne aja pärast jõudis hirmuäratav tõde aga kohale.

"Kui ma juba rääkida suutsin – sest mu nägu oli ju täiesti ära põlenud ja hambad logisesid suus –, küsisin arstilt suure vaevaga, miks ma midagi ei näe." Kui Pavel teada sai, et ta jääbki pimedaks, olid enesetapumõtted üsna kiired tulema.

"Hakkasin kohe mõtlema, kas mul tasub enam elada või mitte," arutles ta toona. Üks oli kindel: kellelegi koormaks jääda ta ei tahtnud. "See oli minu rumaluse tagajärg ja keegi ei pea kannatama minu vigade pärast."

Lõpuks võitis elu ja surma vahelise heitluse siiski mõistus. "Hakkasin mõtlema, et kui ma ära kaon, poleks ma läinud tundega, et tegin õigesti," ütleb Pavel.

Pimedusega pole iialgi võimalik harjuda!

Mustast august tuli lihtsalt välja rabelda. Raamatud ja sõbrad on palju aidanud, pealegi on vanad semud nüüd uute ja targemate vastu välja vahetatud. "Kui enne plahvatust elasin tulevikuta ja mul oli puhta ükskõik, kas elan või suren, siis pärast plahvatust hakkasin elama homse päeva nimel, oma elu nimel."

Kuid pimedusega pole Paveli sõnul mitte iialgi võimalik harjuda, sellega on võimalik leppida kui paratamatusega. "Ma tunnen kohutavat puudust näha ja vaadata maailma, lugeda, näha ümbrust. Saaks kas või ühe silmagagi näha!" unistab ta. "Juba see, et mul pole paremat kätt, jätab mind ilma paljudest asjadest," lisab Pavel.

Surmasuust uude ellu

"Tänu sellele õnnetusele olen ma praegu see, kes ma olen, ning ülirahul oma uue minaga," on Pavel kindel, et ilma selle plahvatuseta oleks ta juba ammu surnud.

Kohe järgmisel aastal pärast tragöödiat läks ta Tartu pimedate kooli õppima. Lõpetas selle kiituskirjaga ja võttis siis endale paar aastat elu üle järelemõtlemiseks. Lõpuks otsustas õpihimuline Pavel rinda pista Tartu ülikooli psühholoogiaosakonna nägijatest üliõpilastega ja sai kõrgkooli ilma vaevata sisse.

"Tahtsin määratleda iseennast, et mida ma siis tahan ja mis on minu suund siin elus," analüüsis ta end põhjalikult.

Praegu õpib Pavel ülikoolis kolmandat aastat. Vahepeal on armsamaga leivad ühte kappi pannud ja peatselt loodab ta enda ümber kuulda ka järeltulijate kilkeid.

Paveli sõnul on jumal kinkinud talle kaks elu. "Kui mind võrrelda täna ja 19 aastat tagasi, ei ütleks keegi, et tegemist on ühe ja sama inimesega." Samas hoiatab ta korduvalt, et keegi tema arutust teost õppust ei võtaks: "Lõhkeaine pole mingi õnneretsept. Ma ei soovita küll kellelgi sel viisil üritada õnnelikuks saada."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee